imeid, lõhke- ja lõhnaaineid,kummivulkanisaa toreid, fotoilmuteid, plastmas se jm Aniliini struktuurvalem Aniliini omakorda toodetakse klorobenseenist või nitrobense enist. Aniliini saamisviisi nitrobenseenist redutseerimisel töötas 1842. aastal välja Vene keemik Nikolai Zinin, seepärast kutsutakse seda aniliini saamisreaktsiooni ka Zinini reaktsiooniks. Aniliin on vees raskesti lahustuv, värvusetu õlikas vedelik. Lahustub hästi alkoholis, eetris ja benseenis. Oksüdeerub õhus kergesti, muutudes seejuures tumedaks. Väga kergesti oksüdeerub ka tugevate oksüdeerijate näiteks kloorlubja või kaaliu mdikromaadi lahuse toimel. Reageerimisel kloorlubjaga tekkib lilla värvusega värvaine.Seda tundliku reaktsiooni rakendatakse aniliini kindlakstegemiseks.
benseeni, kus üks vesiniku aatom on asendatud amiinorühmaga Ehitus Aniliin koosneb benseeni rõngast ja aminorühmast Joonistel on näha tasapinnalist sruktuur valemit (joon 1.1) molekulaarvalem (joon 1.2) Joonis 1.2 Joonis 1.1 Saamine Esimene saamisviis on redutseerimine nitrobenseenist Sellist saamisviisi töötas 1842. aastal välja Vene keemik Nikolai Zinin, seepärast kutsutakse seda aniliini saamisreaktsiooni ka Zinini reaktsiooniks Zinini reaktsioon seisneb nitrobenseeni redutseerimises: C6H5NO2+6H= C6H5NH2+2 H2O Teine võimalus on redutseerimine nitrobenseenist kuumutamisel malmilaastutega ja vähese koguse soolhappega: 4C6H5NO2+9Fe+4H2O= 4C6H5NH2+3Fe3O4 Füüsikalised omadused Aniliin on vees raskesti lahustuv (3,6g/100cm3) Värvusetu õlikas vedelik Lahustub hästi alkoholis, eetris ja benseenis Aniliin on väga mürgine Keemistemperatuur on 184°C Keemilised omadused
aatom on asendatud amiinorühmaga. Ehitus Aniliin koosneb benseeni rõngast ja aminorühmast nagu on näha tasapinnalisel sruktuur valemil (joon 1.1) ja molekulaarvalemil (joon 1.2) Joonis 1.1 Joonis 1.2 Saamine Aniliini saamise võimalusi on rohkem kui üks. Esimene saamisviis on redutseerimine nitrobenseenist. Sellist saamisviisi töötas 1842. aastal välja Vene keemik Nikolai Zinin, seepärast kutsutakse seda aniliini saamisreaktsiooni ka Zinini reaktsiooniks. Zinini reaktsioon seisneb nitrobenseeni redutseerimises. C6H5NO2+6H= C6H5NH2+2 H2O Niimoodi saadi esimest korda aniliini. Mõjutades nitrobenseenile ammoniumsulfiidiga, ta sa aniliini: C6H5NO2 + 3(NH4)2S C6H5NH2 + 6NH3 + 3S + 2H2O Teine võimalus on redutseerimine nitrobenseenist kuumutamisel malmilaastutega ja vähese koguse soolhappega: 4C6H5NO2+9Fe+4H2O= 4C6H5NH2+3Fe3O4 Füüsikalised omadused
Karboksüülhapped ei ole piisavalt aktiivsed, et anda reaktsiooni alkoholidega. Karboksüülhappe elektrofiilset tsentrit saab aktiveerida happekatalüüsil. Tugeva happe toimel karbonüülrühma süsinik muutub elektrofiilsemaks, nii et alkoholi nukleofiilne tsenter on võimeline teda atakteerima. Karboksüülrühma OH-rühm muutub protoneerumise tulemusena heaks lahkuvaks rühmaks ning lahkub tetraeedrilisest vaheühendist, andes estri. Estri saamisreaktsiooni kõik vaheetapid on pöörduvad. Seepärast tuleb tasakaalu nihutamiseks kasutada kas suurt alkoholi ülehulka või siduda (eraldada) tekkiv vesi. Alkoholi hüdroksüülrühma asendumine toimub happelise ühendi osavõtul. Selle prooton liitub hüdroksüülrühmaga, moodustades vee, jääk aga asub vabanevale kohale, moodustades uue funktsionaalderivaadi. Reaktsioon kulgeb nukleofiilse asendusena alkoksooniumiooni esimesel süsinikuaatomil: Alkoholi
