väljendas kaupmeeste, käsitööliste jt linnakodanike huve- Linnakirjandus esindabki nende ehk siis nn. "kolmanda seisuse" maailmavaadet. 2.Fablioo mõiste ja iseloomulikud jooned. Vastus:Prantsusmaal oli väga populaarne fablioo (ld fabula-jutt), rahva lõbustamiseks loodud ning sageli sotsiaalse suunitlusega lühike värss-jutustus või naljand argielu sündmustest.Häälestus on elurõõmus,stiil jõuline,keel mahlakas,värvikustlisavad vanasõnad ja kõnekäänud,kirjutatud on fablioo 8-silbilistes paarikaupa riimuvates värssides.Fablioo lõpus esitatakse loo moraal. 3."Eesli testamendi" sisu Vastus:Selles fablioos süüdistab piiskop preestrit, et too on oma eesli pühitsetud mulda matnud. Kaval preester pääseb sellega, et annab piiskopile 20 liivrit, mille eesel olevat kirikule pärandanud. Fablioos räägib, et preester oli nii rikas, et ta ei pidanud oma rikkuse eest muretsema ja ta soovis aina suurendada enda jõukust. Käis ringi uhketes rõivastes,salveed olid tal vilja
inspireerituna rekonkistast räägib rekonkista kangelase Rodrigo Díaz de Vivari ehk Cidi elust. Erinevalt teistest Euroopa kangelaseepostest on Laul minu Cidist kirjutatud realistlikus laadis, teost iseloomustab sotsiaalsus ning rahvalähedus. Laul minu Cidist pärineb umbes aastast 1140. Eepose autoriks peetakse arvatavasti Kastiilia ja Zaragoza piirialalt pärinevat huglaari ehk rändlaulikut. Eepos on kirjutatud ebakorrapärases, enamasti küll 14-silbilistes assoneeruvais ja tsesuuriga 6., 7. ja 8. silbi järel poolduvais värssides. Eepos räägib Rodrigo Díaz de Vivari ehk Cidi elust, tema väljasaatmisest kuningas Alfonso poolt, tema võitlustest mauridega, Valencia vallutamisest, kuningaga leppimisest, tütarde abielust Cidile vastumeelsete Carrióni infantidega, tütarde häbistamisest viimaste poolt, infantide karistamisest ning Cidi ja tema perekonna au taastamisest. Eepos lõpeb Cidi tütarde pulmadega oma uute kosilastega.
Sonettidest kumab läbi kurbus kaotuste pärast kuid samas ikka armastust selle vastu. Underi luule on väga julge ning elujaatav, mis tegi temast kaasajal šokeeriva ja samas väga erilise luuletaja. Marie Under tõi oma sonettidega vabameelsust, armastust looduse vastu ning enesemõistmist. 9.Mis on sonett? Mis on ballaad? Autorid, pealkirjad Sonett on luulevorm, millel on väga kindlad reeglid. Sonetil on 14 värsirida, värsiread paigutatakse stroofidesse. Rõhulis-silbilistes värsisüsteemides kasutatakse tavaliselt viisikjambi, kuid levinud on ka muud värsimõõdud. Esimene teadeolev sonett on M.J Eiseni „Õnnesoov isamaale“. Samuti on Eesti tuntumateks soneti kirjutajateks Under, Visnapuu, Semper, Kärner jpt. Ballaad on lüroeepilise sisuga jutustavat laadi mitmestroofiline luuleteos. Ballaadis käsitletakse peamiselt legende ja rahvajutte, mille tegelased on sageli kangelaslikud. Eesti tuntuim ballaadide kogumik on Under „Õnnevarjutus“
· PUUDUSED!: sõnakordus, vormikordus, nominaalstiil, mitmusega liialdamine, väär sõnajärg. Termini vastavus keelenormile: · Vastavus nii üldkeelenormile kui ka oskuskeele nüüdisnormile - ortograafia a) häälikute õigekirjutus (erinevusi pole) b) kokku-lahkukirjutus c) suur ja väike algustäht - ortoeepia ja morfoloogia a) hääldus (peenendus uutes sõnades pole kohustuslik), pearõhu kõikuvus 3-silbilistes sõnades b) käänamine - tuletuste moodustamine a) nimisõnaliited: -ja = isik; -i, -r, -el, -ts = vahend (v.a sõjandus, abstraktsed tähendused, zooloogia); -i = ained; -ur = seadmed ja riistad, isikud; -mina (aga sageli sobivad paremini us, -m, -mus jne) b) omadussõnaliited: -ne ja line; võõromadussõnade tuletus kas tugineda kreeka või ladina adjektiivtüvele, nt kaootiline, või vastavale nimisõnale, nt kaoseline
