luuleloomingule. Ka hiljem, üheksakümnendatel pöördus Jaan Kross korraks tagasi luule juurde, väljastades ,,Põhjatud silmapilgud", kuid siin on ilmselgelt näha, kuidas mees on juba veidike väsinud ning vananenud, ei ole särtsu enam nii palju, kui lugejad Krossilt loodaksid, kuigi samal ajal proosamaailmas oli mees vägagi hinnatud autor. Siiski on säilinud krossilik stiil ning paarist varasemast kogust tuttav sõnadega mängimine on ka selles raamatus esindatud. ,,Põhjatuid silmapilke" on peetud ka Krossi luigelauluks ehk selle koguga tundub, nagu luuletaja oleks end ammendanud. (Kalda, 1991) 9 3. LUULENÄITEID ,,Väike revolutsionäär" (1944) Külma pihku toetab kuuma põske. Hullud alles udusulised. Ehk küll silm sul neeldud nutust rõske, pilgud on sul imetulised. Pikki tunde trelle pigistamast on su ahtakene käsi must. Kuid su süda juues ikka samast allikast ei tunne väsimust.
kohusetruult Charles'i juurde Prahasse. Perekonnal laskis ta sinna järele tulla. Bourbonide pärija kasvatamine polnud meelakkumine. Hommikust õhtuni pidi Cauchy end vaevama, et ebameeldivale kuninglikule põngerjale teadmisi anda, ja seejuures veel seda silmas pidada, et tema kaitsealune hullamisel oma põlvi katki ei kukuks. Tema kasvatusmeetod seisnes peamiselt kahekõnede pidamises teda ennast köitva moraalifilosoofia teemadel. Seejuures õnnestus Cauchyl ometi veel üksikuid silmapilke matemaatika jaoks varastada ja kiiresti mõni valem või paar teoreemi paberile kritseldada. Parim töö sellest ajast on pikk traktaat valguse dispersioonist, milles ta püüab valge valguse lagunemisnähtust seletada hüpoteesiga, et valgus tekkivat elastse tahke keskkonna võnkumisest. See töö on näide XIX sajandi füüsika püüdlusest füüsikanähtusi pigem mehaanilise mudeli abil seletada kui neid abstraktselt vaadelda.
oli see, mida ta ei teadnud? Ilmselt teadis ta täiuslikult selliseid asju nagu see, et eile juhtunud asjad on palju hilisemad kui need, mis leidsid aset kuu aega tagasi; et rändaja, kes kõnnib neli miili tunnis, liigub kaks korda kiiremini kui rändur, kellel kulub kaks tundi sama teekonna läbimiseks. Ta teadis, kuidas kõnelda asjadest ja kuidas mõista talle öeldud asju, mis täpselt määrasid kuupäevi, kestvust ja kellaaegu; epohhe, aastaaegu ja silmapilke. Ta teadis, millal on südapäev, ning oskas kasutada kalendrit. Ta oskas asjatundlikult ja kergelt tulla toime konkreetsete kronoloogiliste ja kronomeetriliste ülesannetega. Ta oskas kasutada ja mõista ajalisi verbe. Mida ta ei suutnud teha, oli anda vastust näiteks sellistele abstraktsetele küsimustele: mis see on, mida on kahes nädalas kaks korda rohkem kui ühes nädalas? Miks võib Aeg, erinevalt lahingust, mitte kunagi alata ja miks võib
aga ta tahab sind, üksi sind! Kas sa sest siis ei oska lugu pidada, kas sa siis ei tea, kes on tema ja kes oled sina!". Ka see ei mõjunud ja Tõnu proovis nõiakunsti abi kuid see ei paistnud aitavat. Üheksas peatükk: Tõnu otsustas kurjalt käituma hakata Mariga. Kuid see lõppeb hoopis Tõnu jaoks löögiga. Prillupi käsi ei käi hästi, see on tõsi. Ta peaks härra juurde minema, aga ei lähe. Puudub jõud, puudub lihtsalt jõud, jalad ei kanna. On silmapilke, kus ta äkki ärrituses süttib, võimetus ärrituses, teadmata, mispärast. Siis tõukab ta toorelt koera, kes talle midagi ei teinud, viskab kiviga kana, kes ainult kõketas, vemmeldab hobust, kes kõigiti kohust täitis, ja lööb vikati meelega kivisse. Tõnu hakkab juba alla andma kui korraga üks päev Mari ütleb talle, et mine too oma piimakontraht mõisast ära.". Tõnu ei suuda uskuda mis on juhtunud.
· Ajendiks on armastus (EROS) ürgkauni ja ürgalge vastu. · Uusplatonism on tugevalt individualistlik (askees ja · Inimese tegevusel on seda suurem väärtus, mida ekstaas). vähem on see seotud meelelise maailmaga. · Erinevad jooned: · Ülesminek · UP tunneb vaid jumaliku hääle kutse silmapilke ekstaasis. · Platoni 4 voorust on üksnes madalamad astmed teel · Kristlik järgimine on pidev protsess. Suhe kristlusse eesmärgile. · Tegelik tee eesmärgile on vaimne, see viib inimese · Loodus on Plotinose jaoks jumaluse madalaim sisemusse
Tõde on tunnetatav, kui on ühtsuse taju. Kui kõik on üks, siis pole teadust vaja - sellepärast Indias oli/on palju filosoofiat, kuid vähe teadust. Uusplatonism on antiikse filosoofia lõpp. VARAKRISTLIK SUHTUMINE FILOSOOFIAASE, VÕRDLUS UUSPLATONISMIGA Kristlusel ja uusplatonismil on 2 ühisjoont: neoplatonism on tugevalt monoteistlik (hen), uusplatonism on tugevalt individualistlik (rõhutas askeesi ja ekstaasi). Erinevusi on rohkem: 1)uusplatonism tunneb vaid jumaliku hääle kutse silmapilke, kristlus rõhutas elupikkust protsessi (jüngerlus); 2)Plotinos nägi looduses jumaluse viimset ja madalaimat emanatsiooni (väljavool, kiirgus), kristluse järgi oli kogu loodu hea; 3)kristlane võib saada Jumala lapseks pattude andestuse läbi (kristliku filosoofia tipp). Inkarnatsiooni mõte - sõna saab lihaks. Kreeka mõtlejad püüavad jõuda kõige algusesse ( ). Kristlust huvitab ajas ja ruumis toimuv inimese ja Jumala vaheline, rõhk olevikul ja tulevikul.
