Õppis Pariisis. Oli juba noorena väga andekas. Ta oli ka poliitiliselt üli aktiivne. Üks tema kõige tuntumaid teoseid on ,, Jumalaema kirik Pariisis" Tuntumad teosed : "Hernani" "Cromwell" "Jumalaema kirik Pariisis" "Marion de Lorme" "Hüljatud" "Mees, kes naerab" Prosper Mérimée (1803-1870) Romantismist realismi poole suunduv kirjanik, üleminekuautor. Tema teemavalik keskendumine eri rahvaste minevikule, keelele ja tavadele sobis romantikutega, käsitluslaadis on aga juba tunda realisti. Oli oma alal asjatundja, kirjutas ka kunstiteemalisi uurimusi. Ta oli valitud Prantsuse Akadeemia liikmeks. Kuulsamad teosed: "Clara Gazuli teater" "Carmen" George Sand (1804-1876) Tuntumaid prantuse naiskirjanikke. Sündis Pariisis. Ta kirjutas oma elu jooksul 70 romaani, 24 näidendit, mälestusi ja üle 40 000 kirja. Tegeles ka poliitikaga. Tema teostes esineb palju müstikat ja salapära. Kuulsamad teosed: "Consuelo"
Prosper Mérimée Minu Nimi 10. B Pildid Elulugu Prosper Mérimée (28. september 1803 Pariis 23. september 1870 Cannes) oli prantsuse kirjanik, ajaloolane ja arheoloog. Pärines Pariisi kunstnike perekonnast Mériméed võib vaadelda kui romantismist realismi poole suunduvat kirjanikku. Keskendus eri rahvaste minevikule, keeltele ja tavadele sobis romantikutega Põhjalikud teadmised ja andekus kunstivallas, kirjutas ka kunstiteemalisi uurimusi Elulugu Reisis palju Hispaanias ja Itaalias, kus töötas muinsuskaitseinspektorina kunstivarade arvelevõtmisel Prantsuse akadeemia liige Üks Merimee stiili iseärasusi on detaili väljendusrikkus. Ta pigem vihjab,kui rõhutab midagi. Keisri lähedase sõbrana pidas Mérimée mitut riigiametit korraga
Suurte teoste mõtteid kandis Johannes Brahms aastaid. Ta mõtles neid läbi pikalt ja põhjalikult, tundes suurt vastutust sümfoonia saatuse pärast. Ta püstitas suure ja raske ülesande- tõestada klassikaliste traditsioonide elulisust. Raske oli see sellepärast,et 19. saj. juhtivkunstnikud Wagner, Liszt ja Berlioz arvasid, et sümfoonia selles vormis, millisena ta esineb viini klassikutel, on end ammendanud. Brahms ei saanud ka "mõõdukate" romantikutega ühineda (Mendelssohni epigonid), kes kordasid, kergelt uuendades, vanu sümfoonilise žanri esindajaid. Brahms on tunnistanud, et lõi oma instrumentaalpalade meloodiad lauldes neid kindlale tekstile, enamasti kasutas oma isiklikke laule. See täitis kindlat dramaturgilist funktsiooni. Joondudes Beethovenist trakteeris Brahms oma tsüklilisi teoseid kui instrumentaalset draamat, osad olid ühendatud kindla poeetilise ideega.
klaverikontserdid). Suurte teoste mõtteid kandis Johannes Brahms aastaid. Ta mõtles neid läbi pikalt ja põhjalikult, tundes suurt vastutust sümfoonia saatuse pärast. Ta püstitas suure ja raske ülesande- tõestada klassikaliste traditsioonide elulisust. Raske oli see sellepärast,et 19. saj. juhtivkunstnikud Wagner, Liszt ja Berlioz arvasid, et sümfoonia selles vormis, millisena ta esineb viini klassikutel, on end ammendanud. Brahms ei saanud ka "mõõdukate" romantikutega ühineda (Mendelssohni epigonid), kes kordasid, kergelt uuendades, vanu sümfoonilise zanri esindajaid. Brahms on tunnistanud, et lõi oma instrumentaalpalade meloodiad lauldes neid kindlale tekstile, enamasti kasutas oma isiklikke laule. See täitis kindlat dramaturgilist funktsiooni. Joondudes Beethovenist trakteeris Brahms oma tsüklilisi teoseid kui instrumentaalset draamat, osad olid ühendatud kindla poeetilise ideega.
