punaseid isendeid. Siseehitus Keha katab koorik. Tal on lüliline keha, lülilised kehajätked ja kitiinainest välisskelett. Avatud vereringe. Veri varustab kõiki kehaosi hapnikuga. Süda asub alati hingamiselundite - lõpuste - läheduses. Veri ringleb südame kokkutõmbumiste abil. Hingab lõpustega. Lõpuste ehitus erineb kala lõpustest, kuid ka nende ülesanne on vees oleva hapniku juhtimine verre ja süsihappegaasi eemaldamine verest. Asuvad rindmikujalgade alusel ja on rindmikku katva kilbi serva poolt varjatud. Siseehitus Esineb vaid 2 tänku (suuremat närvirakkude kogumit). Üks peas, teine rindmikus. Rindmikku on kokku koondunud kõik närviketi tängud. Peatängus asuvad nägemissagarad (eesaju), eestundlate sagarad (keskaju) ja tagatundlate tängud (tagaaju). Väga lühikesed tundlad talitlevad haistmis-, kompimis- ja keemilise meele elunditena. Neil on liitsilmad, mis koosnevad osasilmadest. Nad näevad objekti kuju, kuid mosaiikselt.
Sipelgas(Formicidae) Kadri Kuusk 8.a Sipelgas Sipelgas kuulub lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi, kiletiivaliste seltsi ja sipelglaste sugukonda. Nad on putukad, keda saab teistest eristada rindmikku ja tagakeha ühendava peenikese liigendi järgi. Tiivad on tavaliselt ainult noortel isas- ja emassipelgatel paaritumisajal (pulmalend). Sipelgatel on teravad lõuad ning suuremal osal pole astelt. Enesekaitseks pritsivad nad mürki. Neid on olemas rööv-, taim- ja segatoidulisi liike. Maailmas üle 20 000 liigi, Eestis 54 liiki. Eluiga lühike, pool kuni kaks aastat, olenevalt tööst. Eesti sipelgad Eesti sipelgaist on tuntuimad punakaspruunid metsasipelgad kuklased
Haapsalu Kutsehariduskeskus Essee KIRP Kadri Urgas M-08 Uuemõisa 2009 Kirbulised on selts parasiitseid putukaid, keda on maailmas umbes 2400 liiki. Kesk- Euroopas on neid umbes 70. Nende pikkus on 1,5 kuni 4,5 millimeetrit. Kirpude pea, rindmik ja tagakeha on omavahel tugevasti kokku kasvanud, nendevahelised piirid on ebaselged. Keha lülistus on selge. Pea on kirbulistel väike, kumer, tugevasti vastu rindmikku liibunud. Tundlad on lühikesed, silmad on nõrgalt arenenud. Kirbuliste suised on pistmistüüpi, suunatud alla. Kõik kirbud on imetajate ja lindude ektoparasiidid. Valmikute toiduks on peremeeste veri, mille saamiseks kirbud tema naha läbi hammustavad ja siis tekkinud augu kaudu imevad. Kirpude külgedelt lamenenud keha võimaldab neil osavalt peremehe karvade või sulgede vahel liikuda. Tavaliselt eelistavad kirbud mingit kindlat linnu- või loomaliiki, kuid õiget peremeest
(www.zbi.ee) Kasulikkus/kahjulikkus inimesele Selle tõttu, et kirbud võivad minna ühelt loomaliigilt teisele, võivad nad olla väga ohtlikud haiguste edasikandjatena. Kõige tuntum on muidugi katku ülekandmine selle looduslikest reservuaaridest näriliste seas inimestele, aegade jooksul on selle tagajärjel hukkunud kümneid miljoneid inimesi. (wikipedia) Ehitus Pea on kirbulistel väike, kumer, tugevasti vastu rindmikku liibunud. Tundlad on lühikesed, silmad on nõrgalt arenenud. Kirbuliste suised on pistmistüüpi, suunatud alla. Kirpude pea, rindmik ja tagakeha on omavahel tugevasti kokku kasvanud, nendevahelised piirid on ebaselged. Keha lülistus on selge.(wikipedia) Allikad: http://et.wikipedia.org/wiki/Kirbulised http://www.zbi.ee/satikad/putukad/kirp/kirp_b.htm http://www.zbi.ee/satikad/putukad/kirp/kirp.htm http://www.tarbija24
