Reinhold Messner (National geographic November 2006) (0)

REINHOLD MESSNER-
MAAILMA PARIM MÄGIRONIJA
referaat
Õpilane : Liisa Kuusmaa
Õpetaja: Monika Meier
Leisi 2010
Kuidas Reinhold Messner, maailma parim mägironija, julgustas ennast purustama piire .
Reinhold on kiindunud sellesse, mida ta on saavutanud, olles maailma parim mägironija, on ta kõigile ka koheselt äratuntav. Teda iseloomustavad 2 tunnusjoont: esiteks, on tal intensiivne silmavaade, mis kombineerub väljaulatuvate kulmudega, voolava habeme ning juustega. Teiseks tunnuseks on tema naeratus, valged, säravad hambad, nagu krokodillil.
LAPSEPÕLV
Reinhold Messner on Itaalia mägironija, kes on sündinud 17. septembril 1944 aastal ja kasvas St. Petersis Villnössi oru alevikus Põhja-Itaalias Lõuna Triolis. Orus, kus ta elab, paistavad üle niitude mäetipud, mis kaugelt vaadates on nii ebatõeliselt rabavad, nagu nad oleksid muinasjutu kuningriigi tornid. „Ka mu isa oli ronija, kuid mitte ekstreemronija. Meil ei ole kunagi olnud jalgpalli platsi, kus mängida või basseini, milles ujuda. Seepärast ei oska ma seda ka siiani. Kui me tahtsime end kuidagi väljendada, läksime mägedesse. Õppimisele me ei kulutanud just palju aega,“ räägib Reinhold. Ta oli vaid viiene, kui tegi isa juhendamisel oma esimese ronimise. Ta ronis umbes 3000 jala kõrgusele Beislerspitzenis.
Lõuna Triolis on lahkarvamusterohke poliitiline ajalugu, mis on põhjustatud Itaalia ja Austria lahkarvamuste pärast. Isegi praegu on orus nii Itaalia kui ka Saksa nimesid . Enamus pered Lõuna Triolis kasvavad samamoodi, nagu ka Messner oli kasvanud, olles Itaalia kodanikud aga kõneledes Saksa keelt. „Mu ema andis meile vabaduse teha seda, mida me tundsime, et me teha tahaks,“ räägib Messner.
Reinholdi isa, Josef Messner, ametilt õpetaja, oli keeruline mees ja ka tema suhted perega olid keerulised. Ning nagu ka teised orus, kasvatasid ka Messnerid köögivilju ja pidasid kanu . Mil nende ainus õde Waltraud aitas ema majas , olid poisid ametis välistöödega.
Reinholdi ametlik abikaasa Ursula Demeter (Uschi) ütleb, et Reinholdi isa elu oli raske, sel ajal hääletati selle eest, et Lõuna Triol saaks võimaluse hääletada. Kes hääletab Itaalia poolt, võib Lõuna Trioli jääda, kes aga saksamaa poolt, see võib lahkuda. Ja Josef oli üks nendest , kes selle valiku korraldas. 86% Lõuna Trioli elanikest otsustas lahkuda, jättes oma kodu igaveseks maha, ning minnes koos natsidega. Kui sõda lõppes, naasis Josef tagasi Maria juurde, et aidata tal kasvatada nende üheksat last. Josefi rahutus muutis ta rangeks meheks. Ta oli range vaid teatud momentidel, vahest ka vägivaldne. Ta suutis inimest suurepäraselt alandada, see oli tema talent. Kui noor Reinhold kukkus koolis eksamitest läbi seetõttu, et ta oli rohkem aega ronimisele veetnud, ladus isa välja kogu vägivalla, mis temas peitus. „Ma mäletan, Reinhold istus puust laua taga köögis, hoidis oma pead käte vahel, ja nuttis“ ütleb Hansjõrg, Reinholdi vend. Sel hetkel sai isa võidutseda. Korduvalt oli ta rääkinud oma jonnakale pojale, et ronija elu on võimatu. „Meie peres oli vaid 2 võimalust: Olla murtud või olla tugevam kui isa“.
