Rohutirts. Ehitus (1) Keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid. Suu ümber asuvad vajalikud jätked suised. Üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Eesselg on sadulataoliselt külgedele paindunud. Väga iseloomulikud on sihktiivalistele suured ja pikad tagajalad need on hüppejalad. Ehitus (2) Sihktiivaliste eestiivad on tagatiibadest veidi paksemad kattetiivad.. Tagatiivad on lehvikutaolised ja on puhkeolekus eestiibade alla kokku volditud. Mõnedel sihktiivaliste liikide valmikutel pole üldse tiibu või on tiivad oluliselt lühenenud või on taandarenenud lapatsitaolisteks soomusteks. Sihktiivalised on röövtoidulised ja taimtoidulised. Neil on haukamissuised. Rohutirtsu välisehitus. Ritsiklased Ritsikate peenikesed tundlad on kehast pikemad.
Tirtslased (Acrididae) on sugukond sihktiivaliste putukate seltsist ja alamseltsist tirtsulised (Caelifera), kuhu kuuluvad veel ka sirtslased (Tetrigidae). Tirtslaseid on rohkem kui 6000 liiki. Eesti sihktiivalistest kuulub siia samuti suurem osa: 24 liiki 39-st. Teistest tirtsulistest eristab tirtslasi ennekõike siristamisvõime ja tümpanaalelundite olemasolu. Laulu eesmärk on, nagu ka ritsikaliste (kes kuuluvad ka sihktiivaliste seltsi) puhul, emaste ligimeelitamine. Laulavad ainult isased loomad. Hääle tekitamiseks hõõrub enamik tirtse tagareite sisekülgi vastu kattetiibade jämenenud servasooni. Tirtsud kuulevad tagakeha esimese lüli külgedel olevate kuulmiselunditega. Tirtslased on taimetoidulised. Tirtsude tundlad on lühemad kui ritsikatel ja need ei ulatu tagakeha tipuni. Tirtsude keha on saledam. Värvi järgi on tirtse kindlaks teha raske, sest kehavärvus on väga muutlik.
Eestis on vastavad arvud 27 ja 12 (http://www.zbi.ee/satikad/putukad/sihk/ ). Eestis on tavalisemad ritsiklaste ehk pikatundlaliste sugukonda kuuluvad lauluritsikas, heinaritsikas, kilk ja kaerasori. Tirtsulistest ehk lühitundlalistest on Eestis esindatud harilik niidutirts ja harilik rohutirts. Välisehitus Sihktiivalised on nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt väga mitmekesine rühm. Väiksemate liikide kehapikkus on vaid 1,5 mm, suuremad isendid on kuni 20 cm pikad. Sihktiivaliste pea on suhteliselt suur ja väga liikuv. Suised on iseloomuliku ehitusega haukamissuised - ülalõuad on tugevad, ülahuul ja kobijad on väga hästi arenenud. Silmad ei ole eriti suured. Üksikutel liikidel on silmad taandarenenud. Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma, kuid ka siin esineb erandeid - näiteks ritsiklastel ja sorilastel on täppsilmi vaid kaks, sipelgakilklastel aga puuduvad need hoopiski.
Sihktiivalised ehk tirtsud ja ritsikad (orthoptera) Välimus Pruunikad, kollakad, rohekad Piklik keha, koosneb 10 lülist Suured ja pikad tagajalad Suur ja liikuv pea Väikesed silmad Kaks paari tiibu Tundlad Sihktiivaliste elupaik Aasad Vesi Viljapõllud Metsaservad Raiesmikud Puisniidud Paljunemine Lahksugulised Kogu talv munad mullas Munad kooruvad kevadel Areng vaegmoondega http:// www.arkive.org/common-field-grasshopper/c horthippus-brunneus/video-09.html Eluviis Soojalembesed Tegutsevad päeval Tegustevad maapinnal Rööv- ja taimtoidulised http:// www.arkive.org/common-field-grasshopp er/chorthippus-brunneus/video-08.html
Tirtsud ja ritsikad Elupaik Suhteliselt suurtest mõõtmetest ja ohtrusest hoolimata võib ritsikaid ja tirtse rohkem kuulda kui näha. Need putukad kuuluvad sihktiivaliste seltsi, mis hõlmab kokku 20 000 liiki. Sihktiivalised on tavalised kogu maakeral, eriti ohtralt on neid troopikas.Elavad peamislet puudel ja põõsastel vahel. Välimus Tirtsudel on väga suured silmad ning kehapikkus on 1 kuni 10 sentimeetrit. Neil on tugevad hüppejalad ning hästiarenenud tiivad. Nii nagu tirtsudel, on ka ritsikatel pikad tagajalad hüppamiseks ja mälumisaparaat taimelehtede söömiseks. Mõlemad on kaitse värvidega (rohekas,kollakas,pruunid)
kõdus ja laipades, taimedel ja taimede surnud ja elusates osades, loomade kehal ja sisemuses. Putukate keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid ning üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Lisaks nendele veel kolm paari suiseid. Suiste ehitus on sõltuvalt putukate toitumistüübist väga erinev. Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahlu imeda. Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks. Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk-