(streptotsiid), lõhkeainete, fotoilmutite, plastmasside, raketikütuste ja lakkide valmistamisel. Lõhnalt meenutab aniliin roiskunud kala. Aniliin on oluline keemiatööstuses. Tänapäeval toodetakse maailmas üle miljoni tonni aniliini aastas.. Aniliini saamise võimalusi on rohkem kui üks. Esimene saamisviis on redutseerimine nitrobenseenist. Sellise saamisviisi töötas 1842. aastal välja Vene keemik Nikolai Zinin, seepärast kutsutakse seda aniliini saamisreaktsiooni ka Zinini reaktsiooniks. Zinini reaktsioon seisneb nitrobenseeni redutseerimises. C6H5NO2+6H= C6H5NH2+2 H2O Niimoodi saadi esimest korda aniliini. Mõjutades nitrobenseeni ammoniumsulfiidiga, sai ta aniliini: C6H5NO2 + 3(NH4)2S → C6H5NH2 + 6NH3 + 3S + 2H2O Teine võimalus on redutseerimine nitrobenseenist kuumutamisel malmilaastutega ja vähese koguse soolhappega: 4C6H5NO2+9Fe+4H2O= 4C6H5NH2+3Fe3O4 4 Tootmine Saadakse benseenist.
ning nende mullaga segamine pole soovitatav. Mõnede rühmituste järgi jagatakse fosforväetised vähe lahustuvateks ning vees, ammooniumtsitraadis ja sidrunhappes lahustuvateks. Üks enam kasutatavaid ja odavamaid fosforväetisi on superfosfaat, mida saadakse fosforiidi või aptiidi töötlemisel vastava koguse väävelhappega. Peale taimedel vajaliku kaltsiumdivesinikfosfaadi sisaldab superfosfaat ka vees vähelahustuvat kaltsiumsulfaati, mis tekib superfosfaadi saamisreaktsiooni kõrvalsaadusena. Fosforväetist võib anda sügisel sügiskünni alla või kevadel. Fosforväetiste keemilise neeldumise tõttu on nende kadu mullast väljauhtumise teel väga väike ja neid võib anda varuväetisena . Piisav fosforväetis annab mitmeaastasele taimele talvekindlust, kiirendab õitsemist ja viljumist. Fosforväetised on väheliikuvad, seepärast soovitatakse neid mulda viia kuivana, kas siis istutusauku, või sügisesel mulla kobestamisel 8-10cm sügavusele,
Aniliin ehk fenüülamiin ehk aminobenseen (C6H5NH2) on tähtis keemiatööstuse tooraine. Aniliinist toodetakse mitmesuguseid aniliinvärve riide ja naha värvimiseks, ravimeid, lõhke- ja lõhnaaineid, kummivulkanisaatoreid, fotoilmuteid, plastmasse jm. Aniliini omakorda toodetakse klorobenseenist või nitrobenseenist. Aniliini saamisviisi nitrobenseenist redutseerimisel töötas 1842. aastal välja Vene keemik Nikolai Zinin, seepärast kutsutakse seda aniliini saamisreaktsiooni ka Zinini reaktsiooniks. Aniliin on vees raskesti lahustuv, värvusetu õlikas vedelik. Lahustub hästi alkoholis, eetris ja benseenis. Oksüdeerub õhus kergesti, muutudes seejuures tumedaks. Väga kergesti 3 oksüdeerub ka tugevate oksüdeerijate näiteks kloorlubja või kaaliumdikromaadi lahuse toimel. Reageerimisel kloorlubjaga tekkib lilla värvusega värvaine. Seda tundliku reaktsiooni rakendatakse aniliini kindlakstegemiseks
Karboksüülhapped ei ole piisavalt aktiivsed, et anda reaktsiooni alkoholidega. Karboksüülhappe elektrofiilset tsentrit saab aktiveerida happekatalüüsil. Tugeva happe H2SO4 toimel karbonüülrühma süsinik muutub elektrofiilsemaks, nii et alkoholi nukleofiilne tsenter on õimeline teda atakteerima. Karboksüülrühma OHrühm muutub protoneerumise tulemusena heaks lahkuvaks rühmaks ning lahkub tetraeedrilisest vaheühendist, andes estri. Estri saamisreaktsiooni kõik vaheetapid on pöörduvad. Seepärast tuleb tasakaalu nihutamiseks kasutada kas suurt alkoholi ülehulka või siduda (eraldada) tekkiv vesi. Alkoholi hüdroksüülrühma asendumine toimub happelise ühendi osavõtul. Selle prooton liitub hüdroksüülrühmaga, moodustades vee, jääk aga asub vabanevale kohale, moodustades uue funktsionaalderivaadi. Reaktsioon kulgeb nukleofiilse asendusena alkoksooniumiooni esimesel süsinikuaatomil:
