Puisniit Marleen Ojaots 11.b Olemus metsavööndi üheks vanimaks inimese ja looduse tulemusel tekkinud ökosüsteem enam kui tuhat aastat olnud maarahvale oluliseks elatusallikaks. praeguseks peaaegu kõikjalt kadunud Eesti puisniitude allesjäänud osake vastab vahest ühe endise Lääne-Eesti küla puisniitude pindalale. Põllumajandus ja taimeökoloogia põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks termin "puisniit" rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses Puisniidud olid iseloomulikud Läänemeremaadele eeskätt Eestile Lõuna-Soomele ja Rootsile vähem ja ebatüüpilisi puisniite leidus Norras, Taanis, Saksamaal ja Kesk-Euroopa mägedes. Leedus Lätis leidus üksnes lammipuisniite suuremate jõgede kallastel. Puisniitude liigitamine kuivad ja märjad (soo-)puisniidud
mitmekülgselt, kuid taimselt. Enamjaolt sööb ta rohtu, bambust, kaunvilju, puukoort, palmilehti ja igasuguseid ronitaimi. Hooajati söövad nad ka viigimarju, metsõunu ja mangot. Emaselevant saab poja tavaliselt iga kolme kuni nelja aasta tagant. Poeg kaalub sündides umbes sada kilo. Elevandi esimese 18 kuu jooksul saab ta toidu emalt, kuigi taimi saab ta süüa ka mõne kuu vanuselt. Igal aastal jääb järjest vähemaks vabas looduses elavaid elevante. Metsadest tehakse istandused ja rohumaadest põllud. Neis piirkondades elavad elevandid kas lastakse saagihävitajatena maha, või püütakse kinni. Aasias rakendatakse kinnipüütud elevandid tööle istandustes või saadetakse loomaaedadesse ja tsirkustesse. Elevante kütitakse ka nende kihvade pärast, mis on väga nõutud kaup. India elevant on olnud alates 1975. aastast täieliku kaitse all, Aafrika elevandi luuga oli siis veel lubatud kaubelda. 1975.aasta jooksul Hong-Kongis müüdud elevandiluud olid pärit rohkem
Ameerikas Kliimavööde: lähistekvatoriaalne, troopiline ja pisike jupp on ka ekvatoriaalne Lühike vegetatsiooni periood Brasiiliat on õnnistatud põllumajanduslike ressurssidega. Mullad on seal ühed maailma viljakaimad. Peamiselt on seal punamullad. Toodangust 60% moodustavad erinevad põllukultuurid. Kasvatatakse maisi, riisi, sojaube, nisu, suhkrurooga, kohvi, kakaod, puuvilju, tubaka taimi, pähkleid. Toodangust 40% moodustab karjakasvatus. Kesk-Brasiilia koosneb põhiliselt ainult rohumaadest, mis sobivad karjakasvatamiseks. Kasvatatakse kõige enam veiseid. Veisekari on koondunud Mato Grosso, Mato Grosso do Sul, Goiás ja Minas Gerais piirkonda, kus asub üle 46%Brasiilia kariloomadest, seega rohkem, kui 87 miljonit isendit. Eksport: suhkruroog, kohv, kakao, soja, puuviljamahl (Nt:apelsini), tubakas, troopilised puuviljad, pähklid, rauamaak, jalatsid. Põllumajandustoodete ja toiduainete eksport moodustavad umbes 35% riigi ekspordist Import: nafta, süsi, toiduained
Londi sees pole ühtegi konti ega kõhra välja arvatud üks väike konditükk londi otsas, mis eraldab ninasõõrmeid. Elevante on kodustatud juba tuhandeid aastaid ning kasutatud raskete koormate kandmiseks, suurte sahkade vedamiseks, palkide tõstmiseks ja ka etendustel. Elevandid on arukad loomad, nad õpivad kiiresti lihtsaid käske täitma ja jätavad õpitu meelde. Igal aastal jääb järjest vähemaks vabas looduses elavaid elevante. Metsadest tehakse istandused ja rohumaadest põllud. Neis piirkondades elavad elevandid kas lastakse saagihävitajatena maha, või püütakse kinni. Aasias rakendatakse kinnipüütud elevandid tööle istandustes või saadetakse loomaaedadesse ja tsirkustesse. Elevante kütitakse ka nende kihvade pärast, mis on väga nõutud kaup. India elevant on olnud alates 1975. aastast täieliku kaitse all. müüdud elevandiluud olid pärit Kilo elevandiluud võib maksta kuni 7000 Eesti krooni ja üks võhk võib kaaluda kuni 70 kg
