TARTU ÜLIKOOL
Meditsiiniteaduste valdkond
Sporditeaduste ja
Füsioteraapia Instituut
Liivi Hiienurm
Füsioteraapia 1 a.
SIHTVÕIMLEMINE
KÄTELSEISU ARENDAMISEKS
Referaat
.............................4 4. Iluvõimeline...........................................................................................8 5. Vesivõimlemine.....................................................................................10 6. Kasutatud materjal................................................................................11 Sissejuhatus Võimlemine on tegevus ja sport. See sisaldab harjutuste tegemist füüsilise jõu, paindlikkuse, koordinatsiooni ja tasakaalu abil. Võimlemine arenes välja Vana- Kreekast kus harjutati hobuse peale minemist ja maha tulemist. Tänapäeval on võimeline kuulus spordiala ja sellel alal tippu jõuda on raske, sest see on iseenesest raske ja keeruline. Referaadis toon välja erinevad võimelise liigid, nende stiilid ja mõne liigu juures ka kellele on kasulikud sellised harjutused. 11 Aeroobika Aeroobika on muusika saatel korduvate harjutuste ja liigutuste sooritamine, kus
· Tirel taha toengkägarast · Tirel taha algseisust · Tirel taha toenguppharkseisu · Mitu tirelit järjest · Tirel taha istest harkseisu · Tirel taha poolspagaati Hundiratas Ratas kõrvale algseisust käed ees-ülal tõsta vasak jalg ette, hoogsa käte ja kere liikumisega ette-alla asetatakse eesolevast jalast (tõukejalg) 30-50cm kaugusele samapoolne käsi. Samaaegselt liigub hoojalg taha-üles 90 kraadise pöördega ning tõuget lõpetades jõutakse kätelseisu 90 kraadise pöördega lähteasendist jalad harkis Ratas kõrvale õpetamise järjekord 1. Kätelseis abistamisega jalgadest ja toetades vastu seina 2. Ratas kõrvale paigalt 3. Hüppesammu-tempohüppe õppimine. See on hüpe üles ühe jala hooga (tõukejalg) ette, keha kallutatud ette koos käte hooga ette-üles. Maandutakse esmalt tõukejalale 4. Ratas kõrvale hoojooksult kriidiga põrandale märgitud joont mööda abistamisega 5
tegevusest rõõmu; Laps suudab pingutada sihipärase tegevuse nimel;.Laps oskab tegutseda aktiivselt kõverdatud, istmik peaaegu kandadel, selg kumer, pea langetatud Toengkägar – kägar, käed toetuvad nii rühmas kui ka üksi; Laps mõistab kehalise aktiivsuse olulisust tervisele; Laps järgib esmaseid maha Käpili – toeng kätel ja jalgadel, jalad kõverdatud Iste – isteasend, jalad ja selg sirutatud hügieeni- ja ohutusnõudeid. Kägariste – isteasend kõverdatud jalgadega, selg kumer, pea rinnal Toengiste – käed toetuvad taga 2. SÕNASTA BAASMOTOORIKA KLASSIFIKATSIOON. Põhliiikumised – kõnd, jooks, hüppamine,
.......................................................................................................... 16 JÄRELDUSED JA KOKKUVÕTE ............................................................................... 17 KASUTATUD KIRJANDUS ........................................................................................ 19 LISAD Lisa 1 Üldkehaline jõutreening ............................................................. 20 Lisa 2 Harjutused reageerimiskiiruse ja jooksutehnika arendamiseks ................. 23 Lisa 3 Tõkkeharjutused ...................................................................... 26 2 SISSEJUHATUS Inimese peamiseks liikumisviisiks on kõndimine ning isiku kõnnaku ja kehahoiaku põhjal võib tema kohta paljutki välja lugeda. Kõndimisest aste kõrgemal olev liikumisviis on jooksmine. Tsiteerides spordipedagoog Hans Torimit: "Jooksuoskus ja
