Leidsid 10 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Seakasvatuse vastused". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
emiste, lühikese, sekundaarne, tõu, algama, sirged, suuremates, lühikesed, kikkis, kõrvad, ristamine, seurop, sugurakke, varavalmivus, söödad, tegelikku, keregakõigesöömine. Kodusigadel on võrreldes metsikute eellastega: lühem ja väiksem pea, nõrgemad hambad, nuumavõime, suurem viljakus, varane suguküpsus ja metsseale omase värvuse ja karvastiku puudum. Kodusigade sugulased: 1)Metssiga-kõige laiemalt levinud sigalane. Sööb taimi, viljapuude vilju. Keskmiselt 2/3 oma toidust leiab metsakõdust või mullast. Tuhnimine-metssea toiduhankimise viis. Liigub hästi soopinnasel, õhukesel lumel, kuid lühikesed jalad ei lase liikuda paksul lumel. Tähtis osa metsa elus-kobestab mulda, hävitab kahjureid. Põllumaade läheduses hävitavad saaki. TÄHTIS JAHILOOM. 2)Jõesiga-elab Aafrikas ja Madagaskaril. Kollakaspruunid või pruunid. Looduses on neid palju, inimene üritab oma saagist eemale hoida. Neid kontrollib leopard. Söövad loomset toitu, lamba ja kitsetallesid ja tapavad ka jahikoeri. Elavad karjades. 3)Habesiga-nagu metssiga, aga pikemad jalad
ähvardava ohuga. Stressireaktsioon on oma olemuselt nii kaitse- kui ka kohanemisreaktsioon, ta kindlustab kohanemise muutuvate väliskeskkonna tingimustega. Põllumajandusloomadel esinevaid stressivorme transpordi-, temperatuuri- ja liikumisstress. Geneetilised (tõug, liin, kult ) jt. pärilikud tegurid Tapasigade aretuseks tuleb valida stressikindlad tõud. Geneetiline mõju sealiha kvaliteedile hõlmab tõugudevahelist erinevust, samal ajal ka loomadevahelisi erinevusi sama tõu piires. Halotaangeen (tuntakse ka kui sigade stressisündroomi) võib põhjustada sigadel stressi. Geeni mõju on alates 1960. aastast tihedalt seostatud heleda pehme ja vesise (PSE) liha tekkega. PSE liha teket põhjustab ulatuslik valgu denaturatsioon lihas tänu madala pH- väärtuse ja suhteliselt kõrge temperatuuri koostoimele kohe pärast surma. 1960 aastal leiti, et mõned tõud (pjetraan) või mõned tõugudesisesed liinid (landrass) sisaldavad palju PSE -le vastuvõtlikke sigu
Stressireaktsioon on oma olemuselt nii kaitse- kui ka kohanemisreaktsioon, ta kindlustab kohanemise muutuvate väliskeskkonna tingimustega. Põllumajandusloomadel esinevaid stressivorme – transpordi-, temperatuuri- ja liikumisstress. Geneetilised (tõug, liin, kult ) jt. pärilikud tegurid Tapasigade aretuseks tuleb valida stressikindlad tõud. Geneetiline mõju sealiha kvaliteedile hõlmab tõugudevahelist erinevust, samal ajal ka loomadevahelisi erinevusi sama tõu piires. Halotaangeen (tuntakse ka kui sigade stressisündroomi) võib põhjustada sigadel stressi. Geeni mõju on alates 1960. aastast tihedalt seostatud heleda pehme ja vesise (PSE) liha tekkega. PSE liha teket põhjustab ulatuslik valgu denaturatsioon lihas tänu madala pH- väärtuse ja suhteliselt kõrge temperatuuri koostoimele kohe pärast surma. 1960 aastal leiti, et mõned tõud (pjetraan) või mõned tõugudesisesed liinid (landrass) sisaldavad palju PSE -le vastuvõtlikke sigu
1. Sigade bioloogilised ja majanduslikud omadused Tunnused, mis vahetult iseloomustavad jõudlust (reproduktsioonivõime, nuuma- ja lihaomadused) nimetatakse majanduslikult kasulikeks. Sigade suur viljakus: poegimise kohta 1012 põrsast. Primaarne viljakus, mis avaldub looma võimes produtseerida teatud hulk valminud sugurakke Sekundaarne viljakus, mida näitab looma võime sünnitada teatud hulk järglasi. 2. Sigade viljakust mõjutavad mitmed tegurid: · Sigimise alguse vanus. Noorte emiste kasutamine suguloomadena peaks algama 8-kuuselt (kehamass 120 kg ümber). Seega peaks ta aastasena juba esmakordselt poegima. Et vabanevate munarakkude arv ovulatsioonil iga järgmise innaga kasvab, siis soovitatakse paar esimest innaaega mööda lasta ja emist esmakordselt paaritada või seemendada alles 3. innaajal. · Poegimiste aastasagedus. Normaalselt poegib emis 2 korda aastas, maksimaalselt (põrsaste võõrutamisel 5 nädalaselt) 2,3 korda.