rohtu, bambust, kaunvilju, puukoort, palmilehti ja igasuguseid ronitaimi. Hooajati söövad nad ka viigimarju, metsõunu ja mangot. PALJUNEMINE Emaselevant saab poja tavaliselt iga kolme kuni nelja aasta tagant. Poeg kaalub sündides umbes sada kilo. Elevandi esimese 18 kuu jooksul saab ta toidu emalt, kuigi taimi saab ta süüa ka mõne kuu vanuselt. INDIA ELEVANT OHUSTATUD LOOMANA Igal aastal jääb järjest vähemaks vabas looduses elavaid elevante. Metsadest tehakse istandused ja rohumaadest põllud. Neis piirkondades elavad elevandid kas lastakse saagihävitajatena maha, või püütakse kinni. Aasias rakendatakse kinnipüütud elevandid tööle istandustes või saadetakse loomaaedadesse ja tsirkustesse. Elevante kütitakse ka nende kihvade pärast, mis on väga nõutud kaup. India elevant on olnud alates 1975.aastast täieliku kaitse all, aafrika elevandi luuga oli siis veel lubatud kaubelda. 1975.aasta jooksul Hong-Kongis müüdud elevandiluud
Selles piirkonnas toodetakse enamik Brasiilia teraviljatoodangust. Teine piirkond asub põuast vaevatud kirde piirkonnas ja Amazonase kaldal ning on enamasti asustatud isemajandavate farmeritega. Seal ei ole tingimused põllumajandustegevuseks nii soodsad kui lõunapoolses piirkonnas, kuid ometi on see väga oluline metsasaaduste, kakao ja troopiliste puuviljade eksportijana. Kesk-Brasiilia koosneb põhiliselt ainult rohumaadest, mis sobivad karjatamiseks. Karjakasvatus 2005. aastal tapeti üle 28 miljoni karilooma, seega toodeti umbes 8,7 miljonit tonni veiseliha. 2003. Aastal sai riigist ka maailma juhtiv veiseliha ekspordi pärast möödumist Austraaliast. Veiste kari on koondunud Mato Grosso, Mato Grosso do Sul, Goiás ja Minas Gerais piirkonda, kus asub üle 46% Brasiilia kariloomadest, seega rohkem kui 87 miljonit isendit. Mais Brasiilia maisi tootmine on koondunud Paraná piirkonda, kus on alates 2000
puurinde liituvuse vähendamine, võsaraie ning aia ehitamine karjamaa ümber. Toetuse saaja kohustub järgima ettenähtud majandamisviise, mille eesmärk on rohumaa ökoloogilise seisundi parandamine.(Kukk, T., Sammul, M. 2003) Euroopa rohumaade kadumine ohustab Euroopa bioloogilist mitmekesisust mitmeti geneetilise mitmekesisuse tasandilt maastikuliseni. Näiteks on Soomes juba välja surnud 42 selgrootu liiki, 4 soontaime liiki ja 3 seene liiki, mis sõltusid peamiselt rohumaadest ja umbes teine nii palju on ohustatud. Kuna enamik suuri metsikuid taimetoidulisi loomi on Euroopas välja surnud, peab rohumaadega seotud bioloogilise mitmekesisuse säilitamise tagama inimene oma põllumajandusliku tegevusega. Esimese olulisema hoobi pärandkooslustele andis Teine maailmasõda, mil sõjategevuse tõttu vähenes loomapidamine ning hulk niidualasid võsastus. Sõjast saatuslikumaks osutus aga talude kollektiviseerimine. 1950. aastatel hoogustus kultuurrohumaade rajamine veelgi
Liigid surevad välja, kuna hävitatakse elupaiku, langetatakse keskkonna kvaliteeti ja jahitakse ohus olevaid loomi. (McGavin, 2006) 4 Looduslikud elupaigad muudetakse põllumaaks, selle tagajärjel asendub mitmekesine ja liigirikas ökosüsteem lihtsa ja liigivaese põllumajandusliku ökosüsteemiga. Täna kasutavad inimesed enam kui neljandikku kogu maismaast põllumajandusmaana, haritavaks maaks on muudetud 25% maailma rohumaadest ja 30% metsadest. Troopilised metsad katavad kunagise 14% asemel vaid 6% meie maismaast. Neis metsades on aga varjul 60-80% kogu maailma bioloogilisest mitmekesisusest. Troopilisi metsi ohustavad väikepõllumajandus, raie, karjamaade loomine ja suuremahuline maaharimine. Näiteks Malaisias on viimase 180 aastaga hävitatud 95% looduslikest elupaikadest ja see on põhjustanud katastroofilise hulga väljasuremisi. (McGavin, 2006)
Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi jagunevad puisniidud Eestis järgmiselt: 1
ringis, kuid puudub info selle kohta, kui suur osa sõnnikust nendes toodetakse. Bioenergeetiliselt sobivatest roostikest asub Eestis 42% Läänemaal. Täielikult kasutamata põllumajandusmaa hulk on Eestis üpris suur 123 187 ha. Need massiivid moodustavad kogu Eesti põllumajandusmaast umbes 15%. Lisaks umbes 160 000 ha kasutamata maad asub massiividel, mis on osaliselt kasutusel. Pindalatoetusi saavast 840 000 hektarist rohumaadest moodustavad ainult toetuse eesmärgil hooldatavad (niidetavad) rohumaad hinnanguliselt enam kui 110 000 ha. Seega kokku on kasutamata 9 maaressurssi Eestis pea-aegu 0,4 mln ha, mis moodustab kogu põllumajandusmaast kolmandiku. Kui kogu kasutamata põllumajandusmaast kasutusele võtta 0,2 mln ha ja selle peal energiaheina (päideroog, idakitsehernes, põldtimut) kasvatama hakata, võiks saada
3 Puisniitudest Puisniidud on metsavööndi üheks vanimaks inimese ja looduse vahe liste vastasmõjude tulemusel tekkinud ökosüsteemiks. Enam kui tuhat aastat on nad olnud maarahvale oluliseks elatusallikaks. Praeguseks on nad peaaegu kõikjalt kadunud - hävimiseks piisas mõnest aastakümnest. Eesti puisniitude allesjäänud osake vastab vahest ühe endise Lääne -Eesti küla puisniitude pindala le. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool - looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "he inaaedadeks" jne. Puisniidud on regulaarselt niidetava rohustuga hõredad looduslikud puistud. Väljanägemise lt ja ökoloogiliste lt tingimuste lt sarnanevad puisniidud parkidele, ent puisniidud on tunduvalt vanemad ja
Lisaks keskendun ka natuke lähemalt ühele puisniitude levinud imetajale metskitsele. Lisaks tänan oma juhendajat Kaisa-Helena Luhta. Kaunist lugemist! 4 Üldiseloomustus Puisniitudeks nimetatakse omapäraseid pargiilmelisi hõreda puurindega taimekooslusi, mille puurinde liituvus on alla 30%. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks". Puisniidud on regulaarselt niidetava rohustuga hõredad looduslikud puistud. Väljanägemiselt ja ökoloogilistelt tingimustelt sarnanevad puisniidud parkidele, ent puisniidud on tunduvalt vanemad ja tekkinud algselt
2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi jagunevad puisniidud Eestis järgmiselt: 1
aastal oli põhjuseks, miks suur osa põllumajandusmaast langes kasutusest välja ja aegamööda metsastus või metsastati. 1950. aastate lõpul algas ulatuslik metsamaade ja ka soode kuivendamine, mille tulemusena metsa kasv varem liigniisketel maadel paranes, osa soid aga metsastus. 1991. aastal Eesti taasiseseisvus ja jõusse astus põllumajandusreform, mille tulemusena langes aktiivsest kasutusest välja kuni 30% põllu- ja rohumaadest ning osa sellest metsastus või on metsastumas. Kõige selle tulemuseks oli metsasuse kiire kasv ja praegu võime tõdeda, et pool Eesti maismaast on kaetud metsaga. METSADE INVENTEERIMINE Kuni 2000. aastani põhines Eesti metsavarude statistika lausmetsakorralduse andmestikul, mida koguti eelkõige metsamajandamiskavade koostamiseks. Organiseeritud metsakorralduse algaastaks Eesti alal võib lugeda aastat 1796, kui koostati Sõrve poolsaare metsade jaoks metsamajandamiskava. Enne Eesti
annaabi.ee 
