Morfoloogia jaguneb sõnade muutmiseks ja sõnade moodustamiseks. Sõnade kompositsioon tähendab liitsõnade moodustamist. Tuletusalune sõna e alussõna on see, millest on moodustatud uus tuletis. Igal sõnal on juur. Liidete ees olev alussõna tüvi võib varieeruda. Muutemorfeemide (tunnuste ja lõppude) abil väljendatakse süntaktilisi suhteid. Derivatsioonisufiksiteks on nii grammatiliste kui ka leksikaalsete morfeemide tunnuseid. Derivatsioon, mis muudab alussõna sõnaliiki või tema semantilis-sõntaktilist funktsiooni, on muutederivatsioon. Juurmorfeemid kannavad sõna põhitähendust ja võivad esineda üksi ja koos teiste morfeemidega. Deverbaal on tuletis, mis on tuletatud vaid verbist. Denominaal on tuletis, mis on tuletatud vaid noomenist. Tuletised tegema, tegemine, tegija, tegu ja tehtu on deverbaalid. Tuletised korrastama, korralik, korraline, korratu, korratult ja kordnik on denominaalid. Esimese süstemaatilise ülevaate eesti sõnamoodustusest andis 19
Intensioon: (ehk denotatsioon) keele tähendsusüsteemi kuuluv potentsiaalne võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele IPA: International Phonetic Alphabet kõigi keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem (ladina ja kreeka tähtedest kujundatud märgid + muud + diakriitikud Isolaatkeel: on keel, millel ei ole leitud ühtegi sugulaskeelt (või mille sugulaskeeled on välja surnud). Kääne: grammatiline kategooria, mis väljendab sõna semantilis-süntaktilist vahekorda lause teiste sõnadega Kaksikliigendus: on keelemärgi jaotamine ühelt poolt vormiks ja tähenduseks (Saussure'i jaotus), teiselt poolt vormi jaotamine väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks Keeleteadus: (lingvistika) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleuniversaalid: on keelenähtused, mis on omased enamusele (või kõigile) loomulikele keeltele. Keelkond: on kokkukuuluvate sugulaskeelte rühm
võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele IPA (International Phonetic Alphabet) – kõigi keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem (ladina ja kreeka tähtedest kujundatud märgid + muud + diakriitikud) Isolaatkeel on keel, millele ei ole leitud ühtegi sugulaskeelt (või mille sugulaskeeled on välja surnud) Kääne - grammatiline kategooria, mis väljendab sõna semantilis-süntaktilist vahekorda lause teiste sõnadega Kaksikliigendus on keelemärgi jaotamine ühelt poolt vormiks ja tähenduseks (Saussure’i jaotus), teiselt poolt vormi jaotamine väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks. Keeleteadus - (lingvistika) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleuniversaalid on keelenähtused, mis on omased enamusele (või kõigile) loomulikele keeltele. Keelkond on kokkukuuluvate sugulaskeelte rühm
rohkem kasutusel. Samuti on eituspartikkel tavaliselt verbi ees (nt mandariini partikkel). Eitusvahendid võivad olla sümmeetrilised, st ei muuda vastava jaatava lause struktuuri, kuid võivad olla ebasümmeetrilised (põhjustavad siis ka muid muutusi lauseid). Loogiline eitus on sümmeetriline, keeleline eitus pole. · kognitiivselt pikem tootmine, mõistmine · pragmaatiliselt omab alati taustal jaatavat vastet · Semantilis-leksikaalselt nõuab erinevaid leksikaalseid vahendeid Eitusega võivad kaasneda sekundaarsed modifikatsioonid: · sõnajärje muutused · aspekti ja aja neutraliseerumine eitavad lauses (nt komi keeles) · objektikäände muutus (nt vene ja eesti keeles: mul on raamat_ vs mul ei ole raamatut). Nt maungi k on eitus võimalik ainult irreaalsete verbivormidega. 32. Valents ehk verbi ühildumine kui palju verb enda külge liita saab.
• Lingvistikas nt. Charles Fillmore’i freimisemantika (1985). Stereotüübisemantika • Meetodi arendas välja Ameerika filosoof Hilary Putnam (s. 1926) Sõnatähenduse kirjeldus: • sõna süntaktilised ja morfoloogilised tunnused (nt. verb) • semantilised baaskategooriad (PROTSESS, ASI, AINE jne) • stereotüüpsed tunnused ekstensiooni (mõiste mahu) kirjeldus Fraseologismid • püsiühendid, mis on semantiliselt idiomatiseerunud ja semantilis-süntaktiliselt stabiilsed • koosnevad mitmest sõnast (kahest kuni terviklauseni) • moodustusüksuste otsesed tähendused on nõrgenenud • sageli laenulised, nt. närvidele käima (auf die Nerven gehen), esimest viiulit mängima (die erste Geige streichen), nagu kass ümber palava pudru käima (wie die Katze um den heissen Brei (herum)gehen) • Fraseologismi koostisosad moodustavad terviku, mida iseloomustab tuntus, kasutustraditsioon ja
võimalus osutada reaalse maailma entiteetidele ehk referentidele IPA: International Phonetic Alphabet – kõigi keelte foneetilise pildi kirjapanekuks mõeldud transkriptsioonisüsteem (ladina ja kreeka tähtedest kujundatud märgid + muud + diakriitikud Isolaatkeel: on keel, millel ei ole leitud ühtegi sugulaskeelt (või mille sugulaskeeled on välja surnud). Kääne: grammatiline kategooria, mis väljendab sõna semantilis-süntaktilist vahekorda lause teiste sõnadega Kaksikliigendus: on keelemärgi jaotamine ühelt poolt vormiks ja tähenduseks (Saussure’i jaotus), teiselt poolt vormi jaotamine väiksemateks iseseisvateks, omavahel ühendatavateks elementideks ehk foneemideks Keeleteadus: (lingvistika) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleuniversaalid: on keelenähtused, mis on omased enamusele (või kõigile) loomulikele keeltele.
