Kui armastada sind- siis kunas, kunas, kui mitte nüüd? Ma ootan, kuni väiksed tõrud sirgund on suureks puuks. Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgunud. Mu hing jääb truuks. Fraasid, mis kõige rohkem meeldisid "Jääb minevik maha kui tuhast kett, me vajame priiust ja puhast vett!" "Kui lootsingi eile, siis täna ma tean, mida nõudja veel nõuab, miks pantima pean ka viimse valu ja silmavee- kuid võlga, mu võlga see tasa ei tee." Luuletuste keel Palju vanu väljendeid Palju murdekeelseid väljendeid Raske lugeda Grammatika pole õige Sõnavara kasutus on lai Tänan kuulamast!
jälle süda mul tuikab, tuikab sull´. (Visnapuu 1982: 46) Me ei ole seisuveed jumal lõi meid jõeks. (Sang 1982: 205) Kätest ramm kadus sirutan neid sulle vastu vaarub samm. (Visnapuu 1982: 46) Igatseme merre teed, mida hüüataks tõeks. (Sang 1982: 205) Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. (Under 1982: 42) Hirmus on elada hirmus enese ees. (Alle 1982: 98) Meile on palju antud ikka oleme nõutud. (Viiding 1991: 84) Kõik, mis tuleb, kaotab siis takistavad tabad kui me saame olema tabamatult vabad. (Viiding 1991: 85) Igavesti antud mulle olla noor ikka nälgida joobuda alati. (Visnapuu 1982: 45) Me teeme, teeme ümber oma elu üht hiigelmüüri inimtihedat
http://www.abiks.pri.ee Marie Under oli eesti luuletaja, üks eesti suurimaid lüürikuid. Ta sündis 27. märtsil 1883. aastal Tallinnas. Õppis 1891 1900 saksa tütarlastekoolis, töötas 1901 1902 ajalehe "Teataja" toimetuses. Abiellus 1902.a. K. Hackeriga ja asus elama Moskvasse. Naasnud 1905.a. Eestisse, tegutses kutselise kirjanikuna peamiselt Tallinnas. 1924.a. abiellus A. Adsoniga. Ta kuulus isiklikku tundeluulet viljelevasse "Siuru" rühmitusse ja saavutas luuletajamaine esikkoguga "Sonetid". Ta oli Eesti Kirjanike Liidu asutajaliikmeid ning mitme kodu ja välismaise organisatsiooni auliige. Aastast 1904 avaldas luuletusi ajakirjanduses. Esimestes värsikogudes "Sonetid" (1917), "Eelõitseng" ja "Sinine puri" (mõlemad 1918) avaneb Underi ere anne kujundiküllases armu ja looduselamuste kujutamises. Filosoofilised mõtisklused elu valguse ja varjupoole üle...
sest muutumatuks jäi rahva meel. Neil pilk on kaetud unekaega, au häält ei kuule orjakuut. Miks neile priiust täie vaega, kui ihk on kanda iket uut ? Neil pärisosaks ajast aega on ahelad ja kupja nutt. Aleksander Puskin NUTVALE NEITSILE Printsess, oh nuta, isa häbi sind rõhub, ägab riik ja maa. Oh võiksid pisarate läbi süüst puhtaks pesta isa sa! Jah, nuta ! Pisar siiralt valguv head tõotab ikkes rahvale; kord rahva naeratused olgu, mis tasuvad su silmavee. George Gordon Byron 1 ERINEVUSED George Gordon Byron Aleksander Puskin Luuletuste pikkus · Enamus pikad või · Enamus lühikesed poeemid luuletused · Vähem lühikesi · Vähem pikki luuletusi luuletusi Luuletuste sisu : 1
Kord veel tahaksin tagasi... Ära lõigat on tee. Kahlasin kaelani ohakais, orjavits veristas käed, paremal ahistas laini pais, vasemal surusid mäed. Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav varju ei vähimat. Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat. Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. Eesti kirjandus aastatel 18901910 aastatel1890. aastatel tõusis kirjanduse keskmesse realistlik proosa, mis domineeris ka uue sajandi algusaastail. Teostele annavad värvi ühelt poolt naturalistlikud kujutluselemendid, teisalt romantilised meeleolupaisutused 1890' ndate mood Viktoriaanlik aeg Optimistlik mood Enesekindlus ja ülepaisutatus Peamised moekeskused: Pariis ja London ,,Mida rohkem seda uhkem!"
6 PÕGENIK Murede keskel ma magasin, vahel vaevade, Kord veel tahaksin tagasi... ära lõigat on tee. Kahlasin kaelani ohakais, orjavits veristas käed, paremal ahistas laini pais, vasemal surusid mäed. Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav – varju ei vähimat. Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat. Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. Marie Under kirjedab selles luuletuses põgenikku. Kirjeldades ennast tolle põgenikuna, väljendab ta kurba ja rusuvat meeleolu, mis teda läbib. Ta kirjeldab halba tunnet, mis on pagulasena, et oma kodust pead ära minema ning olude sunnil mujal elama hakkama. Kirjeldatud on meeletut igatsust koju, kodupinnale, kuhu aga minna ei saa. Under kirjeldab sõjakurbust ja kaotusi näiteks läbi sõnade: ''Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat.''