Tirtsud ja Ritsikad Sissejuhatuseks Suhteliselt suurtest mõõtmetest ja ohtrusest hoolimata võib ritsikaid ja tirtse rohkem kuulda kui näha. Sihktiivalised on jässaka pikliku külgedelt kokku surutud kehaga enamasti rohelised või pruunikad putukad. Nende kõige tagumine jalapaar on muutunud pikenenud hüppejalgadeks. Siia putukarühma kuuluvad rohutirtsud ja ritsikad. Sihktiivaliste haukamissuistega varustatud pea on suurte ovaalsete liitsilmadega ning kolme lihtsilmaga. Tundlad on kehast pikemad (ritsikatel) või lühikesed (tirtsudel). Rindmikule kinnitub kaks paari tiibu. Eestiivad on kitsad, nahkjad, tagatiivad aga laiad, kilejad, hästi arenenud soonestusega. Pärast maandumist volditakse tagatiivad lehvikutaoliselt kokku ning tõmmatakse eestiibade alla varjule. Pikad eestiivad kaitsevad ülalt ja külgedelt ka putuka pikka tagakeha
Diapheromera femorata ehk raagritsikas. Nimi: Klass: Õpetaja: Kuupäev: Raagritsikatest üldiselt: · Kuuluvad lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi. · Liigilt ritsikalised ehk pikatundlalised, sihktiivaliste alamselts. · On olemas mitut erinevat liiki raagritsikaid, tuntuimad neist on: diapheromera femorata ning carausius morosus. Iseloomulikud tunnused: · Meenutavad taime lehti või oksakesi. · Muudavad värvi öösel tumedama värvusega, päevakuumuses heledamat tooni. (Võib olla nii pruun, hall kui roheline) · Keha värvus oleneb valguse hulgast, toidutaimedest, elukohast ja vanusest. · Kestuvad elu jooksul umbes 10 korda. Elupaik:
lõugade abil saagi järk-järgult tükeldavad. Tagakeha on kiililistel pikk ja suhteliselt kitsas ning koosneb kümnest lülist. Tagakeha tipus paiknevad kiililistel nn. sabalisandid. Isastel on neid kaks paari ülemised ja alumised ning emastel esinevad ainult ülemised jätked. Neid jätkeid kasutatakse paaritumisel. Ritsiklased Ritsiklased ehk tettigoniidae on sihktiivaliste seltsi kuuluv sugukond. Ritsikaliste alamseltsi kuulub veel peale ritsiklaste ka kiklaste sugukond. Ritsikalised erinevad kiklastest käppade ehituse poolest. Kiklaste käpad koosnevad kolmest lülist ja ritsiklaste käpad neljast lülist. Nii emastel kui ka isastel ritsiklastel on
5.Meil praegu soovitatav vaid kui ühekordne koosluse meede koosluse taastamisel 6.Oluline on tule intensiivsus ja tema mõju sügavus mullas Erosioon 1.luhtadel ja rannas loomulik ja sage 2.Kogu maailmas on suur probleem sellega, et ülekarjatamine tekitab erosiooni 3.Deflatsioon (tuulekanne) on olnud üks alvareid kujundav tegur. 4.Avab elupaiku ruderaalsetele liikidele (r-strateegia!) 5.Taimevabad laigud on olulised paljudele mardika-, kile- ja sihktiivaliste, liblikaliste jt. Putukate liikidele 6.Lombid on kudepaigaks kahepaiksetele NB Oluline on tähele panna, kuidas erinevad tegurid koosmõjus avalduvad! 1.valgus+tuul=kuivus 2.niitmine ja heina ära viimine vähendab viljakust 3.üleujutused mõjutavad mulla elustikku, mis on toiduks lindudele jt. loomadele 4.karjatamine ja tuli võivad suurendada erosiooniohtu 5.niitmise ajastus on kriitiline ent erinev taimestiku ja loomastiku seisukohast 6.ala suurusest ja homogeensusest tulenevad efektid
(Kukk T 2004 Pärandkooslused õpik-käsiraamat Tartu:Pärandkoosluste kaitse ühing 255) Emeriitpõrnikas (Osmoderma eremita L) Elab mädanenud puidus vanade puude tüveavades, eriti avatud maastikuga alleedel (tammed) ja jõgede äärsetel puudel (pajudel), aga samuti ka metsades vanades tammedes. (Looduskaitsevormid nagu rahvuspargid ja Natura 2000 alad Tsehhi, 2010) Käristaja (Psophus stridulus) Kuulub Tirtslaste(Acrididae) sugukonda, sihktiivaliste putukate seltsialamseltsi tirtsulised (Caelifera). Levinud mitmel pool Lõuna-ja Lääne-Eestis, on umbes kolme sentimeetri pikkune, üleni tumepruun (välja arvatud erepunased tagatiivad). Puhkeolekus pole tiibu näha ja putukas ei paista maapinnal üldse silma. Häirimise korral sööstab ta koha pealt üles ja lendab valju praginat tehes veidi eemale. Lennu ajal mõjuvad erepunased tagatiivad koos käristamisega vaenlasele (linnule) ilmselt ehmatavalt. Maandunud putukas kaob jälle
annaabi.ee 
