Riskianalüüs essee (0)

 Riskianalüüsi essee MI.0348 Töötervishoid on töötaja tervishoid, mis seisneb töökorraldus- ja meditsiiniabinõude 
rakendamises töötaja tervisekahjustuste vältimiseks, töö kohandamises töötaja võimetele 
ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamises. Töötervishoid ja tööohutus 
on üks kõige olulisem Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika valdkond. Samuti on töötervishoid 
oluline tööandjale, kes vastutab oma töötajate tervise eest, lähtudes töökeskkonnas 
tekkivatest riskidest ning peab tagama konkreetseks tööks sobiva ja turvalise 
töökeskkonna, täites kõiki nõudeid, mis on Eesti vabariigis sätestatud Töötervishoiu ja 
tööohutuse seadusega. Töötervisehoiu eest hoolitsevad erinevad kontrollosakonnad. Terviseriskide hindamine Nii Eestis kui mujalgi Euroopas on lihtsuse tõttu leidnud sagedast kasutamist Euroopa 
Töötervishoiu ja Tööohutuse Agentuuri soovitatud maatriks, mille järgi määratakse riski 
tase tulenevalt ohuteguri esinemise tõenäosusest ja tagajärgede tõsidusest. Nii esinemise 
tõenäosus kui tagajärgede tõsisus on jagatud kolmele erinevale tasemele. Esinemise tõenäosust peetakse väga ebatõenäoliseks kui ohutegur ei ilmne töötaja kogu 
töötamise aja jooksul kordagi. Tõenäoliseks loetakse ohuteguri esinemist kui ohutegur võib
ilmneda töötaja kogu töötamise aja jooksul ainult paar korda ning väga tõenäoliseks kui 
ohutegur võib ilmneda töötaja kogu töötamise aja jooksul korduvalt.Tagajärge peetakse 
väheohtlikuks kui ohutegur võib põhjustada õnnetusi või haiguseid, mis ei põhjusta 
pikaajalisi kahjustusi (näiteks kerged haavad, silmaärritus, peavalu jms). Ohtlikuks 
liigitatakse õnnetused ja haigused, mis põhjustavad küll kergeid, aga pikaajalisi või 
reeglipäraselt korduvaid kahjustusi (näiteks haavad, kerged luumurrud, põletushaavad 
piiratud osal kehapinnast, nahaallergia jms). Töökeskkonna ohutegurist põhjustatud 
õnnetusi ja haiguseid, mis põhjustavad raskeid ja püsivaid kahjustusi ja/või surma (näiteks 
amputatsioon, rasked luumurrud, põletushaavad suurel osal kehapinnast jms). liigitatakse 
eriti ohtlikeks. Maatriksi kohaselt jagatakse riskid tasemetesse I-V. Riskitasemed saab jaotad viite 
tasemesse: vähene risk, vastvõetav risk, keskmine risk, suur risk ja talumatu risk. I ehk 
vähese riski puhul on oht tervisele ebatõenäoline ning võimaliku tervisekahjustuse 
tagajärjed tagasihoidlikud ja erilisi abinõusid ei vajata. II ehk vastuvõetava riski oht 
tervisele on kas tagasihoidliku tervisehäire mõõdukas tõenäosus või mõõduka tervisehäire 
väike tõenäosus. Vastuvõetav risk ei nõua üldjuhul lisaabinõude rakendamist, kuid ka 
nende puhul on oluline pidev ohutusabinõude teadmine ja täitmine ning töökoha üldine 
korrashoid, samuti tuleb need arvesse võtta ettevõtte töötervishoiu ja tööohutuse 
tegevuskava koostamisel. III tase ehk keskmise riski tervisehäire tekkimise tõenäosus võib 
ulatuda väikesest kuni suureni, tagajärje raskusaste vastavalt tõsisest tagasihoidlikuni. 
Sellises olukorras tuleb vastavad abinõud rakendada peatselt (3-5 kuu jooksul) pärast riski 
hindamist. IV ehk suure riski tervisekahjustuse tõenäosus on kas mõõdukas või suur, 
tagajärje raskus samas kas tõsine või mõõdukas. Taolised ohud nõuavad kiiret abinõude 
rakendamist (soovitavalt juba 1-3 kuu jooksul pärast riski hindamist). V tase ehk talumatu 


