toiduks kõlblikud. Austreid pannakse nii koorekastmetesse kui suppidesse, ka grillitakse. 3 Seepia Seepia ehk tindikala on loomade perekond limuste hõimkonna peajalgsete klassi kümnehaarmeliste seltsist. Atlandi idaosa ja Vahemere kõige levinum liik on harilik seepia, kes võib kasvada kuni 25 cm pikkuseks. Perekonda kuulub umbes 90 liiki. Tindikalaks nimetatakse seepiat sellepärast, et ta kaitseb ennast vaenlaste eest tindinäärme nõrega, mille ta paiskab hädaohu korral välja. Tint omandab seepiale sarnase kuju ja peibutab vaenlast, ja selle hajumine muudab vee sogaseks. Seepia on ööloom, kes toitub kaladest ja väikestest vähilaadsetest. Seepia on osav jahimees ja põgeneb oskuslikult oma vaenlaste eest. Päeval varjab ta end pragudes ning muudab pidevalt oma keha värvust, et keskkonnaga ühte sulada. Kuidas seepiat süüa?
· Vanemaid isendeid võib mitu tundi keeta või hautada. Seepiad · Üks tavalisematest peajalgsetest on harilik seepia (Sepia officinalis). · Harilik Seepia elab Vahemeres ja Atlandi idaosas. · Ta kasvab kuni 25 cm pikkuseks, lame keha on ovaalne või ümar, nagu kõikidel seepialiikidel. · Külgi palistavad uimed. · Saagi haaramiseks mõeldud kaks kombitsat on pikad, ülejäänud haarmed on oluliselt lühemad. · Tindikalaks nimetatakse seepiat sellepärast, et ta kaitseb ennast vaenlaste eest tindinäärme nõrega, mille ta paiskab hädaohu korral välja. · Tint omandab seepiale sarnase kuju ja peibutab vaenlast, ja selle hajumine muudab vee sogaseks. · Seepia on ööloom, kes toitub kaladest ja väikestest vähilaadsetest. · Seepia on osav jahimees ja põgeneb oskuslikult oma vaenlaste eest. · Päeval varjab ta end pragudes ning muudab pidevalt oma keha värvust, et keskkonnaga ühte sulada.
Ent tähelepanuväärne oli ka Laikmaa varane huvi rahvuslik-mütoloogilise temaatika vastu. Igal juhul paistab ta huvisuund lahku minevat Düsseldorfi professorite eelistatud religioossest temaatikast, idüllilisest zanri- või pateetilisest ajaloomaalist. Laikmaa töötas palju ja hoogsalt, keskendus üksnes portreezanrile. Pastell kujunes kunstniku meelistehnikaks, mis jäigi tema loomingut valitsema. Ainult üksikutel juhtudel kasutas kunstnik seepiat, kriiti või sütt, veelgi harvem õlivärve. Pastelltehnika tundus otsinguteks-katsetusteks kohasemana ja vastas ka enam tema hoogsale temperamendile: oli võimalik oma kavatsust ja vahetut muljet viivitamatult kinnistada, kiiremini lõpptulemuseni jõuda. Ja pastelli eelistamine oli omamoodi lahtiütlemine akademistlikust maalimismaneerist ja avas ukse uute võimaluste suunas. Haapsalu perioodi tööde paremik andis tunnistust Laikmaa kunstnikukäe enesekindlusest ja üha
3 SEEPIA Seepia (tindikala) kuulub peajalgsete sugukonda. Atlandi idaosa ja Vahemere kõige levinum liik on harilik seepia (Sepia officinalis), kes võib kasvada kuni 25 cm pikkuseks. Seepia ümar keha sobib hästi täitmiseks. Täidisena kasutatakse Riisi või leivalõike, mille hulka on segatud maitserohelist, Vürtsid, Rosinaid, Piiniaseemned ja teisi lisandeid. Haarmeid ja päid kasutatakse kastme valmistamiseks ja hautatakse koos täidetud kehaga. Seepiat võib kasutada samades retseptides mida kasutatakse ka teiste peajalgsete puhul. Eriti väikesed tindikalad, kääbusseepiad on väga maitsvad friteeritult. 3-6 cm pikkustel seepiatel on peen, pähklit meenutav aroom. Seepiate keha on jässakas, selja-kõhu suunas veidi lamendunud. Nahk on paks ja limanäärmeterikas ning sisaldab palju pigmendirakke. Üks tindikaladest.Valmistatakse sarnaselt kalmaari ja kaheksajalaga. Tuleb enne valmistamist pehmendada, sest muidu on liiga vintske
seepia - (tindikala) kuulub peajalgsete sugukonda. Atlandi idaosa ja Vahemere kõige levinum liik on harilik seepia (Sepia officinalis), kes võib kasvada kuni 25 cm pikkuseks. Seepia ümar keha sobib hästi täitmiseks. Täidisena kasutatakse Riisi või leivalõike, mille hulka on segatud maitserohelist, Vürtsid, Rosinaid, Piiniaseemned ja teisi lisandeid. Haarmeid ja päid kasutatakse kastme valmistamiseks ja hautatakse koos täidetud kehaga. Seepiat võib kasutada samades retseptides mida kasutatakse ka teiste peajalgsete puhul. Eriti väikesed tindikalad, kääbusseepiad on väga maitsvad friteeritult. 3-6 cm pikkustel seepiatel on peen, pähklit meenutav aroom. Seepiate keha on jässakas, selja-kõhu suunas veidi lamendunud. Nahk on paks ja limanäärmeterikas ning sisaldab palju pigmendirakke. Üks tindikaladest. Valmistatakse sarnaselt kalmaari ja kaheksajalaga. Tuleb enne valmistamist pehmendada, sest muidu on liiga vintske.
