kirjutatud koostöös terve rea teiste kirjanikega. Tuntuim nendest on Auguste Manuet.Ta on osa võtnud umbes kahekümne teose kirjutamisest, nende hulgas ka «Kolme musketäri» kirjutamisest. Kuid kõigi nende romaanide sarnasus näitab, et põhiautoriks on siiski Dumas. Alexandre Dumas kirjutab oma romaanides tähtsatest ajaloolistest sündmustest. Kuigi ta kasutab oma romaanides väga palju fakte on need ikkagi huvitavad.Ta lisab oma romaanidesse väga palju fantaasiat ja kangelasi. Dumas' romaanide populaarsuse põhjuseks on oskus kirjutada mineviku sündmusi huvitavalt, luua kirevaid pilte võitlustest ja seiklustest, mis lasid lugejatel puhata igapäevaelust. Tema romaanid viivad lugeja vapruse ja suuremeelsuse maailma. Dumas' kõige populaarsemaks romaaniks on tema ajalooline seiklusromaan «Kolm musketäri». Romaanile on iseloomulik kiiresti arenev sisu ning pingeline tegevus.
,,Parem on armastada ja kaotada, kui mitte üldse armastada." (Augustinus) Armastus on valatud paljudesse maailma romaanidesse, ooperitesse, näidenditesse ja meloodiatesse. Võibolla just läbi kunsti on saanud alguse inimeste alateadlik nägemus armastusest kui millestki igavikulisest. Oma hiilguse ja kujuteldamatu jõuga, millega armastus mõjutab inimelusid, võib see tunne olla nii loov kui ka purustav. Armastusel on kombeks tihti meie teedelt kaduda, jättes maha üksnes valu, kurbuse ja pisarad. Milleks meile siis üldse armastus?
"Peipsi" (1954) "Taeva võtmed" (1956) "Sinine värav" (1957) "Jäälätted" (1957) "Emajõgi (1961) "Tartu (1962) "Kivisild (1963) "Must raamat (1965) "Keeristuli" (1969) "Joonatan, kadunud veli" (1971) "Öö astmes x" (1973) "Puu saarel on alles" (1973) "Kuus päeva" (1980) "Seitsmes päev" (1984) Esseistika ja mälestused "Arbujad" (1981) "Kipitai" (1992) Kangro armastus oma mälestusi kirja panna ja publitseerida, mõningaid episoode võid lugeda mitmest raamatust.Ka tema romaanidesse on sulatatud palju mälestisi ,eriti ,,Sinises Väravas" Ja Tartu-sarjas. "Härjanädalate aegu" (1994) Kangro ei raatsinud niisama istuda ja sulge sahtlisse visata vaid istus ikka ja jälle kirjutuslaua taha, küll lundis lõikusetee maja pööningu kambris, küll katvikis või bastadis suveks üüritud toas.Ta koondas 1988-1991 kirja pandud mõtted 1992 ndaks aasta sügiseks kogumikku pealkirjaga" Härjanädalate Aegu. Kirjandus Karl Ristikivi, "Bernard Kangro"
vanatädi, kes sõidab reformvoodi seljas, Jaan, kes ei saa enam aru, kus ta on, aga see ilmselt ei ole enam sugugi vanatädi korter, vaid võibolla mõni teine ilm, lained löövad üle pea ja ongi kõik. „Ja siis ei olnud enam üldse midagi kuulda.“ Kokkuvõtlikult – pealtnäha realistlik, aga ebamaisesse ja absurdi kalduv lühike lugu, kuhu Kivirähk on kokku kallanud sama palju rusuvust, kui oma romaanidesse, nii et antud juhul on kontsentratsioon eriti vänge. Kõik on halvasti, midagi teha ei saa, tegelased on jõuetud ning ka lugejana tekib jõuetuse tunne, ning mulle isiklikult mõjub Kivirähk alati nii rusuvalt ja lootusetult, et tekib küsimus – kas autor tõesti maailma säärasena näeb ja kas kusagil tõesti lootust ei ole (mida võiks natukenegi lugejale anda)? Minu arust peaks hea lugu olema natukenegi balansseeritud, et kui
