PUTUKAD Insecta Putukad on kõige liigirikkam loomarühm. Putukate liike on üle kolme korra rohkem kui kõiki teisi loomaliike kokku. Putukaid leidub kõikvõimalikes elupaikades, nad elavad vabalt või varjatult maapinnal ja vees, sõnnikus, kõdus ja laipades, taimedel ja taimede surnud ja elusates osades, loomade kehal ja sisemuses. Putukate keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid ning üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Lisaks nendele veel kolm paari suiseid. Suiste ehitus on sõltuvalt putukate toitumistüübist väga erinev. Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahl...
Välisehitus Sihktiivalised on nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt väga mitmekesine rühm. Väiksemate liikide kehapikkus on vaid 1,5 mm, suuremad isendid on kuni 20 cm pikad. Sihktiivaliste pea on suhteliselt suur ja väga liikuv. Suised on iseloomuliku ehitusega haukamissuised - ülalõuad on tugevad, ülahuul ja kobijad on väga hästi arenenud. Silmad ei ole eriti suured. Üksikutel liikidel on silmad taandarenenud. Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma, kuid ka siin esineb erandeid - näiteks ritsiklastel ja sorilastel on täppsilmi vaid kaks, sipelgakilklastel aga puuduvad need hoopiski. Alamseltse on üsna hõlbus eristada tundlate järgi - pikatundlalistel on tundlalülisid üle 30, sageli on tundlad kehast tunduvalt pikemad, lühitundlaliste tundlates aga ei ületa lülide arv kunagi 30 ja tundlad on alati kehast lühemad. Sihktiivaliste keha katab kitiinkest, eesrindmik on väga suur ja liikuv
tõmmatakse eestiibade alla varjule. Pikad eestiivad kaitsevad ülalt ja külgedelt ka putuka pikka tagakeha. Tagakeha lõppeb sageli lühikeste urujätketega ja emastel ka pika munetiga, mille abil nad oma munad pinnasesse või taimedesse munevad. Sihktiivalised on soojalembesed ning päevase eluviisiga putukad. Nad tegutsevad maapinnal taimede vahel, aga ka puudel ja põõsastel. Peamiselt toituvad nad rohttaimedest, vähem on rööveluviisiga liike. Sihktiivalistel on hästi arenenud helitekitamise aparaat ning kuulmiselundid. Nad arenevad vaegmoondega. Munast kooruvad tiivutud, sigimisvõimetud ja täiskasvanud putukast väiksemad vastsed. Tiivaalgmed ilmuvad neile selga juba paari esimese kestumise järel. Maailmas on tuntud üle 20 000 liigi sihktiivalisi. Tundlate pikkuse järgi jaotatakse nad kaheks suureks rühmaks. Roheline lauluritsikas Rohelised lauluritsikad on suuterd ning tegelikkuses ka erkrohelist värvi.
SELTS LIIKIDE ARV EESTIS SILMAD Prussakalised 5-6 liiki Liitsilmad asuvad pea külgedel, Sihktiivalised 39 liiki Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma Ühepäevikulised 50 liiki Silmad on eriti isastel loomadel väga suured. Kiililised 55 liiki Pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm Täilised 20 liiki Lihtsilmad puuduvad, liitsilmad on kas reduseerinud või puuduvad Lutikalised 400 liiki Pea külgedel paiknevad kaks,
kes sarnanevad vanematele ning kasvavad ühtlaselt pika aja jooksul, tehes läbi kuni 60 kestumist. Nad elavad pärast munast koorumist terve elu samas keskkonnas (nt pinnases). Sellist arenemist võib tinglikult nimetada otseseks. Kõigil ülejäänud putukatel esineb moondega areng, mille puhul munast koorunud vastsed täiskasvanud putukast rohkem või vähem erinevad. Vaegmoone esineb lutikalistel, sihktiivalistel, sarnastiivalistel, prussakalistel ja veel paljudel teistelgi putukatel. Neil on munast koorunud vastsed küll täiskasvanute sarnased, kuid hulga väiksemad, neil puuduvad tiivad ja suguelundid. Vastsed teevad läbi 5-6 kestumist ning saavad seejärel suguküpseks. Vaegmoonde puhul elavad vastsed ja täiskasvanud putukad enam-vähem samades elupaikades ning söövad üldiselt sama toitu.