kirjanikuks, kes on eriti tugevalt mõjutanud kogu Euroopa kirjandust. Teoseid ,,Rüütel Gluck", "Õpetlikke ülestähendusi Kõuts Murri sulest" Hans Christian Andersen (1805-1875) Andersen on sündinud Odensi linnas vaese kingsepa ja pesunaise pojana. Ta ise pidas ennast romaani- ja näitekirjanikuks ja alles seejärel muinasjutukirjanikuks. Osa Anderseni varaseid loometöid ilmus kogus ,,Nooruskatsetused". Tema kirjanikuisiksuse mõjutasid tugevasti kokkupuuted romantikutega, kelle hulgas olid Hugo, Dumas, Heine. Üheks suurimaks eeskujuks sai Andersenile Hoffmann. Anderseni muinasjuttude esimene raamat ,,Latele vestetud muinasjutud" ilmus 1835. aastal, sellele järgnesid üha uued ja uued täiendatud väljaanded. Eraelus oli Andersen üksildane. ,,Muinasjutud on hiilgav, maailma kauneim kuld, seesama kuld, mis tulukesena sädeleb laste silmades, naeruna heliseb nii laste kui ka vanemate suus."
Barbizoni koolkond hakkas esimestena looduses maalima. Kunst oli väga tõetruu ja tundus alguses võõrastav. Aegamööda võitisd nad tunnustust. J.F. Millet kujutas põhiliselt talupoegi. Tol ajal olid inimeste kujutamiseks kindlad eeskirjad, nõudis idealiseerimist. Arvati, et millet rõhutab lihtrahvast mässama. Tal oli oma töid raske eksponeerida ja müüa. Ta suhtus maarahvasse lugupidavalt. Pärast surma sai ta kuulsaks. H. Daumier oli teadlikult romantikutega opositsioonis. Ta on tuntuid kui graafik. Tegi joonistusi ja litograafiat. Tööd on ühiskonnakriitilised. Tegelased võttis argielust, üldistatud tüübid. Töödes pole kunagi positiivset kangelast, tööd mõjuvad karikatuursena, kuid on ilmekad ja veenvad. Ta naeruvääristab ümbritsevat maailma. Tavainimesi pilab lõbusalt, võimuesindajaid pilkab eriti sarkastiliselt. Skulptuurportreed on ka karikatuursed. Maalijana oli ta esimeste seas kes hakkas suurlinna rahvast maalima. G
vastupidiselt romantikutele keda kujutame tormakate ja tundeliste inimestena. Armin leidis et vana ilmakord sobib hästi kui neid õigesti kasutada (mis kehtib igasuguste struktuuride puhul. Von Armin nii nagu Tolstoi rakendas oma ,,seitsmes külas" oma põhimõtteid, olles hea isand oma talupoegadele ja haldas oma seitset küla nii et see oli idealistlik piirkond keset saksamaad. Sama unelm oli ka Tolstoil, kellel see samuti õnnestus. Loomingus ei ole peale isiklike kontaktide sidet jena romantikutega. Tema põhiteoseks jääb ,,Poisi võlusarv" mida ta koos Brentanoga välja andis. Armin läks kaugemale Brentanost. Kui bRentanol oli Lorelei see kes mehi eemale meelitasid, siis Arminil oli palju neid eksinud naisi kes lõpuks õige tee leidsid. Nt >,,Krahvinna Dolorese vaesus, rikkus, süü ja kahetsus". Junkruna kõneles ta ka kohustuste täitmisest riigi ees. On kirjtuanud luulet ja draamasid, ja tal on postuumselt ja luuleid ning jutustusi
üsna suur mõju. Neile mõju avaldanud Saksa keskaeg ja seda on tunta ka "Faustis", mis pärineb keskaegsele legendile. Oma romaani ülesehituse ta laenab Inglismaalt. Tiecki kõige tähtsam teos on näitemäng, mis on kirjutatud 1797. aastal - "Saabastega kass". See on jäänud Tiecki pärandina tänapäevani alles. Kui romantism üldise pildina hakkas välja joonistuma, siis sai selgeks, et Hölderlinil on ühiseid jooni k inglise romantikutega. Jena koolkond käis koos, tegutsestid koos - selles mõttes Hölderlin ei ole Jenalane. Hölderlin leidis mõistmist jenalaste juurest. Hölderlini elusaatus kujunes traagiliseks ja kurvaks - ei kasutanud oma edu jenalaste ringis ära, ta ei jätkanud oma teoste publitseerimist, vaid tõmbus eemale. Hölderin veetis oma elu lõpu vaimuhaiglas. Hölderlin on jenalaste kaasaegne, aga ta ei kuulu nendega ühte kimpu, sest ta oli liiga originaalne. 1770-1843 tema eluaastad