A. Kirjutage joonise kõrvale joonele tekkiva gaasi valem ja nimetus. 1p 9 gaas A CuO happe lahus Gaas A tsingi- valem: _____________________ ; tükid nimetus: ___________________ . B. Kirjutage reaktsioonivõrrandid. Gaasi A saamisreaktsiooni võrrand (valides sobiva happe): 2p 10 ____________________________________________________________________ 4p 27
vähesel määral aegamööda lahustuvad. Sel põhjusel efektiivsete fosforväetistena on otstarbekas kasutada paremini lahustuvaid fosfaate. Levinumaks ja odavamaks fosforväetiseks on superfosfaat. Seda saadakse jahvatatud fosfaattoorme või fosforiidi või apatiidi reageerimisel väävelhappega: 2Ca5F(PO4)3 + 7H2SO4 _ 3Ca(H2PO4)2 + 7CaSO4 + 2HF Ca3(PO4)2 + 2H2SO4 _ Ca(H2PO4)2 + 2CaSO4 Superfosfaat sisaldab ka lisandina vähelahustuvat katsiumsulfaati, mis tekib superfosfaadi saamisreaktsiooni kõrvalsaadusena. Esimeses reaktsioonis ka saaduses esinev kolmas komponent vesinikfluoriid on aga lenduv hape, mistõttu mõne aja möödumisel teda saadustes enam ei esine.Idee muuta lahustumatu looduslik fosfaattoore (esialgu kontide kujul) happetöötluse abil lahustuvaks (ehk taimedele omastatavaks) kuulub 1830-ndatel aastatel saksa keemikule Justus von Liebig`ile. Fosfaatväetiste tööstustootmine sai aga alguse 1843. aastal Inglismaal. Superfosfaat.
vähesel määral aegamööda lahustuvad. Sel põhjusel efektiivsete fosforväetistena on otstarbekas kasutada paremini lahustuvaid fosfaate. Levinumaks ja odavamaks fosforväetiseks on superfosfaat. Seda saadakse jahvatatud fosfaattoorme või fosforiidi või apatiidi reageerimisel väävelhappega: 2Ca5F(PO4)3 + 7H2SO4 3Ca(H2PO4)2 + 7CaSO4 + 2HF Ca3(PO4)2 + 2H2SO4 Ca(H2PO4)2 + 2CaSO4 Superfosfaat sisaldab ka lisandina vähelahustuvat katsiumsulfaati, mis tekib superfosfaadi saamisreaktsiooni kõrvalsaadusena. Esimeses reaktsioonis ka saaduses esinev kolmas komponent vesinikfluoriid on aga lenduv hape, mistõttu mõne aja möödumisel teda saadustes enam ei esine. Idee muuta lahustumatu looduslik fosfaattoore (esialgu kontide kujul) happetöötluse abil lahustuvaks (ehk
a)tehisvaikudest b)lahusti e stabilisaator (atsetoon, piiritus, vesi) c)kõvasti e katalüsaator (oblikhappe, piimhappe, sidrunihappe, ammooniumkloriid, petrooliumkontakt- selle poolest eristuvadki tehisvaikudest) d)täiteaine (puidujahu e tolm, tärklis või kaoliin) e)plastifikaator (teeb liimi plastsemaks) Tehisvaigud: Kõrgmolekulaarsed produktid, mis saadakse lihtsamatest ainetest keemilisel teel. Nagu eelnevalt öeldud erinevad sünteetilistest liimidest, sest ei sisalda kõvasteid. Saamisreaktsiooni järgi jaotuvad kaheks: a)polümersatsioonivaigud- paljude ühesuguste molekulide liitumine magromolekulideks. b)kondensatsioonivaigud- kahe molekuli ühinemine ja eraldub mingi lihtsam aine (nt vesi). Neid reaktsioone saab vahepealses staadiumis peatada, mida liimivate tehisvaikude valmistamisel tehaksegi. Polümeersatsioonivaigud on kabinool ja polivinüül. Puidu liimimisel kasutatakse karpinoolliimi ja polivinüülatsetaati e PVA- termoplastne, külmudes
annaabi.ee 
