10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2011-03-27
Kuupäev, millal dokument üles laeti
43 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Mumi
Õppematerjali autor
Aleksis Kivi (1834-1872) ,,Seitse Venda" Teose tegevus toimub Soomes, Lõuna-Hämemaal, Toukola külas ja selle ümbruskonnas. Täpset tegevusaega pole välja toodud, arvatavasti langeb see 18.-19. sajandisse. Teos jutustab Jukola talu seitsme venna elukäigust ja juhtumistest. Vennaste nimed olid Juhani, Tuomas ja Aapo (kaksikud), Simeoni, Timo ja Lauri (kaksikud) ning Eero. Nende isa suri oma parimates aastates ta oli kirglik jahimees ning teda tabas surm võitluses karuga. Ema suri samuti poiste noorusaastatel. Poisid olid iseloomult üsna sarnased laisad, kangekaelsed ja kõvapäised. Esile võiks tõsta vaid Aapo, kes oli märgatavalt mõistlikuma jutuga teistest, Lauri, kes omamoodi mõistatuslik karakter ning Eero, kes oli noorim, kõige kavalam ja teravama keelega mis talle sageli ka häda kaela tõi. Teose tegevus algab Jukola talus. Räägitakse pois
Kokkuvõte Aleksis Kivi "Seitse venda" Teose tegevus toimub Soomes, Lõuna-Hämemaal, Toukola külas ja selle ümbruskonnas. Täpset tegevusaega pole välja toodud, arvatavasti langeb see 18.-19. sajandisse. Teos jutustab Jukola talu seitsme venna elukäigust ja juhtumistest. Vennaste nimed olid Juhani, Tuomas ja Aapo (kaksikud), Simeoni, Timo ja Lauri (kaksikud) ning Eero. Nende isa suri oma parimates aastates ta oli kirglik jahimees ning teda tabas surm võitluses karuga. Ema suri samuti poiste noorusaastatel. Poisid olid iseloomult üsna sarnased laisad, kangekaelsed ja kõvapäised. Esile võiks tõsta vaid Aapo, kes oli märgatavalt mõistlikuma jutuga teistest, Lauri, kes omamoodi mõistatuslik karakter ning Eero, kes oli noorim, kõige kavalam ja teravama keelega mis talle sageli ka häda kaela tõi. Teose tegevus algab Jukola talus. Räägitakse poiste esimestest vempudest näiteks, kui nad Männiku-moori kanapesast munad ära varastasid ning se
temast on saanud trusti vanemmeister. Raamat algab vanaaastaõhtuga: Kristjan ootab külalisi, shampus jahtub vannitoas. Elu on märgatavalt edenenud. Tegelaskonda kuulub igat masti Nõukogude aja tegelasi: varustajaid, ametiühingu funktsionääre, brigadire, sekka juba ka haritlasi. Taustaks trammitrusti remondibrigaadi mehed. Ka vahepeal uuesti abiellunud ja lahutanud Anne on jätkuvalt mängus. Konfliktid on seotud nö igapäevase leiva teenimisega, töö ja tunnustamisega. Inimesed Kristjani kõrval annavad talle oma sisemonoloogides hinnanguid. Temagi ei ole enam nii üheselt lihtne ja hea. 3. "Seitsmendas läänes" (1965, trükiarv 20 000) Elu kaevandusasulas. Mäeinstituudi lõpetanud Käsper tuleb tagasi ja asub tööle katsejaoskonna ülemana. Ühtteist on muutunud. Stalini pilt kombinaadi saali tagaseinas on asendunud korvpallilauaga. Käsperil
sulemees leidlikult kombineerivaks, lihvitud, poleeritud, rafineeritud ärivaimuks, kes vana ärihai Vestmanni ninapidi veab. Tegelikult piirdus Piibelehe ärivaim leidlikkusega rakendada "Pisuhänd" oma kosjavankri ette. Ta kavatses vaid tagada oma tulevasele naisele laheda elu, millega too oli harjunud ja mida tema sulemehena pakkuda ei oleks suutnud. Piibeleht avab sõnaselgelt oma tulevikuplaanid: ta jääb kirjanikuks ja lubab irooniliselt ka tulevikus kälimeest aidata, kui tal mõni töö sule all jälle nõnda kujuneb, et seda auhind ähvardab. Teisiti saab asjast aru Vestmann, kes ei taipa, et Piibeleht püüdis kruntide abil Laurat, mitte Laura abil krunte. Nii pole põhjust näha Piibelehes ärimeheks ümbersündivat luuletajat, vaid kõigepealt leidlikku kosilast. Sellest lähtudes tuleks mõista Piibelehe eetikat ja ärimehelikkust. Sotsiaalselt väga selgejooneline kuju on Vestmann. Temas on kujunenud esimese põlve
Kodu karjas käies polnud perenaine kunagi näinud ega kuulnud, et mõni lehm oleks kuhugi sisse jäänud. Sellepärast ei tulnud ta kuidagi õigele mõttele, ehk ta küll oma lihasilmaga oli näinud, mis tirelit mära hiljuti vankri ees lõi. Ometi kõndis mära aina tehtud teel, peaaegu kõrvenurga maanteel. Saunaeit ja -taat, kes olid koduhoidjaks, seletasid perenaisele asja paari sõnaga. Ja nõnda mõistis ta, et ta praegu mõtleb, nagu hoiaks ta alles isakodus karja ega olegi veel iseseisev perenaine. Aga perenaisel peavad olema teised mõtted kui karjalapsel. «Armas aeg,» hüüdis perenaine, «mis tast siis sohu ajada, kui seal nii tüma on. Maasik on ju lüpsma tulemas.» «Ega ma ajandki,» nuttis poiss, «ta ise läks, ei taht teine teistest maha jääda.» «Soos mätastel on ju mustapead, sellepärast,» seletas sauna-Mari. «Arumaa on paljas, seal ei hakka loomal hambad maha, ainult keelega limpsida. Ega loom rumal ole, küll ta teab, kuhu ta läheb.»