arenguks ? Too näiteid. Amnion-kõige lootepoolsem kest, mis koosneb 99 % looteveest. Allantonis-sellest kujuneb nabaväät, mis ühendab loodet ja platsentat. Koorion-kõige välimine lootekest, mis osaleb lootepoolse platsenta kujunemisel. 27. Mille poolest erinevad täis ja vaegmoone ? Kellel sellised arengutüübid esinevad ? Vaegmoonsal on peale vastet kestumine, kuid täismoonsal nukk. Vaegmone esineb tarakanidel, lutikatel, täidel, sihktiivalistel, kaladel ja kahepaiksetel. Täismoone esineb kahetiivalistel, kirpudel, liblikatel, mardikatel ja kiletiivalistel. 28. Paigutage organismide arengut kujutavale skeemile järgmised arengutüübid : Otsene, moondega, täismoondega, vaegmoondega 28.2 Leidke igale arengutüübile sobiv näide antud organismide hulgast. Prussakas, rohukonn, kapsaliblikas, rästik SELGROOGSED PUTUKAD
Putuka suiste juurde kobijad. kuulub ka suuava kohal asuv ülahuul, mis ei ole moodustunud jäsemetest, vaid kujutab endast lihtsalt putuka pea katete kurdu. Sellise ehitusega suiseid nimetatakse haukamissuiseteks ning need esinevad putukatel, kes toituvad tahkest toidust. Peale prussakate on haukamissuised veel näiteks mardikatel, kiilidel, sihktiivalistel (rohutirtsudel ja ritsikatel) ning liblikate röövikutel (aga mitte liblikate valmikutel). Kaugeltki mitte kõik putukad ei toitu tahkest toidust. Näiteks liblikate valmikud toituvad enamasti õites leiduvast nektarist, mida nad imevad oma pika imilondi abil. See
Tiibade ehitus on mitmesugune. Mardikaliste eestiivad on kõva kitiinse kattega kattetiivad, tagatiivad on kilejad lennutiivad. Liblikaliste tiivad on enamasti kaetud soomustega. Tiivasooned Servasoon; Esisoon; Kodarsoon; Kesksoon; Küünarsoon; Tagasooned; Kannasooned. Funktsioonid Lendamine Kaitse Orienteerumine/tasakaalustamine Kahetiivaliste tagatiivad ja lehviktiivaliste esitiivad muundunud sumistiteks. Heli tekitamine sihktiivalistel Suhtlusvahendid paarumisel Feromoonide eritus Termoregulatsioon Hingamine 4. Putuka tagakeha Putuka tagakeha (abdomen) võib koosneda kuni 12 lülist. Kõrgemalt arenenud putukatel on tagakehalülide arv kahanenud; mõnedel kahetiivalistel on neli tagakehalüli. Vastsestaadiumis on paljudel putukatel tagakehal jalad, valmikujärgus mitte. Tagakehas paiknevad sugu- e genitaalsed lülid. Tagakehale võivad kinnituda mitmesugused lisandid: ebajalad e tiklid,
omandanud erinevaid vorme. Kõige levinumad on nelja tüüpi suised: Haukamissuised Libamissuised Pistmissuised Imemissuised Haukamissuised on kohastunud tahke toidu manustamiseks. Osa haukamissuistega putukaid toitub mitmesugustest taimeosadest (kõige sagedamini lehtedest, aga ka juurtest, õitest, seemnetest jne.); sama tüüpi suised on sageli ka rööveluviisiga putukatel. Haukamissuised on paljudel mardikalistel, prussakalistel, parasiitsetel kiletiivalistel, sihktiivalistel jt. Haukamissuistega putukate ülalõugade ülesanne sõltub toitumistüübist. Taimtoidulistel putukatel on ülalõugadel teravad servad ja mälumispinnad. Teravad servad võimaldavad putukal taime küljest tükke lahti hammustada ja mälumispinnad aitavad seejärel neid tükke peenestada. Rööveluviisiga putukatel on ülalõuad teravatipulised ja kohastunud saagi kinnihoidmiseks, surmamiseks ning saagist tükkide rebimiseks.
on kõik pisikesed, tiibadeta, tihti mullas elavad. Välislõugsetel on suised avalikult väljas; siia kuulub putukate enamus, nii tiibadega kui ilma. 52. Putukate (Insecta) tiivad: arv, paiknemine, kuju ja talitluse erinevusi, näiteid Paiknemine: Tekivad kesk- ja tagarindmiku katete lehtjate väljasopistustena. Enamasti esineb vaid üks tiivapaar, nt kahetiivalistel, isastel kilptäidel, mõnedel ühepäevikulistel. Lisaks lendamisele on tiibade funktsioonid: sihktiivalistel (tirtsud, ritsikad)on eestiivad tugevad ja nahksed ning tagatiivad õrnad, kilejad- eestiibadel kaitsefunktsioon; kuivades elupaikades elavatel mardikatel kasvavad kattetiivad täielikult teineteisega kokku ning kaovad, kuna ei saa funktsioneerida (jooksiklased, kõrvkärsaklased); kahetiivalistel funktsioneerivad nööpnõelataolisteks moondunud tagatiivad lennustabilisaatoritena (nt päevaliblikad- eestiiva pinna asend muudab ka lennu suunda). 53
annaabi.ee 
