,,Rigoletto" esietendus Eestis 13. oktoobril 2007 Vanemuise väikeses majas. Lavastajaks oli Taisto Noor, kunstnikuks Aime Unt ning muusikajuhiks ja dirigendiks Lauri Sirp. Osatäitjateks olid: Atlan Karp või Eduards Cudakovs (Läti), Alla Popova, Kristian Benedikt (Leedu), Valentina Kremen, Karmen Puis, Märt Jakobson, Taisto Noor, Taavi Tampuu, Tõnu Kattai, Jaan Willem Sibul, Merle Jalakas, Alo Kurvits. Ooper on kolmes vaatuses, tegevus toimub XVI sajandil Mantua linnas ja selle ümbruses. Tegelasteks on Mantua hertsog; Rigoletto (hertsogi õuenarr); Gilda (Rigoletto tütar); krahv Monterone; õukondlased: Marullo, Borza, Krahv Ceprano; bandiit Sparafucile; bandiidi õde Maddalena; gilda teenijanna Giovanna. 1. vaatus Õukonnaball Mantua hertsogi lossis. Kergemeelse elunautijana tuntud hertsog jutustab oma sõbrale tundmatust neiust, keda ta on kohanud juba kolmel kuul pühapäevastel palvustel. Ballil on ka
Giuseppe Verdi Rigoletto I VAATUS Esimene pilt 16. Sajand, Mantua. Ball Mantua hertsogi juures. Hertsog, keda tuntakse armuseikleja ja kergemeelse elunautijana, jutustab võluvast tundmatust neiust, keda ta on kohanud kirikus ning kelle südame ta on otsustanud vallutada. Ballil on ka hertsogi lahutamatu kaaslane, tema küürakas õuenarr Rigoletto. Rigolettot ei armastata. Teda peetakse ta terava, õukondlaste pahesid ja tühisust paljastava keele pärast õelaks. Õukondlased plaanivad Rigolettole kätte maksta: kavatsetakse röövida ta armuke, keda kuulu järgi varjatavat linnaäärses majakeses. Rigoletto, kes midagi ei aima, on taasleidnud pilkealuse; seekord on selleks eakas krahv Monterone, kelle tütre hertsog on võrgutanud. Monterone neab nii hertsogi kui ka narri. Needus viib Rigoletto mõtted tütrele
Rigoletto Giuseppe Verdi (1813-1901) Ooper on neljas vaatluses, tegevus toimub XVI sajandil Mantua linnas ja selle ümbruses. Tegelasteks on Mantua hertsog; Rigoletto (hertsogi õuenarr); Gilda (Rigoletto tütar); krahv Monterone; õukondlased: Marullo, Borza, Krahv Ceprano; bandiit Sparafucile; bandiidi õde Maddalena; gilda teenijanna Giovanna. I vaatluses toimub õueball Mantua Hertsogi juures. Hertsog on armuseikleja ja kergemeelne elunautija, kellele on silmahakanud võluv tundmatu neiu, keda ta kohtas kirikus. Ballil on hertsogi kaaslaseks tema õuenarr Rigoletto, keda ei armastata ning keda peetakse õelaks, kuna ta on terava keelega ning paljastab õukondlaste pahesid. Rigolettole plaanivad õukondlased kätte maksta ning plaanitakse röövida tema armuke, keda ta
27. novembril 2008. aastal külastasin ,,Rigoletto" etendust Rahvusooperis ,,Estonia". ,,Rigoletto" on Giuseppe Verdi teos, mis kahtlemata kuulub ooperiliteratuuri kullafondi. Giuseppe Verdi elulugu Giuseppe Verdi sündis 10. oktoobril 1813. aastal (suri 1901. aastal). Muusikalise hariduse omandas Verdi eraviisil, sest konservatooriumisse teda vastu ei võetud. Esimesed helitööd kirjutas ta juba 15 16. aastaselt. Verdi esimene ooper ,,Oberto, krahv Bonifacio" esitati ülimenukalt 1839. aastal Milaano kuulsas ooperiteatris ,,La Scala". Järgmised ooperid suurendasid tema kuulsust veelgi. Tellimusi tuli nii kodu kui ka välismaalt. Kuni 1870. aastani, mil Verdi lõpetas ,,Aida", kirjutas ta mõnikord isegi kaks ooperit aastas. Kuid järgmine ooper pärast ,,Aidat" ,,Othello", valmis alles 1887. aastal, seega peale 17 aastast vaheaega. Sellel perioodil lõi Verdi surematu ,,Reekviemi", mille ta kirjutas oma sõbra mälestuseks 1874
elu ning kõiki naudinguid, mida see talle pakub. Loos kajab naise soov olla vaba, kuid ka tema soov olla koos oma armastatuga. Samas ta mõistab, et temaga koos olemine tähendab seda, et ta ei saaks nautida elu naudinguid. Ta valib armastuse asemel vabaduse. Giuseppe Verdi ooper „Rigoletto“ hertsogi lauluke – Lugu on väga meloodiline, rõõmsameelne ja energiline. Tekitab positiivseid emotsioone, tekitab rõõmu ja elevust. Giuseppe Verdi „Rigoletto“ sisukokkuvõte I VAATUS Esimene pilt 16. Sajand, Mantua. Ball Mantua hertsogi juures. Hertsog, keda tuntakse armuseikleja ja kergemeelse elunautijana, jutustab võluvast tundmatust neiust, keda ta on kohanud kirikus ning kelle südame ta on otsustanud vallutada. Ballil on ka hertsogi lahutamatu kaaslane, tema küürakas õuenarr Rigoletto. Rigolettot ei armastata. Teda peetakse ta terava, õukondlaste pahesid ja tühisust paljastava keele pärast õelaks. Õukondlased plaanivad Rigolettole kätte
