Rembrandt (1)

Rembrandt Harmensz van Rijni
Elulugu
Rembrandt Harmensz van Rijni (1606 - 1669 ) sündis Leidenis jõuka veskipidaja 9. lapsena. 1931 . aasta lõpus kolis Rembrandt Amsterdami, kus asus praktiseerima professionaalse portreekunstnikuna. Teda saatis suur edu ja hakkas koostööd tegema kunstimüüja Hendrick van Uylenburgiga. 1634. aastal abiellus Rembrandt viimase nõbu, Saskia van Uylenburgiga. Samal aastal sai Rembrandtist Amsterdami linnakodanik ja kohaliku kunstnike gildi liige.
1635.a avanes neil võimalus osta maja, koguda kunstiteoseid ja sõlmida uusi kontakte. 1639. aastal koliti uuesti ja seekord veelgi esinduslikumasse majja (selles majas asub tänapäeval Rembrandti majamuuseum ) ning sellest sai hiljem ka peamine finantsraskuste põhjus. Rembrandti suurest sissetulekust oleks pidama hõlpsasti piisama, kuid ta kulutused kasvasid koos ta sissetulekutega.
Paari tabasid esimesed mured, kui nende poeg Rumbartus 1635. aastal suri ja seda kõigest mõni kuu pärast oma sündi. Samuti suri ka nende 1638. aastal sündinud tütar Cornelia kõigest kolme nädala vanuselt. 1640. aastal sündis neil teine tütar, kellele samuti Cornelia nimeks pandi, kuid kes suri, kui oli elanud natuke enam kui ühe kuu vanuseks. Alles nende neljas laps, Titus , kes sündis 1641. aastal, jõudis täiskasvanuikka. Nende abielu kestis 8 aastat. Saskia suri 1642. aastal peatselt pärast Tituse sündi.
1645. a tuli Rembrandti majja teenijaks Hendrickije Stoffels, kellest hiljem sai kunstniku armuke. Sündisid poeg Titus ja tütar Cornelia.
Rembrandt elas üle oma võimete ja ostis kunsti(vahel isegi enda varasemaid teoseid) ning see viis ta pankrotti ning ta kunstikollektsiooni sundmüüki. Müüki läinud esemete nimekiri on säilinud ja annab üpriski hea ülevaate Rembrandti kollektsioonist. Paljude kunstiteoste müügihinnad olid aga naeruväärselt madalad ja see sundis Rembrandti ka oma maja müüki panema ja leidma endale tagasihoidlikuma eluaseme. Täielikust krahhist päästsid Rembrandti eest hoolitsev Hendrickje ja poeg Titus, kes asutasid kunstimüügifirma ja võtsid ta sinna tööle. 1663. aastal suri Hendrickje, 1668. aastal Titus. Rembrandti eest jäi hoolitsema tütar Cornelia.
Kui Rembrandt 1669. aastal manalasse varises, oli ta niivõrd vaene, et temast jäid järele ainult maalimistarbed ja vanad rõivad.
Looming
Rembrandt on üks suurimaid maaligeeniuseid. Tema suurus peitub selles, et ta, lähtudes ümbritsevast reaalsusest, andis maalile üldinimliku tähenduse. Rembrandti kunsti põhi on kõige sügavam vormitõde, mis ei tee vahet ilusa ja inetu vahel. Valgus ja vari, hele-tume on tema tähtsaim väljendusvahend.
Just selle abil kujundab ta kõige naturalistlikumad ja proosalisemad nähtused ümber nii, et need tunduvad ilmutustena muinasjutumaailmast; realistlik ja romantiline, maine ja visionaarne element sulavad tema loomingus kokku ühtseks, ülimal määral uskumapanevaks tervikuks. Sealjuures on Rembrandt väga mitmekülgne.
Ta õnnelikel noorusaastatel loodud rikkalike, soojas kullakas toonis, elurõõmust pulbitsevate piltide asemele tulevad hiljem sügavad, tõsised, ka kannatust ja muret väljendavad maalid. Sellises pöördes kajastus kunstniku enda elusaatus: mitmete lähedaste inimeste, ka abikaasa - palju kordi maalitud Saskia surm, tellijate tüdinemine ta kunstist ning vaesumine. Peab aga ütlema, et Rembrandti kannatused muutsid ta tööd üha sügavamaks, läbielatu oli teinud kunstniku eriti mõistvaks ka teiste inimeste suhtes. Tema maalide salapärasest poolhämarusest toob valgusvoog esile imeliselt kiirgava ilme ja maheda pilguga nägusid, elu näinud vanakeste kortsulisi palgeid ja krobelisest kangast rüüsid.
Rembrandt piirdus soojade tumepruunide, kuldsete ning sügavpunaste toonidega, vahel lisas ka tuhmi sinist ja ometi lõi ta oma maalides rikka ja mitmekesise maailma.
Rembrandti esimesed Leidenis loodud teosed peegeldavad tema õpetaja, Amsterdami kunstniku Pieter Lastmani (1583–1633), mõjusid, kuigi Rembrandt veetis enne Lastmaniga kohtumist kolm aasta Jacob van Swanenburghi käe all õppides. Tema selle perioodi töid iseloomustavad tugevad selged kontuurid, heroilised karakterid ja suur dramaatika.
Tema esimene suurtest grupiportreedest, " Doktor Tulpi anatoomialoeng" (1632) tõi talle ulatusliku kuulsuse, mis tema järgmiste töödega veelgi laienes ning kasvatas kiiresti tellijate ringi.
1642.a lõpetas Rembrandt oma suurima (3,6 × 4,4 m) ja kuulsaima teose "Öine vahtkond ", mis märkis ühtlasi pöördepunkti tema loomingus, mille tõid kaasa armastatud naise surm, populaarsuse langus ja majandusliku olukorra halvenemine.
Mida enam ta vananes, seda lihtsamaks muutus tema kunst , mida piiratumaks muutusid vahendid, seda haaravamaks aga tööde sisu, ilme ja meeleolu. Kõige haaravamad ja sügavamad tööd lõi Rembrandt oma viimasel loominguperioodil – 1650 -1660.a. Arvukalt tekkis portreid, mis kujutasid kunstnikku ennast, H. Stoffelsit, tema venda ja poega . 1662. a. valmib Rembrandti viimane suur grupiportree , mis kujutab Amsterdami kangrute gildi eesistujaid – "Staalmeesters".
Rembrandti kuulsus vaibus täielikult pärast tema surma, olles valmis teinud 700 maali. Alles XIX saj. hakati tema kunsti hindama ja uuema aja meistrid on temalt palju õppinud. Rembrandtil oli palju õpilasi, kuid mitte ühtegi, kes oleks midagi pärinud tema kunsti vaimust; nad lihtsalt imiteerisid puhtväliselt tema maneeri.