"Siin me oleme" filmi tutvustus (1)

5 VÄGA HEA

Joosep Seppi

10.a klass
Kose Gümnaasium

Arvamus mängufilmi “Siin me oleme” kohta

Enamik eestlasi teab Sulev Nõmmiku lavastajakäe all 1979. aastal valminud muusikalist mängufilmi “Siin me oleme”, mis on kindlasti viimase kolmekümne aasta jooksul Eesti üks populaarsemaid komöödiafilme. Juhan Smuuli monoloogi “ Suvitajad ” alusel kirjutas filmile stsenaariumi Enn Vetemaa ning muusika lõi Ülo Vinter. Paljud filmist pärinevad laulud on saanud vaatajate hulgas lausa klassikaks. Sageli kõlab lauluvõistlustel lapsehäälne laul “... kui on meri hülgehall ...” või raadiost soovilauluna “ ... ei õnnetähe all ma sündin`d maailma ...” . On teisigi lugusid, mis jäänud rahvale meelde.
Heale näitetrupile omase rahvalikkusega on edasi antud muhulaste kõnekeele mahlakuse ning huumoriga suure linna Tallinna ja väikese saare Muhu elanike mõtete ja tegude erinevus. Kohvilähker, Lia Laatsi kehastuses, on auahne ja lärmakas tallinlanna, kes üritas maainimesi oma pilli järgi tantsima panna. Ta püüdis isegi lapsi ümber kasvatada, õpetades neile ringmänge ja keelates juua külma kaevuvett. Lastele tegi nalja tema peenutsev õppetamise stiil. Ega täiskasvanudki pääsenud Kohvilähkri targutustest, kommentaaridest ja nõudmistest: pererahvas pidi loobuma kambritest, mida ta öö jooksul mitu korda vahetas, päästma lakaaugu vahelt röökiva linnaproua ... Iga oma nõudmist põhjendas ta lausega: “Me oleme Tallinnast ja me maksame”. Paljudki teised filmist tuttavad ütlemised on rahva seas saanud nö kildudeks. Sageli võib kuulda:
- tsu-tsu- frei !
- ... ja ikkagi inimene!
- Inimeses peab kõik ilus olema
- Me oleme Tallinnast ja me maksame!
- Jhon , lase vesi välja! Loll , autol!
- Kui me Tallinnasse jõuame, läheme kohvikusse ja loomaaeda.
- Tõttan, Tuvike, tõttan!
Ja filmi näinu võib seda loetelu veel ja veel jätkata.
Rahulikust suvepäevast kujuneb nii suvitajatele kui ka võõrustavatele muhulastele pöörane ööpäev, kust ei puudunud ka suured tunded ootamatud pöörded ja rammukatsumine. Kohvilähkri kokutav abikaasa, Ervin Abeli kehastuses, tundis juba rõõmu, et vabanes oma võimukast kaasast, kuid oh õnnetust, nii see siiski ei läinud, tuli jätkata vanaviisi. Vürtsi lisasid filmi sündmustikule ka heeringalaeva mehed, kes olid mõlemad tulnud peretütrele kosja, mõnitades tahtmatult kambris magavat õrnahingelist prouat. Huvitav oli vaatajal jälgida ka meeste omavahelisi suhteid: kord sõbrad, kord vaenlased, ikka vastavalt olukorrale, kas tegu peretütre või linnaprouaga.
Filmi muudab huvitavamaks müstiline punapäine kaunitar , kelle rollis oli üldsusele vähetuntud Estonia teatri näitleja Renate Karhu. Punapea, kohalikelt saanud hüüdnimeks Lõke, oli nagu magnet meestele. Tema ümber sebisid nii rahulik muhulane Nurga talu peremees Ärni kui ka heernigalaeva mehed. Teine muhe ja tabavate ütlemistega kõrvalosatäitja oli lavastaja Sulev Nõmmik ise Aadu Kadakana, kes oskas öelduga alati nö i-le täpi peale panna ja filmi lõpuosas nii üleolevaid tallinlasi kui ka naeruseid vaatajaid üllatada: psühhiaater Aadu Kadakas ! ...
Kindlasti on neid inimesi, kes pärast filmi küsivad sapiselt: ”Millist eetilist eeskuju võiksid anda kaklevad mehed või kisklevad naised?” Arvan, et ei annagi. Kuid kinobussi kuraator Mikk Rand on kirjutanud 2002. aasta 30. augusti Õpetajate Lehes: “Meelelahutuslikud filmid kutsuvad inimesi kinno , sest peale kunsti st eneseharimise vajavad inimesed ka tsirkust ...” Muusikaline komöödia “Siin me oleme” lõbustab oma vaatajaid ja on kujunenud lausa kultusfilmiks. Pole õiglane kiita üksnes välismaist kinotoodangut, kui meil endil on samuti häid, vaimukaid ja sümpaatseid filme!

.DOC Laadi alla originaalfail 2 lk · .doc · 112 allalaadimist