täidaks terve peatüki, mis oleks võib-olla vägagi õpetlik, kuid kindlasti vähe lõbu pakkuv meie lugejatele. Seetõttu ütleme vaid niipalju, et hetkel, kus nii paljude viljatute uurimuste tõttu olime juba lootuse kaotanud ja valmis loobuma otsingutest, leidsime lõpuks, juhituna meie kuulsa ja õpetatud sõbra Paulin Päris' nõuannetest, ühe fooliokaustas käsikirja, mis oli registreeritud, ei mäleta enam hästi, kas number 4772 või 4773 all ja mis kandis pealkirja: «Härra krahv de la Fere'i mälestused mõningate sündmuste kohta Prantsusmaal kuningas Louis XIII valitsuse lõpul ja kuningas Louis XIV valitsuse algul.» Võib kujutleda meie rõõmu, kui me seda käsikirja lehitsedes, mis oli meie viimane lootus, leidsime kahekümnendal leheküljel Athose, kahekümne seitsmendal Porthose ja kolmekümne esimesel Aramise nime. Peaaegu imepärasena tundus meile täiesti tundmatu käsikirja leid ajajärgul, mil ajalooteadus on saavutanud nii kõrge taseme
1. Kristjan Jaak Peterson (18011822) 18. sajandi lõpus toimunud Suure Prantsuse revolutsiooni mõjul oli muutumas kogu Euroopa vaimuilm ja ühiskond. Senine seisuslik ühiskonnakorraldus hakkas murenema, seisuse asemel tõusis 19. sajandi jooksul määravaks inimesi liitvaks kategooriaks rahvus. Kui K. J. Peterson sündis, oli saksa kirjanduse suurkujusid Johann Wolfgang Goethe saanud 52aastaseks, Venemaal hakkas oma esimesi lauseid ütlema poolteiseaastane Aleksander Puskin, hilisem sädelev poeet, ning Inglismaal omandas tulevane ,,romantismi deemon" ja ajastu kirjandusmoe kujundaja Georg Gordon Byron koolitarkust. Eestlase K. J. Petersoni luuletused aga nägid trükivalgust alles 20. sajandil, rohkem kui sada aastat pärast autori sündi, kui need ilmusid kirjandusliku rühmituse ,,NoorEesti" albumites ja ajakirjas. Enne Petersoni värsiloomingu avaldamist oli Gustav Suits kirjutanud selle kohta ülistava artikli peal
pöördusid poodiumi poole. Võimatu oli midagi kuulda. Kõik kisasid ainult: «Kardinal, kardinal!» Õnnetu proloog katkes teist korda. Kardinal seisatas viivu poodiumi astmeil. Kui ta oma küllaltki ükskõikse pilgu üle saali laskis libiseda, kasvas lärm. Igaüks tahtis teda oma silmaga näha. Igaüks püüdis oma pead üle naabri õla õieldada. 30 Tõesti, see oli suursugune isik, kelle nägemine iga teise vaatepildi üles kaalus. Charles, Bourboni kardinal, Lyoni ülempiiskop ja krahv, Prantsusmaa priimas *, oli ühel hoobil sugulane Louis XI-ga oma venna Pierre'i, Beaujeu senjööri kaudu, kes oli abielus kuninga vanema tütrega, ja Charles Südiga oma ema Burgundia Agnesi kaudu. Kuid prantslaste priimase valdavamaks, iseloomulikumaks ja omalaadsemaks jooneks oli ta õukondlik vaim ja alandlikkus võimude ees. Võib juba mõista, kui palju raskusi tegi talle see kahepoolne sugulus ja kui paljude ilmalike karide vahel ta vaimulik laevuke pidi loovima, et mitte
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM KLAARIKA LAUR Pilet 1 1. Kirjanduse põhiliigid eepika, lüürika, dramaatika ILUKIRJANDUSE PÕHILIIGID Kultuuri varasemas arengujärgus eksisteerinud suulise rahvaluule asemele tuli kirjaoskuse levides ilukirjandus - kirjalik looming. Ilukirjanduse vastena kasutatakse eesti keeles ka terminit belletristika.Ilukirjanduse kolm põhiliiki on lüürika, eepika ja draama. Lüürika (kreeka lyra - keelpill, mille saatel kanti ette laule-luuletusi) peegeldab elu inimese elamuste, mõtete, tunnete kaudu, tema sisemaailma kaudu. Lüürika iseloomulikuks jooneks on värsivorm. Lüürika liigid: · ood - pidulik luuletus mingi sündmuse või ajaloolise isiku auks · eleegia - nukrasisuline luuletus · pastoraal ehk karjaselaul · epigramm - satiiriline luuletus Lüroeepiliste teoste puhul on lüüriline ja eepiline (ehk jutustav element) läbi põimunud, need teosed on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
