Nimelt peab löögiliigutuse tähtsaim osa, reketi tee enne palliga kokkupuutumist olema suunatud võimalikult pikalt ja sirgelt selles suunas, kuhu pall kavatsetakse lüüa. Kui vaataksime ülalt või kõrvalt reketi liikumist ees- või tagakäelöögil, näeksime, et see on kaarekujuline täiesti sirge liigutusega on võimatu lüüa. Küll aga on soovitatav, et see löögikaar nii enne kui ka pärast tabamist oleks teatav aeg sirgjooneline. See saavutatakse käe ja reketi pika sirutamisega selles suunas, kuhu pall tahetakse lüüa. Eriti oluline on reketi liikumise suund sellest hetkest alates, kui pall ja reket kokku puutuvad. Pall peab reketil viibima võimalikult pikema tee, sest palli pikem viibimine reketil lisab palli lennule täpsust. Koos käe ja reketi ettetoomise ja sirutamisega peab tingimata kaasnema õlgade pööre. Löögi algul, algasendis, on mängija külg suunatud võrgu poole. Reketi ette
Sellisel juhul muutub suhteliselt ühtlane liikumine tõukeliseks. 5.Hingamine rinnuliujumises on hingamine tihedalt seotud käte tööga. Et valmistuda sissehingamiseks, alustab ujuja samaaegselt tõmbe alguseks aeglaselt pea tõstmist. Sissehingamine toimub tõmbefaasi lõpul. Käte öö tõukefaas sooritatakse juba täidetud kopsudega. Väljahingamine algab koos jalgade sirutamisega ja kestab kuni löögi lõpuni. Sissehingamine toimub veepinna kohal läbi avatud suu; väljahingamine seevastu kas veepinna all või selle peal samaaegselt läbi suu ja nina. Rinnuliujumises on hingamistsükli kestus pikem kui krooliujumises. Krooliujuja hingamistempo on lühike ja kiire; rinnuliujujal pisut pikem ja rahulikum. Hingamine mõjutab kogu ujumisliigutuste rütmi. Seepärast on kohanemine õigele hingamistehnikale otsustava tähtsusega
- sooritatakse varieeruvalt madalalt ja kõrgelt hüppelt ning tahakallutatult · Hüppevise paigalt: Hüppeviske õppimist alustatakse paigalt. Paigalt viskele minekul on mängija palliga tasakaalustatud kolmikohu asendis. Enne üleshüpet võib mängija teha lühikese hoovõtusammu, viies viskekäepoolse jala taha ja tuues selle siis tugijalast natuke ettepoole. Üleshüppeks kõverdatakse jalad põlvist ja seejärel toob mängija üheaegselt jalgade sirutamisega palli koos käte energilise liigutusega üles viskeasendisse parema õla kohale peast kõrgemale. · Hüppevise põrgatuselt ja söödult: Põrgatuselt viskele minekul põrgatab mängija palli madalas asendis korvist või kaitsjast kaugema käega, püüab palli korvile või kaitsjale lähemal, põlvest kõverdatud jalal, mis asetatakse peatumiseks rõhutatult maha. Pidurdus toimub palli püüdmise hetkel. Veidi tugijalast ettepoole
juurdevõtusammud kõrvale, selg ees, jooks, seis päkkadel, silmad suletud, astumine üle takistuste, seis topispallil, jooks- signaali järgi peatumine ühel jalal, päkkadel, keerlemine paigal, rõhtseis. kettalt kettale. Harjutused matil veeretamine, selili kägarduda käte haardega ümber põlvede, kiikumine, veeremine turjale ja tagasi. 5 – 7 aastased Kõnd jalatõstega ette, taha, kõrvale, väljaastega, pöia sirutamisega, ristsammudega, „kurekõnd“, suletud silmadega edasi-tagasi, pikad sammud 3 suunda muutes, ringjoonel, kolonnis, ussina, erinevas tempos, esemete vahel, kiirjooks, kestusjooks. Jooks põlve-ja sääretõstejooks, jalatõstega ette, selg ees, üle takistuste, kiirjooks 30m, süstikjooks 2x10m, üle takistuste, vastupidavusjooks, teatejooksud, pendelteatejooks, 200m jooks mõõdukas tempos. Hüppamine kaugus-ja kõrgushüpe otsehoolt, hüplemine külg ees kahel jalal üle takistuse,
Mänguväljaku suurus oli 10,5x15 ja mängijate arv vahemikus 3 - 40. Optimaalseks arvuks peeti 9. [4] 3. TEHNIKA I. Söötmine Söötmine on korvpallimängu üks põhilistest tehnikavõtetest, mille abil saab mängija palli suunata kaaslasele rünnaku jätkamiseks. Kõikde söötude puhul on oluline käte ja jalgade töö kooskõlastatud tegevus - sööduliigutus lõpeb samaaegselt jalgade sirutamisega. Sööduviisid jaotatakse kahte suurde rühma: - kahe käe söödud - rinnalt, ülalt (pea ja õla kohalt), alt ja hüpitamine - ühe käe söödud alt, ülalt (õlalt), küljelt, hüpitamine ja haaksööt. Peale selle kasutatakse ka vigursööte. Palliga mängija võib sööta paigalt, liikumiselt ja hüppelt. II. Põrgatamine Põrgatamine on korvpallis ainus palliga liikumise võimalus ja on üks tähtsamaid põhioskusi. Paigalt