koostöös terve rea teiste kirjanikega. Tuntuim nendest on Auguste Manuet. Ta on osa võtnud umbes kahekümne teose loomisest, nende hulgas ka «Kolme musketäri» kirjutamisest. Kuid kõigi nende romaanide sarnasus näitab, et põhiautoriks on siiski Dumas. Alexandre Dumas kirjutab oma romaanides tähtsatest ajaloolistest sündmustest. Kuigi ta kasutab oma romaanides väga palju fakte, on need ikkagi huvitavad. Ta lisab oma romaanidesse väga palju fantaasiat ja kangelasi. Dumas' romaanide populaarsuse põhjuseks on oskus kirjutada mineviku sündmusi huvitavalt, luua kirevaid pilte võitlustest ja seiklustest, mis lasid lugejatel puhata igapäevaelust. Tema romaanid viivad lugeja vapruse ja suuremeelsuse maailma. Dumas'l oli väga hea anne köita lugejat. Tema teoste ligejate seas oli sellised inimesed nagu Marx, Lenin, Tolstoi, Dostojevski, Tsehhov, Gorki ja Mendelejev.
ideoloogiavabalt. Kross ja Ristikivi ei tegelenud ajaloo kaudu tõe otsingutega või rahvamasside mõjutamisega. Vähemalt teadlikult mitte. Ristikivi ajaloolistele romaanidele on tunnuslikuks erinevate sündmuste ja seikade mitmekesisus. Tundub, et Ristikivi on nautinud oma ajalooliste romaanide kirjutamist. Tema ajalooliste romaanide kirjutamise eesmärgiks pole olnud tegelaspsühholoogiaga tegelemine. Ristikivi käsitluses avaldub kogu olemine juhuse kaudu. Juhuse toomisega romaanidesse näitab Ristikivi huvi puudust põhjuse ja tagajärje vastu. Ristikivi ajaloolistes romaanides näeme alati inimeste heitlust iseenda, oma keskkonna ja oma saatusega. Hea näide on siin romaan ,,Mõrsjaliniku" naispeategelane Katarina. Siiski on ilmne, et Ristikivi püüab teadlikult vältida sotsiologiseerivat ühekülgsust ja lihtsustamist, nagu teeksid aeg ja olud inimesest selle või teise. Õiglusetust, ebavõrdsust ja kõike sellega seoses olevat tõepäraselt esile tuues teeb ta
..». On muidugi riskantne kõrvutada mitte üksnes zanrilt, vaid ka elutundelt üksteisest oluliselt erinevaid teoseid -- «Illuminatsioonide» ratsionalistlikku mudelmaailma ning sisseelamisega kujutatud kannatustemaailma «Pillimehes». Olemuselt erinevate teoste võrdlemist õigustuseks on aga kogu Vetemaa loomingu silmapaistev ühtsus, zanripiire minetades kanduvad probleemid ja elutunne varastest novellidest luulesse, sealt romaanidesse ning edasi juba draamadesse. Kõrvutuse juurde tagasi tulles -- «Illuminatsioonide» tegelasest Bernhardist saab hävitaja, nupulevajutaja üksnes teiste demagoogia tõttu. Bernhard kui teoinimene peab tõelisest kohusetundest üksi vaprat võitlust keravälguga, mis sümboliseerib inimkonda ähvardavat ohtu. Ometi suudab «Illuminatsioonide» pseudointelligentlik seltskond oma sofistikaga ausa, kuid lihtsameelse hinge ära hullutada