kaevust vett vinnasid, lihtlabast nalja, mis meelitatud tütarlapsi ühtepuhku pihu sisse itsitama pani. Vahitorni august pistis väravavaht oma roostetanud vaskkübara ja niisama roostetanud nina välja, mis nagu kuu valgustatud pilvede vahelt tema okkalise halli habeme seest välja säras. Jaanus hakkas temasuguste jõmpsikate jultumusega habeme, nina ja roostetanud kübara kaudu selle näo silmi otsima. Asjatu töö. Kõik valge habe, ninapuna ja kübararooste. Poiss otsis, vahtis vahel mujale ja hakkas jälle otsima. Korraga tundis ta, et miski asi nagu Taara piksenool tema jalge vahele raksatas, ning üks hele hääl hüüdis: «Such', Tarapita, such'!» ja kõle must kogu müksas pea nii tormiliselt meie sõbra sülle, et ta vennike tagurpidi üle laua-hunniku lendas. Vali naerulagin kahest heledast kõrist tõusis seepeale sealsamas ligidal ja lossihärra lapsed,
» «Mina ei lähe.» «Mina ka mitte.» Nii nad seisid seal, kummalgi üks.jalg viltu vastu maad toetatud, teineteist kõigest jõust tõugates ja vihaselt põrnitsedes. Kuid kumbki ei saanud teisest jagu. Pika rabeluse järel, mis pani mõlemad õhetama, lõdvendasid nad valvsalt ning ettevaatlikult pingutust ja Tom ütles: «Sa oled argpüks! Kaeban su peale oma suurele vennale: tema võib su oma väikese sõrmega maha lüüa, ja ma ütlen talle, et ta seda teeks.» «Arvad, et ma su suurt venda kardan? Minul on palju suurem vend kui sinu oma, ja ta võib sinu venna üle selle aia visata.» (Mõlemad vennad olid välja mõeldud.) «See on vale.» «Sinu sõnad ei tee seda veel valeks.» Tom tõmbas suure varbaga joone tolmu sisse ja ütles: «Katsu sellest üle astuda, ja ma soen sind nii, et sa ei suuda enam püsti tõusta. Igaüks, kes riskib seda teha, on lambavaras.» Võõras poiss astus kähku üle joone ja ütles: «Sa lubasid mind ju sugeda, eks näis, kas tuled toime »
temaga saaksime, kui me sisse astuksime selle suursaali uksest ja oleksime järsku keset seda pikkades vammustes, vattides ja vestides rahvahulka. Kõigepealt tunneksime suminat kõrvus ja pimestust silmis. Meie pea kohal on kahekordne teravkaarvolv, mida kaunistasid puunikerdused ning kuldliiliad taevassinisel põhjal, jalge all vaheldumisi valgest ja mustast marmorist põrmand. Mõni samm meist eemal on määratu suur sammas, siis teine, kolmas, kokku seitse sammast piki saali, mis ta laiemal kohal toetavad kahekordsete võlvkaarte aluseid. Nelja esimese samba ümber asuvad kauplejate putkad, mis sätendavad klaas-asjakestest ja kassikullast, kolme tagumise ümber hagejate puhvpükstest ja advokaatide talaaridest läikima hõõrutud tammised pingid. Ümber saali, piki kõrget 8 seina, on uste, akende ja sammaste vahel lõpmatu rida Prantsusmaa kuningate kujusid,
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid