Seade töötas sarnaselt edasiarenenud trükimasinale, kuid oli ühendatud lindiajamiga. 1954. aastal saavutati tulemus 600 tähemärki minutis. Sarnanedes teistele tolleaegsetele arvutusseadmetele oli ta suur ning kohmakas. Täielik süsteem koosnes 5200-st vaakumlambist ning kaalus 29 000 naela. Hilisemad arvutiprinterid aastatest 1950. ja 1960. kuju tasid endast äärmiselt keerukaid elektromehaanilisi seadmeid. Peaaegu eranditult kasutasid need kõik andmekandjana pidevakujulist rullpaberit. 80-ndate a. alguses ilmunud esimeste IBM personaalarvutite külge võis ühendada standardse IBM kirjutusmasina 6747. Ühendamiseks kasutati spetsiaalset liideskaarti. Nagu mainitud, sarnanesid sellelaadsed printerid elektrilistele kirjutusmasinatele ning graafika väljastamist ei võimaldanud. Printerite võrdlus Printeri ostmise puhul tuleb jälgid, milleks ja kellele on printerit vaja ja missugune see peab olema. Järgmisena on ära toodud erinevate printeritüüpide võrdlus
Veab paberit edasi mööda sakilisi rattaid ehk perfoveokeid (nagu fotoaparaat). Printeri töökiirus 1000- 3000 rida minutis. Paber rullis Mürarikas Suurim kasutusvaldkond kauplustes- tsekkide väljatrükiks. trükijälgon arhiveerimiskindel ja printeri hind väga madal. Nõelmaatriksprinterid pole andmekandja suhtes nõudlikud - kõlbab peaaegu igasugune paber. Printida saab ka ümbrikke, lipikuid, kleebiseid, etikette ja kasutada lõõts- või rullpaberit. isekopeeruvate formularide printimiseks, kusjuures koopiate arv võib ulatuda 8-ni. tagasihoidlik prindikvaliteet kõrge müratase Löögita printerid kasutavad kujutise tekitamiseks mitmesuguseid elektrofüüsilisi või keemilisi protsesse. Näiteks kuumutus, elektrograafia, trükivärvi pihustamine jne. Samuti on löögita printerid ka palju vaiksemad kuna nende printimispea ei löö vastu paberit. Vastupidavad ja madalate ülalpidamiskuludega. Mõistlik printimiskiirus
personal, kes valdab nii trüki tehnoloogiat kui ka masinaparki. Selge on see, et kui trükikoda trükib ajalehti ja ajakirju, siis peab ettevõte hoolitsema jooksvalt oma töötajate eest, kes on valmis ja võimelised remontima ja likvideerima operatiivselt ettetulnud seisakuid. Kroonpressi trükimasinate omapära sõltuvalt nende suurusest on see, et nende trüki kiirus on kuni 40000 eksemplari tunnis, aga sellest sõltuvalt ka seadme häälestamine on kulukas, kuna kasutatakse rullpaberit ning trükimasin on suhteliselt pikk. Aga pika masina eelis on sõlmede hulk , mida saab trükimasin kasutada- erinevad värvid pluss voltimisseadmed. Kroonpressi suur riskitegur on öine vahetustega töö aga ajalehe trükk ei ole tänapäeva kiires infohulgas muudmoodi mõeldav. Kroonpress on eelkõige kutsekooli õppurititest huvitatud mehhatroonikutest, kes suudaksid kaasaegsed trüki- ja järeltöötlusseadmed efektiivselt töös
parematel isegi kuni 1000 märki/s. Graafika printimisel on töökiirus siiski madal ja ka kvaliteet pole eriti kõrge. Neil on siiski ka mitmeid eeliseid. Trükijälg on arhiveerimiskindel ja nad sobivad hästi mitmeosaliste ja isekopeeruvate plankide printimiseks, kusjuures lisakoopiate arv võib mõnel mudelil ulatuda kuni 6-7-ni. Selles suhtes pole neil vastast üheski teises printerigrupis. Printida saab ka ümbrikke, lipikuid, kleebiseid, etikette ja kasutada lõõts- ja rullpaberit. Siiski nõelmaatriksprinterite kasutus kahaneb pidevalt, sest nad ei ole suutelised tagama eriti kõrget prindikvaliteeti ega sobi värviprindiks, on graafika printimisel väga aeglased ja tekitavad töötades palju müra. Nende peamiseks rakenduseks on jäänud büroo-, panga- ja raamatupidamisandmete väljastus, kuna nad on asendamatud paljuosaliste plankide ja isekopeeruvate dokumentide printimisel. TERMOPRINTERID