..Sinililled kasvavad kruusast - / sa matsid mind alla mäe.". Mõlemad luuletajad kirjutavad igatsusest kodumaa järgi. Under ütleb väga selgelt välja oma tunded isamaa suhtes, kirjutades: ,,Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee." Visnapuu räägib oma igatsusest veidi ümber nurga ning rohkem ,,tema igatseb mind" võtmes. Luuletuses ,,Kodumaakuu" kirjeldab ta, kuidas ,,...Kumiseb kuulmata hõbehell / kodumaa küngastel kuu / ärevas ootuse rahus.". Visnapuu jääb mitmes luuletuses isamaa suhtes küllaltki passiivseks. Seda näitab selgelt luuletus ,,Tõlkige mu kõne", kus ta kodumaad justkui manitseb, kirjutades: ,,Soine ja patune
paremal ahistas laini pais, vasemal surusid mäed. Puhkuseks piskuks vaid maanteekraav – varju ei vähimat. Valutas südames lahtine haav, leinates lähimat. Kord veel tagasi tahaksin leida kodutee, kodumullas siis magaksin välja kõik silmavee. Marie Under Tõlkis luulet paljudesse keeltesse ja ka tema luulet on sama moodi paljudesse keeltesse tõlgitud. Tema 125. sünniaastapäeva puhuks loodi uus roosisort „Marie Under“.
legendipärane esitus. ,,Võlg" Kas iial saab tasa mu hingevõlg? Alul võeti ära mu sõba, mu võlupeegel, mu imeloll, mu hõbehäälega vilepill. Siis nõudja võttis ka joomenõu, võttis ära mu rõõmu ja elujõu, võttis minult kodu, lambi ja lee- kuid mu võlga see tasa ei tee. Kui lootsingi eile, siis täna ma tean, mida nõudja veel nõuab, miks pantima pean ka viimase valu ja silmavee- kuid võlga, mu võlga see tasa ei tee. Unes tundub küll võimatu võimalik, mu oma siis äkki on igavik, mu päraslt kõik õnned ja õiemaad, maailma müntide müriaad, kõik laulud, lennud ja Linnutee- kuid võlga, mu võlga see tasa ei tee.
Luuletus"Põgenik" Siin on autor kujutanud vist pagulase piinu.Pole päris kindel,keda siin põgeniku all mõeldakse,võib olla on nendeks sõjapõgenikud,kuna siis oli Underi loominguperiood Teise maailmasõja ajal.Igatahes kirjeldatakse luuletuses põgeniku kannatusi ja katsumusi,mis toob elu ette.Ta peab end kellegi eest varjama,maanteekraav on ainus puhkepaik,aga süda ei valuta mitte kogu selle raskuse pärast,vaid sellepärast,et igatsetakse kodumaa pinda ja tahetakse kogu oma silmavee kodu mulda valada.Luuletus on südamlik ja armas,aga samas ka meeletult kurb,kuna inimese jaoks on ilmselt kõige suurem kannatus,kui ta ei saa oma sünnimaa pinnal enam vabalt elada vaid peab terve elu põgenema.Me kõik põgeneme millegi eest,kes põgeneb oma ihade eest,kes põgeneb millegi reaalsema eest. Luuletus"Üksteisest pimesi me mööda käime" See luuletus on minu jaoks seetõttu oluline,kuna mäletan,et pikka aega tagasi oli see
tuikuva pimedusrongi tuleku eel piki selgroo siksakset raudteed Puusad klaasist haavalehed rüütuvad uduste tähtedega liblikatiibu ujumas kraatreis mis on avand rindades-vulkaanes hetkete kihav kivirahe Naba sulguv ning avanev puri tuuletul minestusjärvel tõugata kuristikku horisont lennuk sulamas keevas vihmas maandub metsa habetet maski all sosistavale kaevandusesuule haljusesooni kumab käikude seintes, naeratusega peatub süda Juuli 1941 Tartus Tolmusele taevale silmavee vikerkaar ilmunud ühendama surijaid joobnuiga Kivi taldrikul akna taga näljane sangar 17 Mitte-teri Rroosi Selaviste lipukiri: KÕIK ÜHE ÜKSKÕIKSE EEST! Mõrvarite märatsemine on vaid kõrvaline käratsemine. Der Siegel des Zaubserers: ein sauberer Ziegel. Rroosi Selaviste laseb süütenööri abil õhku süütu sütenööri. Rroosi Selaviste muudab Narvas kõik viinanired Nirvaanadeks ja laob nad virna. Väike Eesti luule ajalugu
annaabi.ee 