Erinevad ämblikud olenevalt liigist tantsivad, liigutades jäsemeid ja lõugkobijaid, tiirlevad ümber emase ja võtavad sisse erinevaid asendeid. Tihti juhtub ka nii, et tantsimisest hasarti sattunud isane demonstreerib oma liigutusi hoopiski teiste isaste ees. Harilikult lõppeb see aga süütu kokkupõrkega. Peale tantsimise köidetakse veel emase tähelepanu võrku väristades, enda jõuline trummeldamine vastu rindmikku, emaste urgudesse sisenedes ja ka jäsemeid rütmiliselt lüües vastu puukoort. Isased toovad ka emastele pulmakingitusi, milleks võib olla mõni putukas. Mõnikord toovad isased emasele söödava putuka asemel pulmakingiks võrguniitidesse pakitud kivikese, mis on partneri endi huvides petmine. Loomulikult ei puudu ka isaste vahel konkurents, mille käigus isased kas tantsivad või trummeldavad vms võidu. Põhimõtte poolest käib inimestel asjad samamoodi
Kui inimene ei saa toiduga piisavalt energiat kasutatakse varuaineid(kasvuks kuluv energiahulk negatiivne) Hingamise ja vereringe regulatsioon. Hingamine-orgaaniliste ainete(glükoosi) oksüdeerimine. Hingamine toimub keharakkudes pidevalt, seega peab gaasivahetussüsteem organismi varustama alati hapnikuga.Hingamise regulatsioon toimub sõltumatult. Hingamist reguleeriv hingamiskeskus asub piklikajus. Sellest väljuvad regulaarselt närviimpulsid rindmikku ja diafragma lihastesse.Kui lihased kokku tõmbuvad, algab hingamine, kui kopsud on õhku täis saadavad retseptorid signaali piklikajusse,sealt omakorda lõpetavad signaali ja lihased lõtvuvad. On vähetundlikud hapnikusisaldusele keskonnas aga Süsihappegaasi sisaldus veres on otseselt seotud pingutusega, mida rohkem pingutad seda rohkem süsihappegaasi tekib verre, langeb vere ph, suureneb piimhappe sisaldus. Hingamiskeskuses asuvad aga retseptorid mis on tundlikud, ning saadavad signaali h
sipelgakilklastel aga puuduvad need hoopiski. Alamseltse on üsna hõlbus eristada tundlate järgi - pikatundlalistel on tundlalülisid üle 30, sageli on tundlad kehast tunduvalt pikemad, lühitundlaliste tundlates aga ei ületa lülide arv kunagi 30 ja tundlad on alati kehast lühemad. Sihktiivaliste keha katab kitiinkest, eesrindmik on väga suur ja liikuv. Eesselja külgosad ripuvad alla, varjates rindmikku külgedelt. Kesk- ja tagarindmik on omavahel väga tugevasti kokku kasvanud. Jalad on hästi arenenud, eriti torkavad silma hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad. Tiibu on kaks paari, enamasti on need hästi arenenud, lühitiivalisi või tiivutuid vorme on väga vähe. Tiivutuid vorme esineb näiteks sugukonnas kilkritsiklased. Eestiivad on tagatiibadest kitsamad ja tugevamad, täidavad kattetiibade funktsiooni, puhkeolekus pannakse nad katusjalt tagakehale