prindiseadet. See oli reaprinterite (line printer) klassi kuuluv seade, mis väljastas trükiteksti kiirusega kuni 600 märki sekundis (maksimaalselt võis reas olla kuni 120 märki). Sarnaselt teistele tolleaegsetele arvutusseadmetele oli ta aga suur ja kohmakas, tarbides 14 kW võimsust. Hilisemad viie- ja kuuekümnendate aastate arvutiprinterid olid kõik keerulised elektromehaanilised seadmed, mis andmekandjana kasutasid peaaegu eranditult pidevakujulist rullpaberit. Enamasti olid nad elektrilise kirjutusmasina taolised, mis graafika väljastamist ei võimaldanud. Veel 80. aastate alguses ilmunud esimeste IBM personaalarvutite (PC- de) külge võis ühendada standardse IBM kirjutusmasina 6747, kasutades seejuures spetsiaalset liideskaarti. Igasugune arvutiprinter koosneb kolmest põhiosast: 1) paberi või muu andmekandja veo- ja etteandmissüsteem. 2) trükimehhanism koos trükivärvi pealekandva sõlmega (marking engine) ning 3) juhtseade e
märki/s. Lööktehnoloogial on hulk eeliseid. Trükijälg on arhiveerimiskindel ja printeri hind väga madal. Tehnoloogia sobib eriti hästi mitmeosaliste ja isekopeeruvate formularide printimiseks, kusjuures koopiate arv võib ulatuda 7-8-ni. Nõelmaatriksprinterid pole andmekandja suhtes nõudlikud - kõlbab peaaegu igasugune paber. Printida saab ka ümbrikke, lipikuid, kleebiseid, etikette ja kasutada lõõts- või rullpaberit. Põhimõtteliselt võib printida mitte ainult teksti (kirjatähti ja numbreid), vaid ka graafikat, kuigi viimasel juhul töökiirus langeb ja kvaliteet pole eriti kõrge. Mõned nõelmaatriksprinterid võimaldavad ka värviprintimist, kasutades seejuures mitmevärvilist (neljavärvilist) värvilinti. Nõelmaatriksprinterite tuntud puuduseks on nende suhteliselt tagasihoidlik prindikvaliteet (piiratud lahutusvõime) ja kõrge müratase, mis märgatavalt ületab
See oli reaprinterite (line printer) klassi kuuluv seade, mis väljastas trükiteksti kiirusega kuni 600 märki sekundis (maksimaalselt võis reas olla kuni 120 märki). Sarnaselt teistele tolleaegsetele arvutusseadmetele oli ta aga suur ja kohmakas, 8 tarbides 14 kW võimsust. Hilisemad viie- ja kuuekümnendate aastate arvutiprinterid olid kõik keerulised elektromehaanilised seadmed, mis andmekandjana kasutasid peaaegu eranditult pidevakujulist rullpaberit. Enamasti olid nad elektrilise kirjutusmasina taolised, mis graafika väljastamist ei võimaldanud. Veel 80. aastate alguses ilmunud esimeste IBM personaalarvutite (PC- de) külge võis ühendada standardse IBM kirjutusmasina 6747, kasutades seejuures spetsiaalset liideskaarti. Printer on arvuti väljundseade, mida kasutatakse teksti ja piltide kandmiseks paberile või muule materjalile. Tänapäeval on peamised printeritüübid termoprinter, maatriksprinter, tindiprinter ja laserprinter. 1.5