Weimaris. Ta roll kultuuris on olnud üsna ulatuslik. Kogu tema loomingut iseloomustab Euroopa teatavat mõtet sellel ajal. Pannakse tähele romantilisi jooni (70ndad), aga hiljem nendest taandub. Ta on mahukas luuletaja. Leitzigi laulud. Herderi vaated said talle 70ndatel omaseks. Goethe ei taganenud Herderi vaadetest, aga mõtles neist mingeid edasi. 70ndatel aastatel säilitas antiigi austuse. Suhtumine oli teine. Goethe hoiakud olid lähedased hilisemate romantikutega- antiigihuvi ja -kiindumus. Goethe säilitab valgustuslikud materjalistlikud vaated siiski, teatud ratsionalismi ei lähe. Vaadates Goethe pikka elu ja kirjutisi ei saa öelda, et ta oleks ainult romantik, aga oli eelromantiline figuur. Jäid püsima teatud romantilised jooned. Alates 1770. aastast see periood ka algab ja tähistab see tema viibimist Stransbourgis ja Herderi õpetust. Huvi rahvakultuuri vastu (see on ka romantismi poole kalduv joon). Romantismiaegadel on
subjektivism romantismis ärritas Goethet. 19) E. T. A. Hoffmanni elu ja teatrilooming. 1822 suri. Tajus üpris hilja oma kirjanduslikku kutsumust. Veelgi hiljem tekkis julgus oma teoseid avaldama hakata. Tema esimene novellikogumik ilmus alles 1814 (8 a enne surma). Sel ajal saksa romantikud juba deklameerisid oma kriisi. Tõusu aeg jäi kuhugi sajandi algusesse. Hoffmann ilmub kirjandusareenile kriisi ajal 38 aastasena. Peetakse hilisromantikuks, ealiselt sama vana ,,Jeena" romantikutega. Hiline kirjandusse ilmumine hoidis teda kiire läbipõlemise eest. Enne kirjandusse tulekut oli ta tegutsenud muusikuna, tegeles heliloominguga, pidas seda oma kutsumuseks. On kirjutanud aind ühe näidendi, mis on segane ja pealegi lõpetamata, ,,Printsess Blandhina". Ometi teda peetakse üheks kõige teatraalsemaks autoriks. Tema saigi teatud määral lavastajateatri eelkäijaks, lavastajateatri idee programmeerijaks. Tema mõju Meierholdile võttis pseudonüümi Hoffmani teosest
Ta roll kultuuris on olnud üsna ulatuslik.Kogu tema looming iseloomusta Euroopa teatavat mõtet sellel ajal.Pannakse tähele romantilisi jooni(70ndad), aga hiljem nendest taandub. Ta on mahukas luuletaja. Leitzigi laulud. Herderi vaated said talle 70ndatel omaseks. Goethe ei taganenud Herderi vaadetest, aga mõtles neist mingeid edasi. 70ndatel aastatel säilitas antiigi austuse. Suhtumine oli teine. Goethe hoiakud olid lähedased hilisemate romantikutega- antiigihuvi ja -kiindumus. Goethe säilitab valgustuslikud materjalistlikud vaated siiski, teatud ratsionalismi ei lähe. Vaadates Goethe pikka elu ja kirjutisi ei saa öelda, et ta oleks ainult romantik, aga oli eelromantiline figuur. Jäid püsima teatud romantilised jooned. Alates 1770 aastast see periood ka algab ja tähistab see tema viibimist Stransbourgis ja Herderi õpetust. Huvi rahvakultuuri vastu (see on ka romantismi poole kalduv joon)
annaabi.ee 