Tselluloosi mikrobiaalne lõhustumine sõltub sellest, kui tugevasti on tselluloos ligniiniga seotud. Kui sööta täiskasvanud sigadele lisaks tavalisele ratsioonile puhast tselluloosi, siis seedub sellest nimetamisväärne osa, kui aga anda toorkiurikast sööta, kus tselluloos on ligniiniga seotud, jääb suur osa tselluloosist seedumata. Siga suudab toorkiudu omastada siiski vaid piiratud koguses. Imetavate emiste pidamine Poegimissigala peab kindlustama nii emistele kui põrsastele optimaalsed elamistingimused, sest emiste piimatoodang oleneb oluliselt ka keskkonnatingimustest. Ebasoodne sisustus ja mikrokliima on emisele stressoriks – emised muutuvad rahutuks, alaneb lümfisüsteemi aktiivsus, suureneb neerupealiste hormooni eritus, veres alaneb albumiinide ja tõuseb gammaglobuliinide sisaldus, langeb eosinofiilide sisaldus
-amülaas HCl Amülaasid Laktaas Mikrobiaalsed ensüümid, Proteolüütilised Lipaasid Tsellulaas, ensüümid Proteaasid Hemitsellulaas, Lipaas Pektinaasid. 4 7. Toorkiud sigade ratsioonis. 8. Emiste reproduktsioonijõudlusnäitajad : viljakus, piimakus ja piimaand, põrsaste sünni- ja võõrutusmass. Emise reproduktsioonijõudlusnäitajate ja söötmise vahelised seosed (fläsing, embrüonaalne suremus). Kuldi reproduktsioonijõudlus. 9. Sigade nuumajõudlusnäitajad : varavalmivus, söödaväärindus ja keskmine ööpäevane massi- iive. 10. Sigade lihajõudlusnäitajad. Sigade lihakeha tailihasisalduse määramise metoodika. LIHAJÕUDLUSNÄITAJAD 1970 Taanis Kontrollnuum
KALAKASVATUSE ERIALA Kordamisküsimused bakalaureuseastme lõpueksamiks kalakasvatuse erialale Kalakasvatus 1. Akvakultuuris kasvatatavad organismid, nende toodangu maht ning levik maailmas. a. 2011 andmetel : vees elavad loomad (va kalad) 780 tuh tonni; veetaimed 21mln tonni; peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised kalaliigid paarsada kilo ().Need on 2009 aasta andmed. b. 2011 Vähk 1 tonn (33000USD); kasvata
Balti kubermangudes ja Venemaal tuleb pidada Peterburi akadeemikut Aleksander Theodor von Middendorffi (1815...1894). A.T.v. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862.a. Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega pandi alus eesti punase tõu aretusele. XIX sajandil asutati arvukalt tõuraamatuid. Inglise täisverd ratsahobuse tõuraamat ilmus juba 1793.a. Eesti tõugude esimene tõuraamat anti välja 1885.a. Tõuraamatu asutamine on tõu tunnustamise aluseks. Hoopiski tähtsam on XIX sajand seetõttu, et Brno kloostris avastas Johann Gregor Mendel (1822...1884) pärilikkusõpetuse põhiseadused (1865). Mendeli katsetega loodud vundamendile kerkis 1900. aastal uus teadusharu - geneetika. 2. Aretusõpetuse areng XX sajandil W
piiratum. 1.3.1. Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu. 7 Esimesed kirjalikud andmed Eestimaal aretatavatest lammastest pärinevad 1794.aastast W. Friebe poolt (Eesti ja Liivimaa statistiline ja ökonoomiline aastaraamat,1794), kes kirjutas, et Baltimaadel peeti ebaühtliku, jämeda villaga, väikesekasvulisi, kitsa rinna, kõrgete peente jalgade ja lühikese kolmnurkse sabaga lambaid, kelle jääradel olid sarvedega, lambad olid enamasti mustad või hallid. Need olid eesti maalambad, keda võib pidada põhja-lühisabalammasteks ja kes olid põhiliseks lähtematerjaliks eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu kujundamisele. Enne sihikindla aretustöö algust kahe kohaliku liha-villalambatõu suunas on Eestimaal kasvatatud mõisnike initsiatiivil peenvillalambaid ja ning sisse toodud erinevaid lihalambatõugusid. Seepärast nimetatakse 19
Loomade arvu tõus on raske täpselt määratleda. Põhitingimuseks on, et mitme põlvkonna jooksul on võimalik läbi viia aretustööd nii, et sugulusaretus ehk inbriiding oleks välditud või miinimumtasemel. Suguluste omavahelisel paaritamisel kohtuvad viljastumisel suure tõenäosusega retsessiivsed geenid, mis põhjustavad järglastel elujõuetust, kehaehituse halvenemist ja nõrka tervist. Seda nähtust nimetatakse inbriidingu depressiooniks. Arvukus sõltub veel tõu sisestruktuurist. Kui tõusiseselt suudetakse säilitada geneetiliselt erinevaid loomarühmi ehk aretusliine, siis võib loomade koguarv olla mõnevõrra väiksem. Inbriidingut saab vältida ristamisega. Ristamine on aretusmeetod, kus omavahel paaritatakse erinevatesse tõugudesse kuuluvaid loomi. Kuna ristatavad loomad on geneetiliselt erinevad, siis on vähetõenäoline, et kohtuvad retsessiivsed geenid, mis vähendavad toodangut, elujõudu ning sigivust.
annaabi.ee 