Pärast seda, kui Reinhold ja Günther olid lõpetanud kooli, olles siis 13 ja 11 aastased, hakkasid nad moodust leidma, kuidas raha teenida. Reinhold arhitektina Padua ülikoolis ja Günther hakkas töötama pangas. Jätkus ka nende haridus mägedes.
RONIMINE
Aastaks 1969, oli Reinhold saanud kätte arhitekti diplomi ja õpetas kohalikus keskkoolis matemaatikat, kuid ameti oli ta endale valinud vaid seepärast, et ta saaks tegeleda mägironimisega.
Messneri kauaaegne partner oli Peter Habeler, kellega ta ronis 26,470 jala kõrgusele (8068 meetrit) Gasherbreumi tipust, mis on üks Himaalaja „hiiglastest“, ilma igasuguse varustuseta. 1978 aasta mais aga toimus pööre, 3 kuud ennem Nanga Parbati ronimist, saavutas Messner kartmatuima mägironija kuulsuse. Tänu raamatusarjale, mis järgis kõiki Messneri saavutusi läbi aegade, saavutas ta ka kuulsuse. Euroopas näidatakse teda tihti teleris ja hoitakse rahvast tema tegemistega kursis. „Takistused, mis mu teel on, annavad mulle energiat“ ütleb ta. „Ma treenisin end, et ma suudaksin olla päevi väljas, ilma toiduta .“ Ütles Reinhold. „Ma arvan, et vaprus on hirmu teine pool, ma vajan vaprust vaid seepärast, et ma kardan . Kui ma elan pikka aega oma nägemustes, fantaasias, ma unistan sellest, plaanin, valmistan ette end ja treenin. Ma kujutlen, et ei eksisteerigi midagi muud. Siis ma ei tunne ohtu, aga keskendumine on siiski absoluutne.“
Ja siis justkui äkitselt tuli talle pakkumine osaleda ekspeditsioonil Himaalajas. See pidi olema tema elu pöördepunkt. „Ronijad räägivad mägede piirist ja Nanga Parbat on üks maailma 8000 meetri kõrgustest 14-st mäest ning on maailmas suuruselt üheksandal kohal. Tõde mäe kohta, selle raskuste ja ohtude kohta, avaldati esmaselt 1953 aastal suurepärase Austria ronija Hermann Buhli poolt. 1970-da aasta 26-daks juuniks olid kinnitatud nii kõrgemad laagrid kui ka fikseeritud köied. Reinhold, tema vend Günther ja Gerhard Baur olid kogunenud telki, mis moodustas laagri number 5 Couloiri jalamil. Põhilaager oli nende laagrile signaaliks, saates välja punase raketi, tähendas see, et on halb ilm ja Reinhold võib teha üksinda tippuronimise, kuid kui rakett oli sinine, tähendas see, et ilm on ilus ja üles minnakse meeskonnaga. Õhtul kell 8 lasti õhku punane rakett, Reinhold lahkus varahommikul, ilma varustuseta, jättes Güntheri ja Bauri ette valmistama köisi esimesel 200-l meetril Couloiris. Günther, kes siiani oli alati olnud koos Reinholdiga, oli nüüd jäätud üksinda külmunud köitega. Miski kriipis teda seestpoolt ja ta pillas köied maha ning jooksis oma vennale järele. Günther jõudis Reinholdini, kuid ta oli läinud viimse piirini . Kell oli viis õhtul, kui nad tippu jõudsid ja umbes tunni pärast hakkasid nad taas alla tulema . Günther oli loid ja nõrkemas. Ärevuses Reinhold laskus aina rohkem madalamale. Raskete, heledate tähtede all küündis temperatuur kuni miinus 40 kraadini. Ja ainsaks katteks oli neil väikene tekk. Neil ei olnud ei vett ega toitu ja nad olid veetnud juba tunde „surnud tsoonis“. Günther hakkas juba hallutsinatsioone nägema. See oli seepärast, et kõrgustes ei ole hapnikku, mis tungiks verre. Seega vaid oma mõttejõul teadustasid nad endale, et nende veri ringleb. Nad ütlesid seal olles kogu aeg endile: „liiguta varbaid, ära maga“. Hommikul sai Messner teada, et punane rakett oli lastud hoopis hoiatuseks. Reinhold suundus alla, jättes oma venna sinna. Ta jõudis ojani, jõi sealt esimest korda 4 päeva jooksul.