Lõunaeestilised jooned: o tüvekonsonandi geminatsioon, nt makke ‘mage’; o i-, u-verbide da-infinitiiv on tunnuseta, nt likku ‘liikuda’, ma-infinitiiv sisekaoline kikma ‘kiikuma’; o oleviku mitmuse 3. pööre on TA ja sisekaoline, nt anDvaD ‘annavad’; o di-tunnuseline impersonaal kaasrõhulise silbi järel, nt kasvattaDi; Viljandimaaga ühised jooned: o mitmuse partitiivis 3- ja enamasilbilistes sõnades, kontraheerunud sõnades ja 3-silbilistes ne-, s-sõnades on id-lõpp, nt aGaniD ‘aganaid’ (ka keskmurde lõunaosa, ida- ja lõunaeesti murded); o 3-silbilistes i-tüvedes on si-lõpp (ka keskmurre); o käsi-tüüpi sõnades on geminatsiooniline a-tüveline mitmuse partitiiv, nt kässa; Lõunarühm Häädemeeste, Saarde murrak. Ühisjooned Mulgi ja üldisemalt lõunaeesti murretega eriti morfoloogias. Palju variatiivsust: segamini on lõuna- ja põhjaeestilised jooned; erijooned:
Inimeste sotsiaalne roll, õigused ja kohustused tulenesid sellest, millisesse seisusesse ta kuulus. Seisused olid vaimulikud, feodaalid ja talupojad e lihtrahvas. Rahvalik koomika fablioos ja farsis. Fablioo - rahva lõbustamiseks loodud ning sageli sotsiaalse suunitlusega lühike värss-jutustus või naljand argielu sündmustest. Häälestus on elurõõmus,stiil jõuline,keel mahlakas,värvikustlisavad vanasõnad ja kõnekäänud, kirjutatud on fablioo 8-silbilistes paarikaupa riimuvates värssides. Fablioo lõpus esitatakse loo moraal. Farss oli algselt pikema usulise näidendi jämekoomiline vahemäng, kuid arenes 14.sajandil iseseisvaks draamaliigiks. Farss sarnaneb fablioode ja svankidega ning Reinuvader Rebase juttudega. Kujutamisobjektiks on argielu, tegelasteks väljakujunenud tüübid - kelm, kõlvatu munk, sarlatanist arst, truudusetu lobamokk abielunaine, nurgaadvokaat. Etendavad lood sisaldavad ohtralt
*gramata >> raamat, murretes klaas >> laas, kleit >> leit; Sõnaalgulise h kadu: (h)omme, (h)irmus. Murdeti on labiaalvokaali eest kadunud v: *vokk > okk. Üksikutes sõnades j: *jutle- > *jütle- > *ütle-. 4 10. Lõpukadu eesti keele ajaloos. 1500 AD Apokoop e lõpukadu: üldkeeleteaduses igasugune häälikukadu sõna lõpust; eesti keeleteaduses sõnalõpulise vokaali kadu: (a) 2-silbilistes pika esisilbiga vormidest, (b) kõigist 3- ja enamasilbilistest vormidest (13.–15. saj): 2 silpi, esisilp pikk: *metsä > mets (vrd mesi – esisilp lühike, i säilinud); 3 silpi: *matala > madal; *laulussa > laulus. Konsonandikaod sõna lõpus: Mõned konsonandid on sõna lõpust väga ulatuslikult kadunud. k kadu on kõige ulatuslikum: *laulak > *laula’ > laula.
Pikad silbid täidavad värsitõuse, lühemad silbid värsilange. Mõjuvam on vältelis-rõhuline värss. Regivärss võib rakendada rõhulist, vältelist kui silbilist põhimõtet; üldjuhul on 8 silpi. Antiikvärsi peamine antiikmõõt on heksameeter (daktülid ja spondeus), mida liigendavad pausid (e tsesuurid). Eleegiline distihhon on heksameetri edasiarendus, milles avaldub kohustuslik paus. Silbilistes värsisüsteemides (e süllaabilistes) on kindel silbiarv (nt haiku 5-7-5; tanka (5-7-5-7-7). Hispaania romansi värsimõõdus on 8 silpi, aleksandriinis 12 silpi. Riim ja kõlakujundid. Riim loob luuletuse kõlavuse (e eufoonia) ja rütmi. Riim on esmalt nägemus, siis väljendus (sobiv riib, siis mõtteseos). Riimid jagunevad algriimideks ja lõppriimideks.
Tooge näiteid! Vokaalid moodustavad diftonge (kr di `kaks', phthongos `heli, häälik') kahe teineteise järel asetseva laadilt erineva vokaali järjend, mis kuulub ühte silpi. Pearõhulises silbis on eesti keeles 36 diftongi: esimeseks osiseks kõik 9 vokaali teiseks 5 vokaali: a, e, i, o, u (ä-, ü-, ö-, õ-lõpulised murretes) 26 diftongi omasõnades või vanemates laensõnades 18 esinevad vältevahelduses, nii Q2-s kui Q3-s (i-, e-, u-lõpulised); need saavad esineda ka 1-silbilistes sõnades 8 tekib laadivahelduse tulemusel, ainult Q3-s: öe, öa, õa, oa, eo, äo, õo, ao 10 diftongi esineb vaid võõrsõnades (ie, üe, ue, ia, üa, ua, io, üo, uo, eu). Suurem osa neist kasutusel ka murdekõnes. Diftongide hääldus võõrsõnades ei ole stabiliseerunud, nt i-esiosaga võõrdiftongid, kui pearõhk on järgsilbil, nt pieteet, bioloogia, ka kiosk Dierees (~ hiaatus) sõnas on kahe kõrvutise vokaali vahel silbipiir Komponentide asukoha järgi vokaalikaardil
annaabi.ee 