mitmesuguseid ebatasasusi ning ootamatuid takistusi. Kes ei tunne nende ületamise tehnikat, võib kergesti ja õnnetult kukkuda. Küllaldase laskumiskindluse omandamise järel on vaja lülitada tehnikaharjtustesse spetsiaalseid elemente. Nende õppimine ei vaja pikki seletusi, küll aga rõhutamist, et suusad oleksid lumega pidevalt kontaktis ja õhulend välditud. Selleks tuleb kere raskuskese hoida võimalikult sirgel liikumisjoonel ning jalgade ning kere vahelduva kägardamise ja sirutamisega amortiseerida läbitavad ebatasasused. Kühmu ületamine. Kühmule lähenedes sirutatakse, kühmu ületamise momendil kägardutakse ning kohe seejärel sirutatakse. Kontakt lumepinnaga peab olema pidev, ei tohi tekkida hüpet. Keha raskuskese peaks jääma samale joonele. Esialgu harjutatakse väikeselt hoolt. Harjutuse õnnestumisel alustatakse laskumist kõrgemalt. Abistava võttena hoiab õpetajahorisontaalset suusakeppi kühmu kohal sellisel kõrgusel, et õpilane on sunnitud õiges
ette-kannale, toimub pidurdus suuna korrigeerimine, samaaegselt liiguvad sirged käed hoovõtuks hoogsalt taha, kolmas samm- tehakse vasaku jalaga, mis viiakse paremast veidi risti mööda, vältida võrgu alt edasi hüppamist, käed liiguvad hoovõtuks edasi taha. Üleshüpe koosneb äratõukest, kätehoost, lennufaasist, oluline et äratõukel ei tekiks pausi, äratõuge toimub väljaastest rullumisega üle kanna päkkadele ja lõpeb jalgade aktiivse sirutamisega põlve- puusa ja hüppeliigese, kätehoog on väga tähtis , see peab hüppekõrgusele kaasa aitama, tugev sirgete hoog võib hüppekõrgust tõsta kuni 10 cm. Esimesena alustab liikumist sirged käed, minnes hoogsalt tagant-alt ette-üles. Vaba käsi peab tõusma õla kõrgusele, kõverdatud käe väljapööratud küünarnukk jääb üles õlakõrgusele, löögikäsi kõverdub küünarliigesest, nii et küünarliiges on õlast
Kui m. quadriceps femoris on vigastatud (femoraalnärvi neuropaatia, pärsitud refleksid, trauma- 3º deformatsioon), kompenseeritakse kõndi rindkere ja jala distaalse osaga. Hüppeliigese plantaarfleksiooni teostamiseks toimub kompensatoorne kere ettepainutus, mis omakorda põhjustab põlveliigese ülesirutust. Põlveliigese sirutus teostatakse iliotibiaalse fastsia (m tensor fascia latae) kaudu. Kui rindkere, puusa painutajad või säärelihased ei tule toime põlve sirutamisega, kasutab patsient oma kätt põlve sirutamiseks. Lühikese jala kõnd Kui üks jalg on teisest lühem, või kui esineb kas reie- või sääreluu deformatsioon, demonstreerib patsient kere lateraalset kallutust ning vaagna allavajet lühema jala kehapoole suunas. Patsient võib jala “pikendamise” eesmärgil supineerida labajalga. Pikema jala liigesed võivad olla painutuses või patsient demonstreerib nn põranda pühkimise liigutust kõnni hooperioodil
Selline kinnitamine on küll aeganõudvam kui vaakummadratsi puhul, kuid võimaldab ka vähem koostöövõimelisi patsiente kindlalt lamama asetada. Ülepaisutatud hirm seljaaju kahjustuste ees ei tohi viia selleni, et teadvuseta mootorratturil loobutakse kiivri äravõtmisest, sest hingamisteede kontroll, vajadusel nende vabastamine ja kindlustamine on elulise tähtsusega. Kui kasutatakse õiget kiivri äravõtmise tehnikat kahe abistajaga ja lülisamba kaelaosa sirutamisega, siis pole karta meetodist tingitud kahjusid (→ peatükk „Kiivri äravõtmine“). Nii nagu igal traumapatsiendil, tuleb ka lülisambavigastustega patsientidele läbi viia valuravi ja kaotatud veremahu asendus. Erakorralise abi eripärad lastel Lülisambavigastusi esineb kasvueas patsientidel väga harva. Vigastuste raskuspunkt asub lülisamba kaelaosa piirkonnas. Lastel esineb sageli vigastusi, mida iseloomustavad
annaabi.ee 
