Kiri, haridus, teadus, kirjandus, filosoofia ja teater Kiri: Alfabeet - 24 märgiline kreeka tähestik, mis on loodud otseselt foiniikia tähestiku põhjal (üle võetud u. 800a.ekr). Kreeka tähestiku võtsid hiljem mugandustega üle Itaalia elanikud. Sellest sai ladina tähestik. Veel loodi kreeka tähestiku alusel ka slaavi tähestik. Kreekas oli normaalne, et kirja oskasid kõik. Haridus: Kreeka poiste hariduse eest hoolitses pedagoog (paidagogos - "laste juhtija"). Rikkamate kodanike pojad jätkasid peale kooli mõne sofisti e. õpetlase juures. Tüdrukud omandasid hariduse kodus ja see piirdus vaid majapidamis- ja käsitööoskustega. Vaid Spartas, kus pandi rõhku just noortele, tegid ka tüdrukud kehalisi harjutusi. Kirjandus: Hakati kirjutama luulet, proosat, lugulaule (eeposeid), mida rändlaulikud e. Rapsoodid aristokraatidele lossides ette kandsid. Kuulsaim neist oli pime Homeros...
maailma, kus tegevused ja mõtted erinevad oma haardelt, ulatuselt ja intensiivsuselt sellest, mida tavaelus kogetakse. Tragöödiaparadoks seisneb selles, et seda, mida elavad läbi tragöödiate kangelased, ei tahaks ilmselt keegi ise vabatahtlikult kogeda. (Nahkur,A.2005, lk 31) Silmapaistvamad tragöödiakirjanikud osutasid aga, et nõõdukus ei tarvitse veel õnne ega heaolu tagada, sest jumalaist seatu on palju keerulisem. Atika ajajärgu draamaloomingust on meieni jõudnud kolme suure tragöödiakirjaniku Aischylose (u. a. 525-456 eKr), Sophoklese (u. a. 496-406 eKr) ja Euripidese (u. a. 480-406 eKr) teoseid või nende osi. (Lill.A.2004,lk 13) Roomas, hoolimata näitekirjanike püüetest, piirdusid teatrietendused peamiselt rahva naerutamise ja lõbustamisega ega käsitlenud kreeka draama kombel olulisi maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme. Et
teistsuguse maailma, kus tegevused ja mõtted erinevad oma haardelt, ulatuselt ja intensiivsuselt sellest, mida tavaelus kogetakse. Tragöödiaparadoks seisneb selles, et seda, mida elavad läbi tragöödiate kangelased, ei tahaks ilmselt keegi ise vabatahtlikult kogeda. (Nahkur,A.2005, lk 31) Silmapaistvamad tragöödiakirjanikud osutasid aga, et mõõdukus ei tarvitse veel õnne ega heaolu tagada, sest jumalaist seatu on palju keerulisem. Atika ajajärgu draamaloomingust on meieni jõudnud 7 kolme suure tragöödiakirjaniku – Aischylose (u. a. 525-456 eKr), Sophoklese (u. a. 496-406 eKr) ja Euripidese (u. a. 480-406 eKr) teoseid või nende osi. (Lill.A.2004,lk 13) Roomas, hoolimata näitekirjanike püüetest, piirdusid teatrietendused peamiselt rahva naerutamise ja
Objekti eraldumine foonist sõltub väga paljudest teguritest. Esmalt objekti intensiivsusest. Oluliseks tunnuseks on objekti liikumine. Liikuv objekt osutub enamasti foonist eralduvaks tajuühikuks. Objekti ja fooni omavaheline eristumine on oluliselt sõltuv ka tajumise eesmärgist. Kui inimesel on kindel eesmärk millegi konkreetse tunnetamiseks, siis on kogu pertseptiivne tegevus häälestatud lähtuvalt sellest eesmärgist ja objektina eraldub eelkõige eesmärgiks seatu või sellega seostuv, muu aga tõrjutakse foonile. Taju sisu ja suunitluse sõltuvust tajuja isiklikest omadustest ja kogemustest nimet apertseptsiooniks. Taju konstantsus on esemete ja tajuvate sündmuste omaduste (suuruse, kuju, vormi, heleduse, suuna jmt)tajumine püsivatena ka tajumistingimuste muutumise korral. Kui taju ei oleks konstantne, kohtuksime igal sammul tajumistingimuste (kauguse, valgustuse, värvi,
omadusi, mis on pidevalt objektile omane, tegemist on muutustega), kategoriaalsus, üldistatus (tervik, mis saadakse üksikomaduste ja kvaliteetide integreerimise teel, lihtsam aste on äratundmine), ökoloogiline põhjendatus, intensiivsus (objekti eraldumine foonist- määrav on suhteline tugevus võrreldes fooniga), liikumine (liikub objekt eraldub foonist), eesmärk (kindel eesmärk millegi tunnetamiseks, objektina eraldub eelkõige eesmärgiks seatu). Konstantsus (esemete ja tajutavate sündmuste omaduste (suurus, kuju jne) tajumine püsivatena ka tajumistingimuste Muutumise korral)- konstantsusmehhanismid on automaatsed, kiired, teadvuslikult raskesti jälgitavad. Väärtaju ehk illusioon- ebaõige taju, mis kujutab objekte vaimusilmas teisiti, kui need on tegelikkuses. Välisärrituseta väärtaju ehk hallutsinatsioon- subjektiivne haiguslik tajuelamus, meelepette raske vorm. Pseudohallutsinatsioon on nõrgem
