Renessansi kirjandus (0)

Renessansi kirjandus
Renessansiks nimetatakse keskajale järgnevat, antiigist ja loodusest innustatud vaimuliikumist eelkõige Lääne-Euroopas XIV-XVI sajandil. Renessansi all on mõistetud inimese kui isiksuse vabanemist keskaja kiriku õpetustest. Vallandus inimese individuaalsus, mida hakkasid humanistid ka kaitsma. Humaniste tuntakse kui õpetlasi , kes kirjutasid enamjaolt ladina keeles ning uurisid elutervikule avatud kirjanikke.
Renessansiaegsel kirjandusel oli keskne koht inimesel ja tema tunnetel. Samuti oli oluline ka loodus. Kirjandust iseloomustab eelkõige humanism , mis tähendas inimese ja inimlikkuse kaitset, võitlust inimese kui isiksuse vabastamise eest ning aktiivset vastuseisu inimese orjastamisele ja ahistamisele. Võrreldes aga varasema perioodiga ei sõltu renessansi kirjandus kirikudogmadest, skolastlikest teadmistest ning seisuslikest normidest. Selle vastu keskaja kirjandust ja inimest iseloomustab just alandlikkus ja alistumine autoriteetidele.
Renessansiaja tuntumateks kirjanikeks olid Petrarca , Boccaccio , Erasmus , Rabelais, Montaigne , Shakespeare ja Cervantes . Petrarca sai kuulsaks tänu oma kirjutatud ladinakeelsele poeemile „Aafrika“. Hiljem kirjutas ta veel luuletsükli „Laulude raamat“. Kunstilise žanri novelli algataja Boccaccio on aga tuntud ka maailmakuulsa teose „Dekameron“ autorina. Montaigne kirjutas teose „Essais“ ning just Montaigne esseedest ongi võetud kasutusele termin essee. Euroopa renessansi kuulsaim näitekirjanik Shakespeare kirjutas mitu tuntud raamatut. Näiteks „ Romeo ja Julia“, „ Hamlet “, „Kuningas Lear “, „Suveöö unenägu“ jpt. Cervantes koos Shakespeare`ga tuntakse aga kui sonetti rajajaid. Cervantes on tuntud „Don Quijote “ teose autorina.
Kirjanduse eesmärgiks oli renessansi ajal pakkuda eelkõige rahvale meelelahutust. Inimestele püüti läbi teoste näidata, et nad on vabad oma mõtetes ja tunnetes. Kirjanduses kajastati tavaliste inimeste elu koos tema rõõmude ja muredega.
Renessansiaja kirjandus on kindlasti minu silmis üks olulisemaid. Sellest perioodist hakati kirjanduses rohkem rõhku panema loomulikkusele. Teostes toodakse paralleele igapäeva eluga ning ei püüta vältida reaalsust. Arvan, et just renessansiaja kirjandus pani peamiselt aluse tänapäeva kirjandusele. Olen ise ka lugenud paari renessansi aegset teost. Nende hulka kuuluvad „Hamlet“ ning mõni jutt „Dekameronist“.