emataime jagamine võrsikutega paljundamine pistikutega paljundamine paljundamine pookimisega 3) mikropaljundus Oma olemuselt on vegetatiivne paljundamine olemasoleva taime osadele ühel või teisel viisil juurte „tekitamine“. Seetõttu kujutab taime vegetatiivselt paljundatud järglaskond endast ühte ja sedasama taime. Ühe ja sama taime vegetatiivselt paljundatud järglaskonda nimetatakse klooniks. Kui võimalik, siis tuleks eelistada seemnelist paljundamist, kuna seemneliselt paljundatud taime juurekava on tugevam seemneliselt on võimalik taimi üldjuhul paljundada väga massiliselt seemneliselt paljundatud taim on „geneetiliselt noor“, kuna ta kannab mõlema vanema geene, mis kombineeruvad alati veidi erineval moel; selliselt paljundatud järglaste looduslik varieeruvus on suurem ning tagab parema vastupidavuse keskkonnatingimustele
kupukujuline. Küüvitsa õit on putukatel väga raske tolmeldada ja nii saavad sellega vaid vähesed putukad hakkama. Küüvitsa õite värvus muutub aja jooksul veidi. Kui nad puhkevad, siis on see ilus roosakaspunane. Järgemööda aga punased toonid järjest nõrgenevad ja valged saavutavad ülekaalu. Lõpuks on küüvitsa õied täiesti lumivalged. Kui tolmeldajaid on küüvitsal vähe, siis ei arene ka tema seemned korralikult. Kuid see pole veel piisavaks põhjuseks, et seemnelist paljunemist unarusse jätta. Ometigi on seemnete abil levimine küüvitsa juures väga väikese tähtsusega, sest tiheda samblaga kaetud soopinnases on seemnetel raske idaneda. Seda enam, et korralikuks kasvamaminekuks peab taimehakatis leidma üles ka sobiva seeneniidistiku. Seentega koos moodustavad küüvitsa juured mükoriisa nii on kehvades tingimustes lihtsam toime tulla. Kuidas siis küüvits paljuneb? Ta teeb seda pinnases olevate rohkete võsunditega. Neil
Kui loomadele karjamaal lisasööta ei anta, siis üldine toitainete bilanss oluliselt ei muutu. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus. See vähendab rohustu liigirikkust, domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid. Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaesem ja struktuurilt taimekasvuks ebasobivam. Rohukamara tallamine suurendab mosaiiksust mikrorikete tekkimise tõttu, näiteks loomade jälgedes. See suurendab seemnelist levimist. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel (sh. puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud rohustu sobib hästi rannikulindudele, kes vajavad lagedat rohumaad, kuid pesitsevad kõrgemas taimestikus. Optimaalne karjatamiskoormus erinevatel karjamaadel erinev. Korralikult karjatatud niidul
18. Seemnelevi soodustav mutualism ja selle mõju taimekooslustele 19. Taimedevaheliste positiivsete interaktsioonide (soodustamise e. fasilitatsiooni) olemus ja mehhanismid. Fassililtatsioon- protsess, kus ühe taime olemasolu suurendab teise taime kasvu, ellujäämust või paljunemisvõimet. Näide: varjutamine- Saguaro kaktus. Täiskasvanud isendid soodustavad liigikaaslaste seemnelist uuenemist, pakkudes varju ja vähendades maapinnale jõudvat valgushulka. Otsene fassilitatsioon- üks liik oma elutegevuse tulemusena mõjutab otseselt füüsilisi parameetreid, mis mõjutavad teisi taimi. Kaudne fassilitatsioon- protsess, mis vajab ilmnemiseks kolmandate liikide osalust. Otsese fassilitatsiooni mehhanismid: 1. Füüsilise keskkonna muutus (rohkem vaba niiskust, varjutamine, mulla
Seda iseloomustab üherindeline puistu väga varjusallivast ja tiheda okastikuga okaspuust (ühest, harva kahest kuuse- või nululiigist; Siberis lisandub neile siberi seedermänd, Põhja-Ameerika okasmetsades tsuuga ja ebatsuuga). Tihe võrastik loob omapärase mikrokliima, mis kaitseb allpool kasvavaid taimi tugeva kiirguse, tuule, auramise ja temperatuurikõikumise eest, kuid ühtlasi pidurdab kasvu, õitsemist ning seemnelist uuenemist (ka edifikaatoritel endil). Võraalune valgusvaegus on arendanud mükotroofsust ja mõjutanud üleminekut saprotütismile, nagu see on hästi jälgitav käpalistel ja uibulehelistel. Kui kooslus uuenemisraskuste tõttu hävib, siis valitsev puuliik vahetub: kiirema levimis- ja kasvukiirusega kased ja haavad saavad ajuti ülekaalu, loovad ajutisi lehtpuukooslusi ning alles nende all kujunevad eeldused okaspuude uuenemiseks ning okaspuumetsa taastumiseks.