potentsiaalset kasutamisvõimalust, nt: 1)jarruy durrgu ,CL:LIND öökull' 2)buri birmar ,CL:TULI süsi' 3)mayi badil ,CL:SÖÖDAV TAIM teatud pähkel' Tüüpiliseks substantiiviklassi näiteks on indoeuroopa keeltes levinud sugude süsteem. Klassifitseerimise aluseks võib olla veel näiteks kuju, materjal, suurus jne 52. Kääne, käändekategooria Kääne ehk casus, väljendab sõna semantilis-sünktaktilist vahekorda lauste teiste sõnadega. Käändemärgistus nom-akk ja abs-erg Käändekategooria peamine funktsioon on eristada lauses grammatilisi funktsioone, või laiemalt, lause moodustajate semantilisi rolle. Tavalisemad semantilised rollid: 1)Agent on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning seda kavatsuslikult ja meelega. 2)Patsient on lause osaline, kes või mis on kas mingis
rakenduma järjekorras) • grammatikareeglid, mis moodustavad sõnu ja lauseid a) väljendusreeglid, nt 2.3.2 karmaņi dvitīyā – The accusative [is used] in [the sense of] patient 2.3.12 caturthī sampradāne - The dative [is used ] in [the sense of] recipient b) kombineerimisreeglid c) asendusreeglid • Iga moodustatav üksus „liigub“ läbi reeglite tähenduselt häälikute suunas. • Algusetapis on semantilis-ontoloogilised kategooriad, mis teisendatakse semantilisteks rollideks (retsipient, patsient, instrument, lähtepunkt agent, eesmärk jne), millele edaspidi saadakse vastavad käänded. • Süntaksis on järjekindlalt esitatud aktiiv, passiiv, predikatiivlause ja progressiivlause NB! need on tänapäevased terminid, eesti keeles näiteks vastavalt: Kati keedab suppi. Suppi keedetakse (Kati poolt) Kati on supi keetja.
eluaastat. Küsimustiku, mis mõõdab naiste tarbimisharjumuste muudatusi nende elus kümne aasta jooksul, eelduseks on, et vastajad on vähemalt mainitud vanuses. Uurimistöös küsitletakse seega naisterahvaid vanuses 25 - 60 eluaastat. 27 Uurimistöös kogutakse andmeid, kasutades andmekogumismeetodina ankeetküsitlust. Küsimusi esitatakse uuritavatele naistele 21. Kasutatakse semantilis-diferentsiaalset küsitlust ja ankeet koostatakse nii kinniste, avatud kui kombineeritud küsimustega. Küsitluslehti kokku jaotati uurimistöö käigus 187, neist 100 paberkandjal ning 87 e- maili teel. Küsitluslehti jaotati laiali nii juuksurisalongides, ilusalongides kui ka muudes kohtades, kus oli reaalselt küsitluse sihtgrupini „parim juurdepääs“. Interneti teel edastati küsitlus Ladies Circle Eesti naisteklubi ühislisti kaudu. Andmete kogumine toimus ajavahemikul 07.02
SKAP võib olla pikaajaline probleem, mis võib avalduda veel täiskasvanueas (Leonard, 1998). Alaaliaga lastel esinevad raskused suulise ja kirjaliku kõne omandamisega, nii kõne mõistmise kui enda väljendamisega. Raskused ilmnevad enamasti mitmes keelevaldkonnas, sealhulgas morfoloogias, süntaksis, semantikas ja pragmaatikas (Stothard jt, 1998). SKAP puhul tõusevad esile morfosüntaktilised probleemid, millele lisanduvad ka fonoloogilised ja semantilis-leksikaalsed vead. Kõige suuremad probleemid on alaalikutel grammatiliste oskuste omandamises ning tõsised raskused motoorse vormi puhul avalduvad süntaktilis-morfoloogilisel tasandil (Padrik, 2006). Mitmed uurijad on leidnud, et motoorse alaaliaga lastele on eriti raske gramma- tiliste vormide moodustamine ja omandamine (Rice 2007; Bishop, 2004). Sobotovitš (1995) märgib, et kui eakohase arenguga laps omandab grammatiliste vormide moodus-
annaabi.ee 