Objekti eraldumine foonist sõltub väga paljudest teguritest. Esmalt objekti intensiivsusest. Oluliseks tunnuseks on objekti liikumine. Liikuv objekt osutub enamasti foonist eralduvaks tajuühikuks. Objekti ja fooni omavaheline eristumine on oluliselt sõltuv ka tajumise eesmärgist. Kui inimesel on kindel eesmärk millegi konkreetse tunnetamiseks, siis on kogu pertseptiivne tegevus häälestatud lähtuvalt sellest eesmärgist ja objektina eraldub eelkõige eesmärgiks seatu või sellega seostuv, muu aga tõrjutakse foonile. Taju sisu ja suunitluse sõltuvust tajuja isiklikest omadustest ja kogemustest nimet apertseptsiooniks. Taju konstantsus on esemete ja tajuvate sündmuste omaduste (suuruse, kuju, vormi, heleduse, suuna jmt)tajumine püsivatena ka tajumistingimuste muutumise korral. Kui taju ei oleks konstantne, kohtuksime igal sammul tajumistingimuste (kauguse, valgustuse, värvi,
kontrastsem on kontuur, seda selgemini eraldub ese objektina. Valivus on tihedalt seotud tähelepanuga. Tähelepanu väljendub taju funktsionaalse keskme või fookuse olemasolus. Objekti eraldumine foonist sõltub paljudest teguritest: 1) objekti suhteline intensiivsus võrreldes fooniga 2) objekti liikumine või mitteliikumine(liikuv eraldub enamasti paremini) 3) tajumise eesmärk( kui on kindel eesmärk millegi konkreetse tunnetamiseks, siis objektina eraldub reeglina eesmärgiks seatu või sellega seostuv.) Taju selektiivsus väljendub ka erinevate tunnuste või elementide valikulises organiseerimises, kombineerimises. - Apertseptsioon taju sisu ja suunitluse sõltuvus tajuja isiksuslikest omadustest ja kogemustest. See annab tajule aktiivse suunatuse ja väljendab tajuja teatud suhet tajutavasse. Apertseptsiooni üks tegureid on sisendus, seda eriti laste puhul. Sisendus on võimeline tungima apertseptiivsete tegurite süsteemi, seda muutma.
oma ema, et maksta kätte isa mõrva eest. Kui ta selle Apolloni käsul teoks tegi, hakkasid teda kiusama kättemaksuhaldjad. Teise Ateena tragöödia suurkuju Sophoklese „Kuningas Oidipuse“ kangelane aga ei võinud ette näha, et tapab oma isa ja abiellub oma emaga, kuigi Apollon oli nii kuulutanud. Kas Orestes ja Oidipus olid oma tegudes süüdi, ja kui olid, siis milles nimelt seisnes nende süü? Ühest vastust neile küsimustele polnudki. Tuli tunnistada, et jumalatest seatu järgimine ei tarvitse veel tagada õnne ja heaolu ning et jumalate tahe jääb inimese piiratud mõistusele sageli tabamatuks. Nõnda võib Sophoklese „Kuningas Oidipust“ pidada saatusetragöödiaks – tehku inimene, mis tahes, oma saatusest ei pääse ta ikkagi. Komöödiad ehk lõbusa sisuga näitemängud ammutasid ainest igapäevasest poliitikaelust. Näitlejad kandsid sageli tuntud riigimehi kujutavaid maske ja heitsid poliitikute üle vägagi robustset nalja. Pilati
pidevalt objektile omane, tegemist on muutustega), kategoriaalsus, üldistatus (tervik, mis saadakse üksikomaduste ja kvaliteetide integreerimise teel, lihtsam aste on äratundmine), ökoloogiline põhjendatus, intensiivsus (objekti eraldumine foonist- määrav on suhteline tugevus võrreldes fooniga), liikumine (liikub objekt eraldub foonist), eesmärk (kindel eesmärk millegi tunnetamiseks, objektina eraldub eelkõige eesmärgiks seatu). Konstantsus (esemete ja tajutavate sündmuste omaduste (suurus, kuju jne) tajumine püsivatena ka tajumistingimuste Muutumise korral)- konstantsusmehhanismid on automaatsed, kiired, teadvuslikult raskesti jälgitavad. Väärtaju ehk illusioon- ebaõige taju, mis kujutab objekte vaimusilmas teisiti, kui need on tegelikkuses. Välisärrituseta väärtaju ehk hallutsinatsioon- subjektiivne haiguslik tajuelamus, meelepette raske vorm. Pseudohallutsinatsioon on nõrgem
annaabi.ee 