väljastuskiirus on suurusjärgus 200-300 märki/s. Lööktehnoloogial on hulk eeliseid. Trükijälg on arhiveerimiskindel ja printeri hind väga madal. Tehnoloogia sobib eriti hästi mitmeosaliste ja isekopeeruvate formularide printimiseks, kusjuures koopiate arv võib ulatuda 7-8-ni. Nõelmaatriksprinterid pole andmekandja suhtes nõudlikud - kõlbab peaaegu igasugune paber. Printida saab ka ümbrikke, lipikuid, kleebiseid, etikette ja kasutada lõõts- või rullpaberit. Põhimõtteliselt võib printida mitte ainult teksti (kirjatähti ja numbreid), vaid ka graafikat, kuigi viimasel juhul töökiirus langeb ja kvaliteet pole eriti kõrge. Mõned nõelmaatriksprinterid võimaldavad ka värviprintimist, kasutades seejuures mitmevärvilist (neljavärvilist) värvilinti. Nõelmaatriksprinterite tuntud puuduseks on nende suhteliselt tagasihoidlik prindikvaliteet
tähemärki reas). Sarnanedes teistele tolleaegsetele arvutusseadmetele oli ta suur ning kohmakas. Täielik süsteem koosnes 5200st vaakumlambist, kaalus 29 000 naela ehk 13154,4 kilogrammi (1 nael = 453,6 grammi), ja tarbis 125 kW elektrienergiat. Hilisemad arvutiprinterid aastatest 1950. ja 1960. kujutasid kõik endast äärmiselt keerukaid elektromehaanilisi seadmeid. Peaaegu eranditult kasutasid need kõik andmekandjana pidevakujulist rullpaberit. 80ndate aastate alguses ilmunud esimeste IBM personaalarvutite (PCde) külge võis ühendada standartse IBM kirjutusmasina 6747. Ühendamiseks kasutati spetsiaalset liideskaarti. Nagu mainitud, sarnanesid sellelaadsed printerid elektrilisele kirjutusmasinale ning graafika väljastamist ei võimaldanud. 2. PRINTERI EELKÄIJA - KIRJUTUSMASIN
Lööktehnoloogial on hulk eeliseid. Trükijälg on arhiveerimiskindel ja printeri hind väga madal. Tehnoloogia sobib eriti hästi mitmeosaliste ja isekopeeruvate formularide printimiseks, kusjuures koopiate arv võib ulatuda 7-8-ni. Nõelmaatriksprinterid pole andmekandja suhtes nõudlikud - kõlbab peaaegu igasugune paber. Printida saab ka ümbrikke, lipikuid, kleebiseid, etikette ja kasutada lõõts- või rullpaberit. Põhimõtteliselt võib printida mitte ainult teksti (kirjatähti ja numbreid), vaid ka graafikat, kuigi viimasel juhul töökiirus langeb ja kvaliteet pole eriti kõrge. Mõned nõelmaatriksprinterid võimaldavad ka värviprintimist, kasutades seejuures mitmevärvilist (neljavärvilist) värvilinti. Nõelmaatriksprinterite tuntud puuduseks on nende suhteliselt tagasihoidlik
prindiseadet. See oli reaprinterite (Line printer) klassi kuuluv seade, mis väljastas trükiteksti kiirusega kuni 600 märki sekundis (maksimaalselt võis reas olla kuni 120 märki). Sarnaselt teistele tolleaegsetele arvutusseadmetele oli ta aga suur ja kohmakas, tarbides 14 kW võimsust. Hilisemad viie- ja kuuekümnendate aastate arvutiprinterid olid kõik keerulised elektrome- haanilised seadmed, mis andmekandjana kasutasid peaaegu eranditult pidevakujulist rullpaberit. Enamasti olid nad elektrilise kirjutusmasina taolised, mis graafika väljastamist ei võimaldanud. Veel 80. aastate alguses ilmunud esimeste IBM personaalarvutite (PC- de) külge võis ühendada standardse IBM kirjutusmasina 6747, kasutades seejuures spetsiaalset liideskaarti. Igasugune arvutiprinter koosneb kolmest põhiosast: paberi või muu andmekandja veo- ja etteandmissüsteem, trükimehhanism koos trükivärvi pealekandva sõlmega (marking engine) ning juhtseade e
annaabi.ee 