Uuenemisdünaamika tuleneb eelpool toodud asjaoludest. Järgmise põlvkonna võivad moodustada nii oma tsönopopulatsiooni kui ka naabrite järglased mitmesuguses vahekorras ja vanuselises koosseisus seemneaastatest, idanemiseks sobivatest perioodidest ning juveniilide üleelamist soodustanud klimaatilistest ning bioloogilistest tingimustest olenevalt. Varasema põlvkonna või konkureerivate taimede osaline hävimine soodustab nii seemnelist kui ka vegetatiivset uuenemist. Liik säilib üksnes siis, kui säilivad selle tsönopopulatsioonid, viimased säilivad ainult siis, kui on tagatud nende normaalne, uuenemist tagav koosseis. Üksikisendite kaitse on vaid osa populatsiooni kaitsest. Populatsioonide eristumine ja liigiteke (spetsiatsioon) Evolutsiooniteooria seisukohalt saavad uued liigid kujuneda olemasolevaist mitmel viisil. Liigitekke eelduseks on muutused populatsiooni geneetilises struktuuris.
Kui loomadele karjamaal lisasööta ei anta, siis üldine toitainete bilanss oluliselt ei muutu. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus. See vähendab rohustu liigirikkust, domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid. Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaesem ja struktuurilt taimekasvuks ebasobivam. Rohukamara tallamine suurendab mosaiiksust mikrorikete tekkimise tõttu, näiteks loomade jälgedes. See suurendab seemnelist levimist. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised. Kariloomad ei söö oma väljaheidete kõrvalt, mis võimaldab paljudel taimedel (sh. puittaimedel) kasvama hakata. Ebaühtlaseks söödud rohustu sobib hästi rannikulindudele, kes vajavad lagedat rohumaad, kuid pesitsevad kõrgemas taimestikus. Optimaalne karjatamiskoormus puiskarjamaadel on 0,3-1 lü/ha, loopealsetel 0,2-1 lü/ha, rannaniitudel 0,4-1,3 lü/ha
tema kasvu ei piira ja teda ei hävita, siis toidab ta ainult ennast ja muutub veelgi võimsamaks. Bioloogia ja levik Põldohakas on intensiivse vegetatiivse levikuga taim, tema tükeldamine soodustab levikut veelgi. Ka 2,2-3 cm roomjuure tükist võib areneda uus taim. Suurima taastootmisvõimega on 15-20 cm pikkused juuretükid. Lisaks väga suurele vegetatiivsele levikule ei või alahinnata põldohaka seemnelist levikut. Taim annab kuni 5000 seemet, mis võivad olla idanemisvõimelised 20 aastat. Põldohaka seeme on varustatud pappusega (lennuaparaadiga), mis võimaldab levida emataimest kaugemale. Suvelõpu pappuste lendlemine ei ole siiski nii ohtlik, kui esmapilgul näib: kuni 70% pappustest on ilma seemneta. Seega langeb enamik seemneid ikkagi emataime lähedusse. Oder Umbrohud kokku Põldohakas 132
Rohukamar on elupaigaks heintaimedega kohastunud organismidele: seentele, bakteritele, mullafaunale. Kui ühtede taimeliikide produktsioon langeb, siis võib kaasneda teiste taimeliikide produktsiooni tõus. Sümbiotroofidest on kõige tähtsamad mükoriisat moodustavad seened. Enamik niidutaimi on mükotroofsed (Krall, 1979). Niidurohustu püsimist soodustab tugev kamardumine, mis takistab osaliselt puude (ja ka teiste taimede) seemnelist uuenemist. Lopsakas rohustu kasv takistab puutõusmete kasvu. Noored puutaimed, mis on suutnud rohustust üle kasvada, hakkavad aga kiiresti sirguma ja võidavad rohttaimi valguskonkurentsis. Selle tulemusena hakkavad rohumaad võsastuma ja metsastuma (Krall, 1979). Kuivematel luhaosadel levivad niitmise katkemise järel kiiresti pajupõõsad, eriti mustjas ja kõrvpaju (Salix mysinifolia, S. aurita). Karjamaadena kasutavatel luhtadel levib aga hundipaju (S. rosmarinifolia)
annaabi.ee 
