1. Mida tegi Loviis, kui Ronja sündis? b) laulis 2. Millist nime kandis kuristik, mis Mattise lossi kaheks jaotas? b) Põrguauk 4. Kes sisenes keldrisse, kui Ronja oli salakäigus Birkini jõudnud? a) Kolu Per 5. Mida tõi Ronja Birkile kui Borkakantsi röövlite toit oli lõppenud? a) kotikese jahu ja herneid 6. Kes lausus (karjus) sõnad: "Ära pane kätt ussipoja külge!" b) Mattis 8. Kuhu asusid elama Ronja ja Birk? b) Karukoopasse 9. Kes pugesid Birki ja Ronja peidupaika, kui nad käisid vajalike asjade järel? a) hallvanakesed 10. Mille üle tekkis Ronja ja Birki esimene tüli? a) noa kadumise pärast 12. Mis nime pani Ronja esimesele koduloomale? Kes oli see loom? 1a) Lia 2f)Hobune 13. Kelle mõtted on seatud sõnadesse: "Küllap kannan seda suve endas elupäevade lõpuni."? c) Birk ja Ronja 14. Kes ootas Ronjat ja Birki Karukoopa juures, kui nad olid metsmarduste käest pääsenud esimesel korral, teisel korral? 1b) Väikejõmm 2c) Loviis 15
Sel ööl ,kui sündis Ronja ,kes Mattise ja Loviisi tütar, läks äikese pärast Mattisemäe tipus olev röövliloss pooleks ja selle vahele tekkis Põrguauk. Loviis laulis ,kui Ronja sündis. Mattis oli tütre sünni üle väga õnnelik , ta oli õnnelik ,et nüüd on temal järeltulija ,aga tema vihavaenlasel Borkal ei ole last. Borka oli ürgvaenlane ,Mattise suguvõsa ja Borka suguvõsa olid aegade algusest peale riius olnud. Ronja kasvas Mattise röövlilossis ja ta polnud mujal käinudki ,kui ainult kivisaalis.Ta ei teadnud sellest ,mis asub Mattise lossist väljaspool. Loviis laulis Ronjale igal õhtul enne magama minekut Hundilaulu.
See e-raamat on skaneeritud ja koostatud Tartu Linnaraamatukogus Tartu, 2011 I See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul. Päike lähenes silmapiirile, seistes sedavõrd madalas, et enam ei ulatunud valgustama ei mäkke ronivat hobust, kes puutelgedega vankrit vedas, ei vankril istuvat noort naist ega ka ligi kolmekümnelist meest, kes kõndis vankri kõrval. Varsti jõudsid teelised mäerinnakul nii kõrgele, et päikeses helendama lõid mehe nägu – laiavõitu, tugevate lõuapäradega, terassilmadega, lühikese, kuid tiheda musta habemega –, naise nukrad silmad, look ja hobuse kikkis kõrvadega pea. «Seal ta ongi, see Vargamäe,» lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid. «Meie hooned paistavad, teiste omad seisavad mäe taga orus, sellest siis rahva suus Mäe ja Oru, mõisakirjas aga Eespere ja Tagapere. Paremat kätt s
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis siiski niisama tõep?
Tom Sawyeri seiklused EESSÕNA Suurem osa siin raamatus kirjapandud seiklustest on tõesti juhtunud; mõned nendest on mu enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, To
Kõik kommentaarid