Peale teadasaamist, et ta vend on surnud, sattus Reinhold segadusse. Ta kuulsin oma venna häält, tema samme , kuid venda ennast polnud kusagil. Ta oli surnud. Peale seda sulges ta end täielikult oma perekonnale . Ta oli kaotanud oma pere, kui ka oma lähedasemad sõbrad. Tal oli 7 äralõigatud varvast ja 3 äralõigatud sõrmeotsa. Reinholdi naine, Ursula, tegi korrektuure tema raamatutes. „Ilma temata poleks mu karjäär, kui seda saab nii nimetada, selline nagu ta on.“ Ütles Reinhold.
1971 aastal võttis Reinhold Ursula kaasa Nanga Parbatile, et otsida Güntheri laipa . Pärast jõudmist Diamiri orgu seadsid nad üles telgi ja Reinhold lahkus järgmisel hommikul vara. Kui pimenes, tegi Ursula lõkke, valmistas söögi ja jäi ootama. Reinhold saabus värisedes ja nuttes. Ta läks telki ja nuttis seal edasi, ta ei leidnudki oma venna, Güntheri, laipa. „Ma olen kindel, et ronimise mõistmise võtmeks on tagasi maa peale jõudmine. See tähendab, et kui sa oled rasketes oludes, hõredas õhus ja sa tuled sealt tagasi, oled sa saanud uue võimaluse elamiseks.“ Räägib Reinhold. „Sel hetkel, kui ma olin haiglas mõistsin ma, et ma ei saa enam kunagi olla hea mägironija. Seega sai minust kõrgusronija.“
„Maailmas ei ole teist Reinholdi sarnast inimest.“ Ütles Winkler, fotograaf , kes oli samuti 1970 aastal Nanga Parbatil. „Reinhold ütles mulle, et ta lootis, et võib-olla aastate jooksul ilmub Günther siiski välja.“ 17 juulil 2005 aastal leitigi Güntheri surnukeha 3 Pakistani ronija poolt.
1978 aastal nõustus Austria alpinistide klubi lubama Reinholdi ja tema kaaslast Peter Habeleri Everesti ekspeditsioonile kahekesi. Habeler tundis Reinholdi juba 15 aastat ja oli olnud tema kaaslaseks sadadel ekspeditsioonidel. Ekspeditsioon Everesti ilma hapnikuta hämmastas inimesi. “See oli nagu kuule minek ilma hapnikuta.“ rääkis Reinhold. Saksamaal proovisid vähemalt 5 arsti selgitada, et see ei ole võimalik. „Pärast ronimist Everesti ma teadsin , et olen suuteline kõigeks.“ Ütles ta.
Kohalikul festivalil peale Everesti, oli ta palutud kandma lippu, kuid ta ei teinud seda. Reinhold ütles, et ta ei läinud sinna ei Saksamaa, Itaalia ega ka Lõuna Trioli pärast. Ta läks sinna enda pärast, tema lipuks oli tema taskurätt.
1990 aastal tegi Reinhold koos Arved Fuchsiga jalgsi matka Antarktika mandrile.
