Retsensioon: Kadri Voorand Trio (0)

Hämmastav hullus Viljandi aidas
Käisin Kadri Voorand Trio kontsertil „Sina ja mina“, mis leidis aset 4. jaanuaril Viljandi Pärimusmuusika aidas.
Ansambel , koosseisus Virgo Sillamaa kitarril, Taavo Remmel kontrabassil ja Kadri Voorand häälepaeltel, esitas muusikute koostööl heliteosteks saanud erisugust eesti luulet. Omavahelist klappi selgitasid nad just eesti luule armastamise ja reeglite eiramise sooviga.
Kadri Voorand on õppinud džässlaulu Eesti Muusika - ja Teatriakadeemias ning Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias. Improviseerinud on Voorand terve oma elu, juba noorena rahvamuusikaansamblis oli tema ülesandeks viiulil mängides meloodia esitamise asemel improviseerida. Koos Jussi Kannaste, Mihkel Mälgandi, Eno Kollomi ja Jürmo Eesperega andis Voorand 2009. aastal välja enda loodud lugudest koosneva CD-plaadi „Tunde kaja “. Virgo Sillamaa on õppinud G. Otsa nim. Tallinna Muusikakoolis , hiljem täiendanud end Soomes „Stadias“ ning Hollandis Amsterdami Konservatooriumis. Ta on mänginud koos paljude erinevate tunnustatud jazz- ja popmuusikutega, osalenud akadeemilise muusika projektides ning 2008. aasta sügisest töötab ta ka õpetajana G. Otsa nim. Muusikakoolis. Taavo Remmel(1964) on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia, töötanud nii orkestrandi kui õppejõuna, teinud sooloesinemisi ning osalenud erinevates jazzansamblites ja –projektides. Ta on teinud koostööd ka mitmete mainekate välisriikide muusikutega, näiteks Julian Joseph, Brian Melvin ja Chip Crawford. Remmel on osalenud rohkem kui 30 CD salvestamisel.
Triot kuulates tõmbas minu tähelepanu kõige rohkem Kadri Voorandi väga omapärane hääl, julgeksin väita, et ainulaadne Eestis. Tema hääletrikid, emotsioonid ja liigutused – kõik olid kokku väga pöörased, aga samas nii huvitavad, et minu tähelepanu ei kadunud küll hetkekski. Võrreldes 2009. aastaga, kui Voorand esines Kuressaares, on tema vahepealne areng olnud minu arvates tohutu. Tema hääletoon ja –vigurid, mis tollal olid mulle üpriski vastukarva, lummasid sel kontsertil täielikult.
Kitarrist Virgo Sillamaa mäng kõlas laias laastus mänglevalt humoorikana. Ka laulufraasid, kus ta vahel kaasa lõi, panid tema hääle kaasmõjul heas mõttes muigama. Taavo Remmel ei jäänud ka teiste varju, tema painutusharjutusi meenutavad kontrabassisoolod ja vahepeal isegi laval tantsimine lisasid ta tummisele mängukõlale kõvasti vunki juurde.
Koosseis kõlas imekspandavalt hästi kokku, vaatamata kõikidele hullustele, mis muusikute poolt laval toimus. Siinpuhul pean ära mainima helitehnika ja –tehnikud. Mulle olid need aidakontserdid nagu pai kõrvale: pillid olid perfektselt balansis ja kõla puhas, mida kahjuks minu kodukohas ei kipu kohtama.
Lood olid kõik omamoodi huvitavad ja lemmikut oleks välja tuua raske. Mainiksin ära Doris Kareva tekstile kirjutatud „Sügistüdruku“, mis oli kontserdi esimene kindlat viisiskeemi sisaldav lugu. Loo lõpus tekitas Voorand häälte salvestamisega huvitavaid klasterkõlasid. Selle nipi viisid nad aga kõrgemale tasemele Artur Alliksaare „Kosmilisele etüüdile“ põhinevas loos, kus Voorand pani kordama oma elektriliselt moonutatud häälega lauldud fraase . Kui lisandusid veel kitarri vastamine vokaalfraasidele, kontrabassi- impro ja selle käsitseja tantsimine, oli tulemuseks perfektne hullus ja minu suu vajus lahti.
Trio oli kokkuvõttes super . Lavalt kõlas minu jaoks täiesti uudseid helisid , kooskõlasid ja emotsioone ning saalist väljusin täiesti hämmastununa. Sain oma senise elu parima kontserdielamuse!