Seal jätkas Laikmaa realistlike portreede ja maastikumaalide loomist ning avaldas memuaare. Päris valmis talu ei saanudki -- Laikmaa suri 19. novembril 1942 ja maeti tema enda poolt rajatud 7 ha suurusesse parki. LOOMING Ants Laikmaa oli 20. sajandi alguse silmapaistvamaid eesti kunstnikke, kelle looming on valdavalt pastelltehnikas. Pastell kujunes kunstniku meelistehnikaks, mis jäigi tema loomingut valitsema. Ainult üksikutel juhtudel kasutas kunstnik seepiat, kriiti või sütt, veelgi harvem õlivärve. Pastelltehnika tundus otsinguteks-katsetusteks kohasemana ja vastas ka enam tema hoogsale temperamendile - tal oli võimalik oma kavatsust ja vahetut muljet viivitamatult kinnistada ning kiiremini lõpptulemuseni jõuda. Pastelli eelistamine oli omamoodi lahtiütlemine akademistlikust maalimismaneerist ja avas ukse uute võimaluste suunas. Laikmaa töötas palju ja hoogsalt ning keskendus üksnes portreezanrile.
Öösel ujub välja jahti pidama. Ta püüab seepia kalu ja vähilaadseid. Tänu arenenud silmadele on ta võimeline hästi enda ümbrust nägema. Näeb ka endast tahapoole. Seepia liigub pikkamööda edasi keha külgedel paiknevate uimede abil, mis lainetades teda edasi viivad. Kombitsad on ujumise ajal ettepoole suunatud. Kui saak vastavas kauguses paikneb, sirutab seepia enda ette välja kaks pikka kombitsat, haarab nendega saagist ning tõmbab suhu. Tindikalaks nimetatakse seepiat sellepärast, et ta kaitseb ennast vaenlaste eest tindinäärme nõrega, mille ta paiskab hädaohu korral välja. Tint omandab seepiale sarnase kuju ja peibutab vaenlast. Hariliku seepia värvus on poolläbipaistvast valgest kuni piimjasvalgeni. Keskmine pikkus on neil 30 cm, kombitsate pikkus 50 cm. Seepia elab kuni 5 - aastaseks ning võib liikuda kuni 40 km/h. Seepia on osav jahimees ja põgeneb oskuslikult oma vaenlaste eest. Päeval varjab ta end pragudes
kasutab toiduks olevate kalade püüdmisel. Koonuskodalase mürk on ohtlik ka inimesele, tekitades kergematel juhtudel ägedat nahapõletikku. Väga tihti võib koonuskodalase mürk kutsuda esile ka halvatuse ning inimese kiire surma. SEEPIA Rannikulähedastes vetes kuni 200m sügavusel elavad seepiad on jätnud inimkultuuri ülisügava jälje. Nimelt valmistatakse selle looma tindivedelikust sügava pruuni tooniga värvi- seepiat. Ka on inimesed sajandite vältel kasutanud seepiatest valmistatud tinti. Loomulikult pole seepiatel inimestest ega nende kultuurist külma ega sooja. Oma "tinti" vajavad nad vaenlaste eest pääsemiseks. Paisates põgenedes välja tindipahvaku, vajub see vees musta pilvena laiali, andes põgenejale võimaluse sellise "suitsukatte" varjus jalga lasta. Tindivedeliku värvimisvõime on haruldaselt suur. Viie sekundi vältel väljapaisatud tindi abil värvib seepia kogu vee 5500-liitrises
Väga populaarsed aasia ja vahemeremaade köögis. Kalmaare võib pannil praadida, küpsetada, keeta, wokis valmistada, paneeritult fritüürida. Kalmaar ei kannata kauast kuumutamist - optimaalne on 3-6, maksimaalselt 10 minutit. Seepia Seepia ehk tindikala (Sepia) on loomade perekonna, limuste hõimkonna. peajalgsete klassi kümnehaarmeliste seltsist. Perekonda kuulub umbes 90 liiki. Seepiateks nimetatakse ka perekondi Rossia ja Sepiola. Tindikalaks nimetatakse Seepiat sellepärast, et ta kaitseb ennast vaenlaste eest tindinäärme nõrega, mille ta paiskab hädaohu korral välja. Tint omandab seepiale sarnase kuju ja peibutab vaenlast, ja selle hajumine muudab vee sogaseks. Seepia on ööloom, kes toitub kaladest ja väikestest vähilaadsetest. Seepia on osav jahimees ja põgeneb oskuslikult oma vaenlaste eest. Päeval varjab ta end pragudes ning muudab pidevalt oma keha värvust, et keskkonnaga ühte sulada.
siis jäi noore kunstniku esimene näitus viimase varju ega äratanud elavamat tähelepanu. Elades poolteist aastat Haapsalus, püüdis ta vabaneda Düsseldorfi koolituse kammitsaist ja anda kuju omaksvõetud uutele kunstitõekspidamistele.Ta töötas palju ja hoogsalt, keskendudes nüüd üksnes portreezanrile. Sellal kujunes pastell juba Laikmaa meelistehnikaks. Ainult üksikutel juhtudel kasutas kunstnik seepiat, kriiti või sütt, veelgi harvem õlivärve. Haapsalu-perioodi tööde paremik annab juba tunnistust Laikmaa kunstnikukäe enesekindlusest ja üha selgemini väljakujunevast isikupärasest kujutuslaadist. Erilist allakriipsutamist väärib aga, et peale üksikisiku karakteri ja hingelaadi esiletoomise taotles ja suutis kunstnik ka edasi anda midagi hõlmavamat, tähenduselt avaramat. Just selles mõttes ongi väljapaistev tema üldtuntuks saanud Lääne neiu, mis polnud mõeldud lihtsalt
annaabi.ee 