Messneri jaoks ronimine Everesti ilma hapnikuta avas tee lõplikku saavutusse: ronides sinna üksinda, unistusest inspireerituna, ja samuti tagasi maa peale, tõstis tema võitlusvaimu. Oma raamatus, kirjutab Reinhold siiralt oma reaktsioonidest: „Kuidas saab see tõsi olla? See on minu idee.“
Luba, ronida üksinda Everesti põhjapoole, oli üks esimesi arutlusteemasid hiinlastele, alates nende ametist Tiibetis 1950 aastal. Tema ja ta meeskond oleks olnud ainsad inimesed mäe põhjapool. Reinholdi valik seltsilistes oli omapärane: Nena Holguin oli 30 aastane ameeriklanna, kes oli matkanud jalgsi mööda Lõuna-Ameerikat ja vaikse ookeani saartel, ennem kui alustas tööd Himaalajas. Nüüd korraldab ta ise jalgsi matkasid. Nad kohtusid esmaselt 1979 aastal, kui nad tegid ekspeditsiooni Ama Dablamil. „Seal olime vaid mina, Reinhold ja üks hunt, kes tuli meie telgi juurde konte sööma. Teised olid jäänud madalamale“ rääkis Holguin. „ Inimesed arvavad , et on raske üksinda ronida, kuid minu arvates on see kergem, sest siis ei pea sa kellegagi koostööd tegema. Mulle meeldib asju teha enda moodi. Ma usaldan ennast!“ räägib Reinhold.
„Alpides ronimine oli lihtne,“ räägib ta. „Ma alustasin hommikul ja õhtuks olin tagasi. Ronimises ei ole midagi rasket, sa lihtsalt ronid.“
Enamus ajast elab Reinhold Messneri perekond Merano linnas, mitte mägedes.
27 aastaselt kirjutas Reinhold essee, milles ta mõistis avalikult hukka valitsuse taktika, mis lubas isegi oskamatud mägironijad mäkke. Essee pealkiri oli „Mõrvates võimatut“, irooniline on see, et Messner ise tõestas kõiki neid pealtnäha võimatuid asju, et need on siiski võimalikud.
„Väga raske on ronida kõrgel.“ Ütles Hans Kammerlander, kes on maailma 14-st 8000 meetri kõrgusest mäest roninud seitsmele koos Messneriga. „Mägedes ei ole stoppereid, seal ei ole vaheisikuid. Seal on küll teised mägironijad, kuid sa ronid üksi. Reinholdil oli nii palju ideesid, ta leidis uusi mooduseid, uusi töötamisviise. Alguses ta vaid kujutles neid, kuid siis ka praktiseeris. Ta väärib parima mägironija tiitlit .“ „Reinhold on hea mägironija, kuid tal on ka omad nõrkused. Ta ei suuda taluda kriitikat, ja ta ründab koheselt, kui teda kritiseeritakse.“ Räägib Hans Kammerlander, Reinholdi sõber.
Reinhold on mägedes olemise kohta öelnud: „ Seal ei ole ühtegi inimese poolt tehtud reeglit, seal ei ole uskumusi, mis ütleksid mulle, kuidas ma pean käituma, on ainult puhas loodus, mida ma austan.“
„ Ma pole loodusteadlane . Mind huvitab see, mis toimub inimestega. Kord kirjutas William Blake „Kui mehed ja mäed kohtuvad, juhtuvad suured asjad!“, mulle meeldib see tsitaat. Kuid sa ei saa kohtuda mäega, kui sul on giid , kes vastutab mägedes sinu ohutuse eest. Mägedega kohtumine on võimalik vaid siis, kui sa oled seal iseseisvalt.“
„Ma tahaksin olla mõnda aega Dolomiitides, et mõelda, kirjutada või nautida hommikuvalgust, ronida mägedes.“ Ütleb Reinhold.
Seda kõike, mida Messner on saavutanud on monteeritud filmile , ajast, mil ta oli hilistes 20-dates. Tema väljendusviisi on ebamaiselt austatud. „Rasketes olukordades on hetki , kaugemale vaadates ei saa selles kahelda. Seal on küsimused kadunud ja minu arvates on need tähtsad hetked . Kui pole küsimust pole ka vastust. Ma ise olen vastus!“ sõnab ta.
KASUTATUD KIRJANDUS
National Geographic (November 2006)