Saksamaal. Goethe ja Schiller hindasid Diderot väga kõrgelt. Sellest teosest tehti veel prantsusekeelne tagasitõlge 1783. aastal. Täisversioon ilmus 1796. a. Kujutatud peremehe ja teenri suheid. Siin mängib justkui lugeja ise kaasa ja esitab autor vahepeal nö viitab lugejale. 18.sajandi lõpupoole areneb Prantsusmaal n-ö must romaan. Kujutatakse keerulisi tegelasi, kes petavad ja valetavad. PRANTSUSE SENTIMENTALISM - puudub ajaline pind (võrreldes Inglise sentimentalismiga) - romaanidesse hakkas tekkima erootiline aspekt, seetõttu pidi neid kontrollima - omane tunnete kultus - kõrgenenud huvi inimese isiksuse vastu, kui palju on isiksus keskkonna poolt mõjutatud Jean-Jacques Rousseau (1712-1778) valgustuse eredaim esindaja, Prantsuse sentimentalismi rajaja. loomingus ja elus mitmesugused erinevad järgud. Rousseau liikus oma teostes ideoloogi ja publitsisti rollist rohkem kirjaniku rolli poole. Voltaire naeris ta üle, tekkisid erinevad konfliktid
See on see aeg, kus ajaviitelisus tänu kirjanduse massi suurenemisele ja lugemisoskuse kasvule jne. See sisaldab ka mitmesugust lugejat. Inimene tahab lihtsaid lugusid saada. Sellel ajal seltskonnaromaan polnud harimatute inimeste asi- need levisid õukondades, neid loeti jne. Gooti romaan oli väga populaarne. Tekib ka suhtumine: ettevaatust, romaan! Sest romaanis võib olla mitmesuguseid asju. Seda pidi kontrollima. See on aeg, kus hakkab romaanidesse ronima erootika, de Sale'i mul nt. Tekib kergem zanr ja selle võtetel on oma mõju peavoolu kirjandusele jne. Näiteks gootika läheb sinna väga sügavalt sisse. Võib öelda, et Rousseau viimastel romaanidel on Pr proosa teisenemisele üsna ulatuslik mõju. Mitte ainult neile, vaid kogu sajandi vältel. Prantsuse kirjandusele iseloomulikud jooned on alati olemas. See on üpris erinev Inglise kirjandusest. Kerge zanri teke toimub sentimentalismi nähtuse raames
Ma arvasin kogu aeg, et kunstnik väljendab oma ajastut, lauldes kui lind, ilma suurema eesmärgita. Aga nüüd me vajame uut tüüpi laulu, teistsugust lauljat. Puskini Tatjana armastab Oneginit, aga jääb truuks oma igavale mehele, kellega ta abiellus, kangelanna jääb oma looja juurde. Tõstke Tatjana George Sandi romaanidesse ja ta muutuks üldiseks naerualuseks, ise samuti igavaks inimeseks, kes on truu surmahaigele ühiskonnale ja seda kirjutab mees, kes kunagi saadeti oma luuletuste pärast pagendusse, ja kes ütles, et kui ta maapaos poleks olnud, oleks ta ühinenud dekabristidega! Inimene ja kunstnik ei saa enam ukseavas teineteisest
Põhiideed: suveräänsus, ratsionalitslik maailmavaade,kapitalistlik.... Rõhutati, et iga inimene on oluline. Siis kirjandus oligi, et oleks kõigile. Põhijooned: 1. ajakirjanduses hakati valgustusideid levitama, sellest sai ühiskonna peegel 2. kirjandusühingud, ringid polnud elitaarsed, mutuusid avalikumaks, tegevus ei toimunud enam nii suletud ringkonnas. 3. filosoofia hakkas kirjandust mõjutama, seda viidi sisse ilukirjandusse, sest seda loeti rohkem, eriti ntks romaanidesse. 4. teatri kaudu levitati. Need, kes ei lugenud, said osa nendest teatris 5. luule samas taandus, ei hinnatud tundeid. 1)Entsüklopeedia- Denis Diderot tahtis koostada. üritas 20 aastat, vastasseis kiriku ja võimu poolt. 1774 valmis. 2) 18. saj lõpp ilmusid esteetika alased teosed, lahati ilu mõistet. Sentimentalism tõi kaasa luule taashindama hakkamise, kuna arvati, et tunded on siiski inimese loomulik osa. Voltaire ja Rousseau -põhilised valgustajad 2
annaabi.ee 