[6] Vähkide närvisüsteem Vähkide närvisüsteemi nimetatakse köisredeltüüpi süsteemiks. Primitiivse ehitusega lehtjalalistel läheb läbi keha kaks närvitüve, mis moodustavad kumbki igas kehalülis suurema närvirakkude kogumiku - tängu. Arenenumatel vähkidel on närvitüved liitunud ühtseks närviketiks, ka närvitängud on liitunud. [1] Kõige kaugemale on närvisüsteemi areng läinud krabidel, kellel esineb vaid kaks tänku - üks peas ja teine rindmikus. Rindmikku on kokku koondunud kõik närviketi tängud, peatängus asuvad nägemissagarad (eesaju), eestundlate sagarad (keskaju) ja tagatundlate tängud (tagaaju). [1] Vähkide toitumine Vähkide toitumine on mitmekesine. Paljud väiksemad vähid toituvad veest hõljuvaid söödavaid osakesi filtreerides. Selleks tekitavad nad tavaliselt jalgadega veekeerise, nii et kõik vees olevad suuremad osakesed jäävad jalgade või alalõugade harjastesse kinni ja seal edasi toimetab vähk nad suhu
mis aga tekitab piimhappe. Kui on aga pikem pingutus, siis sünteesitakse ATP-d aeroobsel hingamisel. Hingamine-orgaaniliste ainete(glükoosi) oksüdeerimine. Hingamine toimub keharakkudes pidevalt, seega peab gaasivahetussüsteem organismi varustama alati hapnikuga.Hingamise regulatsioon toimub sõltumatult. Hingamist reguleeriv hingamiskeskus asub piklikajus. Sellest väljuvad regulaarselt närviimpulsid rindmikku ja diafragma lihastesse.Kui lihased kokku tõmbuvad, algab hingamine, kui kopsud on õhku täis saadavad retseptorid signaali piklikajusse,sealt omakorda lõpetavad signaali ja lihased lõtvuvad. Homöostaas- organismi võime tagada muutuvate välistingimuste juures sisekeskkonna stabiilsust. Organismi homöostaasi tagamiseks on vajalikke muudatusi elundite ja elundkondade talitluses tehakse närvisüsteemi ja hormoonide vahendusel.
täppsilma, kuid esineb ka kahe silmaga liike ning ka liike, kellel täppsilmad puuduvad. Alamseltse jaotatakse tundlate pikkuse järgi: pikatundlalised (üle 30 cm) ja lühitundlalised (kuni 30 cm). Rindmik väga iseloomuliku ehitusega; eesrindmik suur ja liikuv; eesselja külgosad ripuvad alla varjates rindmikku. Jalad hästi arenenud; hüppejalgadeks muutunud tugevad tagajalad. Kaks paari hästi arenenud tiibu; esitiivad tagumistest tugevamad; tagatiivad laiad. Tiivad sageli pikad, ulatuvad üle tagakeha tipu. Tagakeha piklik, koosneb 10 lülist, lõppeb urujätkega. Emastel esineb muneti. Tagakeha tipul lühikesed urujätked. Kuuluvad vaegmoondega putukate hulka; vastsed valmikutega sarnased, erinevused tiibade ehituses
krevette meenutavad vähid. Madalas vees elavate müsiidiliste keha on poolläbipaistev ja paljudel liikidel kumavad läbi kehakatte suured tumeda pigmendiga täidetud värvrakud ehk kromatofoorid. Tänu nendele rakkudele muutuvad müsiidid valguse käes heledamaks, pimeduses tumedamaks: valges koondub kogu pigment raku piires kokku, pimedas jaotub laiali. Sügavamal vees elavatel müsiididel pole kromatofoore ning need vähid on punase värvusega. Müsiidiliste pead ja rindmikku katab kaitsev kilp. Kilbi alt ulatub välja peenike tagakeha, mis lõppeb sabalehvikuga. Sabalehvik on moodustunud hästiarenenud ujujalgadest ja otslülist. Paljudel müsiidilistel asetseb sabajalgade küljes veel tasakaaluelund, see on läbi kehakatete hästi nähtav ning selle esinemise järgi on müsiidilisi lihtne eristada teistest sarnastest vähilaadsetest. Müsiidilistel on varrekeste otsas asuvad silmad ja väga pikad meeleharjastega kaetud tundlad
annaabi.ee 