riski oht tervisele on suur nii tõenäosuse kui tagajärje raskuse aspektist. Töid ei tohi jätkata
ega alustada enne, kui riski on vähendatud. Kui vähendamiseks vajalikke abinõusid ei saa 
rakendada vahendite puudumise tõttu, on töö ohualas keelatud. Töökeskkonna ohutegurid Töötervishoiu ja tööohutuse seadus nimetab töökeskkonnas toimivad füüsikalised, 
keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja psühholoogilised ohutegurid. See on 
töötervishoiule ja tööohutusele omane lähenemisviis, kuna paljudele töökeskkonna 
nähtustele ja parameetritele ei ole kehtestatud täpseid nõudeid, vaid muudatusi 
töökeskkonnas tehakse lähtuvalt ühe või teise nähtusega kaasneva terviseriski suurusest. 
Terviserisk omakorda ei sõltu aga ainult töökeskkonna parameetrist vaid ka töötajast, tema 
üldisest tervislikust seisundist, iseärasustest, sobivusest tööle jmt. Paljudel juhtudel ei ole 
kõiki töökeskkonna ja tervise vahelisi seoseid võimalik ette näha või on nad liiga 
spetsiifilised, mistõttu töötervishoiu ja tööohutuse seaduses ja selle alusel koostatud 
määruses (Töötajate tervisekontrolli kord) on sõnastatud ainult olulisemad ja 
enamlevinumad ohutegurid. Füüsikalised ohutegurid: müra, vibratsioon, ioniseeriv kiirgus, mitteioniseeriv kiirgus 
(ultraviolettkiirgus, laserkiirgus, infrapunane kiirgus) ja elektromagnetväli; õhu liikumise 
kiirus, kõrge või madal õhutemperatuur ja -niiskus, kõrge või madal õhurõhk; masinate ja 
seadmete liikuvad või teravad osad, valgustuse puudused, kukkumis- ja elektrilöögioht 
ning muud samalaadsed tegurid. Keemilised ohutegurid: ettevõttes käideldavad kemikaaliseaduses määratletud ohtlikud 
kemikaalid ja neid sisaldavad valmistised, mis on märgistatud ohutunnusega Xi, Xn, C, T 
ja T+ või mis kuuluvad 1. ja 2. kategooria kantserogeenide või mutageenide hulka 
vastavalt sotsiaalministri määrusele Ohtlike ainete loetelu; anorgaanilise ja mineraalse 
päritoluga tolmud, nt  asbesti-, kvartsi-, tsemendi-, põlevkivi- ja metallitolm, tahm; 
orgaanilise päritoluga tolmud, nt puidu-, jahu-, puuvilla- ja linatolm, loomade epiteelitolm;
biotsiidid; vähiravimid, anesteesiagaasid ja antibiootikumid lahusena; plii ja selle ühendid. Bioloogilised ohutegurid: mikroorganismid (bakterid, viirused, seened jm), sealhulgas 
geneetiliselt muundatud mikroorganismid; rakukultuurid ja inimese endoparasiidid; muud 
bioloogiliselt aktiivsed ained, mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või 
mürgistust. Nimetatud ohutegurid võivad reaalselt mõjutada tervist juhul, kui nad kuuluvad
2., 3. või 4. ohurühma vastavalt määrusele Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud 
töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded. Füsioloogilised ohutegurid: füüsilise töö raskus, sealhulgas raskuste käsitsi teisaldamine 
vastavalt määrusele Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded; 
sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused 
töös; muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni. Psühholoogilised ohutegurid: Psühhosotsiaalsed ohutegurid on õnnetus- või 
vägivallaohuga töö, ebavõrdne kohtlemine, kiusamine ja ahistamine tööl, töötaja võimetele


mittevastav töö, pikaajaline töötamine üksinda ja monotoonne töö ning muud juhtimise, 
töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegurid, mis võivad mõjutada töötaja vaimset või 
füüsilist tervist, sealhulgas põhjustada tööstressi. Tööstress on pingeseisund, mis tekib kui 
inimene tajub vastuolu töökeskkonna poolt esitatud väljakutsetele ja oma 
toimetulekuvõimaluste vahel. Kui keegi peaks märkama tööstressis olevat töötajat siis 
tuleks kindlasti sellele abi otsida, sest see on üks olulisi aspekte mis võivad hakata nii tööd 
kui ka eralu segama. Töötasin ka ise enne maaülikooli õpinguid ühe aasta tootmiskeskkonnas, seega olen üsna 
kursis nii töökeskkonna ohuteguritega kui ka nende hindamisega. Näiteks minu 
töökeskkonnas oli väga suur müra siis pidi kandma kõrvatroppe või müra summutavaid 
kõrvaklappe. Puutusime ka kokku ohtlikke keemiliste ainetega, selle vältimiseks nahale 
tuli kasutada kummikindaid ning kaitseprille, et aine silma ei satuks.  Töötajate kaasamine Rääkides töötajate kaasamisest, siis arvan, et selle juures on kõige olulisem tööandja ja 
töötaja vaheline koostöö. Mõlemal osapoolel on vastutus ohutuse tagamise ees. Inimesed 
on erinevad ning nende teadmised omandatud asjadest võivad olla erinevad. Selle juures 
on oluline, et tööle asudes tööandja teeks selgeks kõik vajalikud protseduurid ja 
ohutusnõuded seoses selle tööga kuhu töötaja tööle asub. Enne tööle asumist tuleks 
töötajale korraldada väljaõpe ning lasta tutvuda erinevate teoreetiliste asjadega. See aitab 
töötaja suhtes tõsta teadlikust ja professionaalsust. Tänapäeva töökohtades on tehnika nii 
palju arenenud, et nendega tööd tehes võib juhtuda palju õnnetusi. Õige lähenemine sellele 
tagab töö efektiivsust ja ohutust. Tähtis on tööandjal luua töökeskkond kus töötajad 
tunnevad ennast mugavalt, oskavad ennetada ohtusi ning saavad töödata pingevabalt. Suur 
osa töökeskkonna parandamisel on ka meeskonnal. Töötervishoiu ja töökeskkonna seaduse
määrusel alusel peab tööandja konslteerima eelnevalt töötajatega erinevates küsimustes, 
mis puudutavad töökeskkonna parandamise abinõude kavandamist. Arvan, et töötajate 
informatsioon on oluline, sest nemad saavad kõige paremini aru töökeskkonna 
probleemidest, sest nemad viibivad selles keskkonnas kõige tihedamini Siinkohal saan tuua näite oma esimesest töökohast, mis oli ajakirjade ja ajalehtede 
tootmisasutuses „Kroonpress“. Tööle asudes tehti mulle hästi selgeks tööohutuse punktid 
ja erinevad keskkonnaga seonduvad asjad mida järgida. Oli palju teoreetilist osa, kui ka 
ringkäik. Iga kuu oli meil ka koosolek, kus töötajad said jagada oma arvamusi ja 
ettepanekuid töökeskkonna parandamise osas. Selliseid asju läbi viies saab saavutada 
parema töökeskkonna ning paremini jõuda ühise eesmärgini. Alvar Halling MIGM-1K