MURDMAASUUSATAMISE TEHNIKA ÕPETAMISE ALUSED SISUKORD: I Õpetamise printsiibid 1.1. Järkjärgulisus 1.2. Jõukohasus 1.3. Süstemaatilisus 1.4. Tähelepanu, huvi ja aktiivsus 2. Õpetamise etapid 2.1. Õpetamise eelsel etapil 2.2. Algõpetuse etapp 2.3. Liigutusoskus 2.4. Liigutusvilumus 3. Õpetamise meetodid 3.1. Näite- ja sõnameetod 3.2. Osa- ja tervikmeetod 3.3. Integratiivõpe 4. Juurdeviivad harjutused 5. Suusatunni läbiviimine 5.1. Suusatunni plaankonspekt 5.2. Tunni jaotamine osadeks 6. Õpetamise järjekorast. 6.1. Harjutuste üldjärjestus 6.2. Suusatamisviisid 6.3. Klassikalise ja uisutehnika õpetamise vahekord 6.4. Suuskade määrimine 7. Metoodilisi soovitusi 7.1. Olude arvestamine 7.2. Õpetamise ajastamine tunnis 7.3. Optimaalne liikumiskiirus 7.4. V
Avatud Ülikool Kehakultuuriteaduskond Karin Irval Kaugushüppe õpetamisest noortele Õppereferaat KKSP.05.036 Kergejõustik Õppejõud: T. Torop Tartu 2008 Kaugushüppe õpetamisest noortele Kaugushüppe loomulikkus ja lihtsus teevad nagu tarbetuks rääkida metoodika erinevustest kauguahüppe õpetamisel noortele. See pole siiski nii. Muidugi peab laste ja noorte sportlikus tegevuses, silmas pidades eelduste loomist kaugushüppeks tulevikus, täit tähelepanu pühendama jooksuoskuse ja -kiiruse arendamisele, samuti võimalikult suurema hüppevõime saavutamisele. On aga teada, et hea jooksukiirus ja tugev hüppevõime ei pruugi veel kaugeltki tähendada seda, et osatakse kiirelt hoojooksult teha maksimaalse tugevusega äratõuget. Selline oskus saavutatakse alles pikaajalise sportliku tegevuse ja mängimise tulemusena lapse- ja noorukieas. Seejuures peab olema sellesse tegevusse põim
venituste ja kõõlusrebendite vallas. Õlaliigese rotaator, kui keha kõige suurema liikumisulatusega liiges, on veel üks potsensiaalne vigastuste piirkond tantsijatel. Sagedased juhtumid on liigese dislokatsioon ehk väljatulek oma õigest asendist, mis võib olla tingitud järskudest liigutustest nt. tõmme käest või kätelseisu minek liiga järsult jne. Õlanikastused leiavad aset sageli koormuse all, näiteks kedagi tõstes või kätel hoides. Enamasti siis meestantsija tõstab naissoost tantsijat, eriti klassikas. Käed on otseselt seotud õlaliigesega ja see omakorda rindkere, rinnakorviga, seega on oluline ka hingamine ja ülakeha asend. Kui näiteks klassikatantsija teeb ports de bras' (käteringi) ja ülakeha on liiga tahapoole painutatud, hingamine häiritud ja õlaliigese töö vale, siis mõjub see halvasti õlaliigese rotaatorile, põhjustab sidekoe nõrgenemist ja on algseks vigastuste
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia Doris Vahtrik Sissejuhatus skeleti-lihassüsteemi füsioteraapiasse Luumurdude, pehmete kudede ja liigesvigastuste füsioteraapia „Esimene samm edu suunas iga eriala puhul, on olla sellest huvitatud.“ Sir William Osler (1849-1919) Ortopeedia on väga laiaulatuslik ning samas kompleksne arstiteaduse valdkond. See hõlmab nii traumade kui skeleti- lihassüsteemi haiguste ravi. Traumatoloogiliste ja ortopeediliste probleemidega patsiente ravivad füsioterapeudid igapäevaselt. Eristatakse primaarset ortopeedilist füsioteraapiat ja teiste patoloogiate tagajärjel tekkinud vajadust skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia järele. Ortopeedia ja ortopeediline füsioteraapia peaksid olema füsioteraapia õppekavade baasained, sest paljude ortopeediliste haiguste tundmine on aluseks tead
Kõik kommentaarid