«Nüüd siis,» sõnas Clopin Trouillefou, «niipea kui ma käsi plaksutama hakkan, lööd sina, Punane Ändry, põlvega tal pingi alt minema, sina, Francois Chante-Prune, riputad ennast selle lontruse jalgade külge, ja sina, Viinanina, hüppad talle kukile, kõik kolm ühe korraga, kas kuulete?» Gringoire võpatas. «Kas olete valmis?» küsis Clopin Trouillefou kolmelt santlaagrilt, kes olid valmis Gringoire'ile kallale hüppama. Vaene ohver elas läbi õudseid ootamise silmapilke, sellal kui Clopin oma jalanukiga rahulikult tulle lükkas paar viinapuuvääti, millele leek veel polnud külge hakanud. «Olete valmis?» kordas ta ja tahtis plaksutama hakata. Sekund veel ja kõik oleks otsas olnud. Kuid Clopin peatus, nagu oleks tal äkki ootamatu mõte peast läbi vilksatanud. «Oodake, oleksin peaaegu unustanud . . . Meil on ju kombeks enne järele pärida, kas vahest ei leidu mõni naine, kes teda enesele tahaks. Noh, vennas, see on su viimane lootus.
Naera, sest elu on naer õnnest, valust ja pisaraist. Naer on kate, mille alla peidetakse suurimad mured ja valud. Nii on elu: ühte suudeldakse, teisega käiakse, kuid kolmandat armastatakse tõsiselt ja palavalt Nii tume on ääretu taevas, nii tume on sügise öö. Nii palav on nutetud pisar, kui lahku läeb sõprade tee. Noorus on kurblik romaan, mida lugedes langevad pisarad. Noorus see on tühjade tuulte, kaugete sihtide aeg, tihti täis valusaid silmapilke, andeksandmatuid pettumusi ja mälestusi. Kuid tihti täis hetki, mis ei unune eal, mis säravad aastate pärast, kui armastus on ammu kustunud. ja kõigest ilusast on jäänud vaid mälestus. Nutmiseta pisarad on kõige valusamad. Nõelasilma ei mahu kahte niiti ega südamesse kahte armastust. Nõges pole lille liigist, poiss inimese liigist. Nõges kõrvetab, teeb paha, poiss armastab ja jätab maha. Näkku ütled südamesse läheb.
ava. Noh, ütelge, kui kaua peab ta seda tegema!" ,,Seda ma ei tea, härra direktor," vastas poiss. ,,Aga härra Maurus teab," vastas direktor. ,,Kõlistab, kuni läheb ära. Läheb härra Mauruse ukse tagant ühes rahaga minema ja härra Maurus on oma rahast ilma. Sest kes raha toob, ei too seda kunagi teist kõrda. Teie sääl," hüüdis direktor Indrekut, ,,tulge lähemale, tulge siia!" See oli Indreku elus piinlikumaid silmapilke, kui ta oma kõvade ja raskete saabastega -- temale endale tundusid nad hirmus raskete ja kõvadena -- klomps, klomps üle toa astus, kuna samal ajal teda teiste irvitavad pilgud saatsid. ,,Ütelge sellele lätlasele -- sest see siin on lätlane -- ütelge temale, kas te oleksite härra Mauruse juure tagasi tulnud raha tooma, kui te poleks sisse pääsnud? Oleks kõlistanud, aga poleks pääsnud. Ütelge talle vene keeles, sest tema vaeseke ei oska eesti keelt. Kaks aastat on
Jah, lapsuke, ma olen sulle rasket üekohut teinud. Ma tahtsin sind väisi Hans Risbiteriga paari panna, aga sina tundsid teda õneks paremini kui mina. Oh, see inimene on ülemata alatu! Kui ma viimati tema käst raha laenuks nõdsin, kas tead, mis ta mulle siis vastas! «Läitage Agnes kohe minu juurde, siis saadan raha, muidu mitte!» Ta tahtis sind minu käst raha eest osta. Kõk maailma nuhtlused tulgu tema peale! Oleks ta sel ajal minu kä alla juhtunud --aga miks peaksin ma oma viimseid silmapilke selle viletsa mäestusega mügitama? Sina tundsid teda paremini ja oled ise paremini valinud. Vüst Sagorski, andke oma käi siia! . . . On see teie kindel nõ, Agnes von Mönikhuseni endale abikaasaks kosida? » «Jah,» kostis Gabriel süavas liigutuses. «Siin üendan ma teie käd ja kihlan teid peigmeheks ja pruudiks. Surija õnistus saatku teid eluteel! . . . Usu mind, vüst, enne täast päva ei oleks ma sulle õna türe kät mitte lubanud,
annaabi.ee 
