mille kirjutamist alustas autor eestpoolt tagantpoole, ehk olevikust üha sügavamale minevikku. Lisaks sellele, et need kaks teost võiks paigutada ühte triloogiasse, on nad sarnased ka oma motiivide ja narratiivi poolest. Mõlemas teoses on kasutatud rahvaluule motiivi. On selge, et autor on põhjalikult uurinud eestlaste folklooripärandit ning siis seda enda teostesse sisse põiminud. Selgemalt tuleb see välja ,,Rehepapis", kus tegutsesid sellised eestlaste mütoloogilised olendid nagu kratid, libahundid, mummid, Vanapagan jt. Neid kujutatakse inimeste maailmaga lahutamatult seotuna, inimesed võtavad neid iseenesestmõistetavatena. Pea igas peres on varandust kokku kandev kratt ning hingedepäeval võetakse söögilaua ja saunaga vastu surnud esivanemaid. Kõik see on nende elu loomulik osa ja kui keegi julges sellist eluviisi kritiseerida, põhjendati seda sellega, et
lõbuks ussisõnu: ,,Kõik muu minus võib mädaneda, kuid ussisõnad jäävad ikka värskeks. Ussisõnad ja rahulikult tukkuv Põhja Konn." Lugedes raamatut ,,Mees, kes teadis ussisõnu" paneb see küsima kas tõesti on kirjanik Andrus Kivirähk? Tema eelnev raamat ,,Rehepapp" on palju lustakama ja positiivsemalt meelestatud. Kus näeme, et tänu Rehe Sandrile ja raamatu õnnelikule lõpule annab see edasi mõtet, et eestlased on kahtlaste väärtushoiakutega, kuid edukad kohanejad. ,,Rehepapis" on talurahvas Kivirähu kujutluses ahne, riukalik ja pragmaatiline, varastab nii mõisa kui üksteise järelt. Kirikus käiakse vaid selleks, et suus ära tuua armulaualeiba, millega jahimehe püss alati märki tabab. Kuid ,,Ussisõnades" on talurahavas väga ristiusu meelt, kõigepealt jätsid nad lihtsa elu metsas ja hakkasid raskelt maad harima ja lisaks sellele lasid oma nimed ristiinimese kombel ümber nimetada. Neiud kuulasid meelsasit munkade laulu ja
Minu meelest ei saaks külarahvas tänapäeval hakkama, sest praegusel ajastul on olemas politseid kes püüavad vargaid kinni nii neil ei oleks enam süüa ega raha.21.sajandil ei ole enam olemas tonte kratte ja teisi olendeid kes tooksid neile süüa ja raha. Rehepapp saaks tänapäeval hakkama, sest minu arvates ta saaks kuulsaks oma ravimise ja kavalusega. Tal oleks olemas kindlasti töökoht haiglas kus ta saaks päästa inimesi surmast. Rehepapis külarahvas napsitas pidevalt ja arvasid, et see ravib. Tänapäeval on, aga mõned inimesed eraldatud tavainimestest neid nimetatakse joodikuteks, kuid vanasti nii see ei olnud. Raamat oli kirjutatud ühest kuust see oli november. Minu meelest valiti just see kuu, sest see kirjeldab tervet aastat. See kuu sisaldab natuke suve, kevadet, talve sügist. On veel üks põhjus miks valiti just see kuu . Raamat lõppes eriliselt . Seal oli just selline lõpp, kus
,,Rehepapp" (2000) · üldiste arusaamade järgi väga humoorikas raamat, kuid Kivirähi enda sõnul ka kurb ja traagiline. Humoorika jutustamislaadi taga on süngus ja tõsised probleemid (nt Katk ütleb teoses: eestlased peaksid olema õnnelikud surma üle, sest nad ei oska oma eluga nagunii midagi peale hakata.) See osutab tugevalt eestlaste negatiivsetele külgedele. · Miljöö: Eesti küla eeldatavasti 19. sajandil. Mitte niivõrd ajaloolina kui kirjanduslik aegruum erinevate kirjanike, eriti Vilde teoste põhjal loodud kujutlus. Kogu küla inimasustust piirab mets; vahepeal põigatakse tegevustikuga ka fantastilisse ruumi põrgusse. · Iga peatükk algab ilmakirjeldusega ilm mõjutab tugevalt eestlase eksistentsi. Ilm avaldab peatüki alguses järgneva sündmustiku meeleolu. Tegevus toimub novembris olustik on pime, külm, ainus valgus on mahasadav lumi. Päike tuleb teoses välja ainult kaks korda...
Ülevaade........................................1 A.Kivirähki elulugu.......................2 Raamatu kokkuvõte........................3-5 Kasutatud kirjandus........................6 Ülevaade Viimaste aastate üks tuntumaid A.Kivirähki teoseid on ,,Mees, kes teadis ussisõnu". Romaan ilmus 2007. aastal. Sarnaselt varasema romaaniga ,,Rehepapp", on ka selle teose tegevustikku põimitud folkloorilisi motiive muistenditest ning müütidest (,,Rehepapis" Vanapagan, kratid ja libahundid, ,,Mees kes teadis ussisõnu" aga Põhja Konn, metsahaldjad, hiietargad). Tema eelnev raamat ,,Rehepapp" on aga palju lustakam ja positiivsemalt meelestatud. Näeme, et tänu Rehe Sandrile ja raamatu õnnelikule lõpule annab see edasi mõtet, et eestlased on kahtlaste väärtushoiakutega, kuid edukad kohanejad. ,,Rehepapis" on talurahvas Kivirähu kujutluses ahne, riukalik ja pragmaatiline, varastab nii mõisa kui üksteise järelt
jumalate tahe. Oidipusele ennustati, et tal on määratud tappa oma isa ja abielluda emaga. Saatusesse kui jumalasse usuti pimesi. Samasugust pimesi uskumist näeme ka tänapäeval. Inimesed käivad selgeltnägijate, kaardimooride, posijate juures ja usuvad nende ennustusi. See viib selleni, et nad ei taha vastutada ise oma elu eest ja loodavad välisele abile Väga suur jõud, mis meie mõtlemisist ja käitumist mõjutab on asjad. Eriti hästi tuuakse see välja Andrus Kivirähu „Rehepapis“, kus kõik tegelased , peale Rehepapi, kummardasid asju. Nende jumalaks olid asjad, mis pani neid asjade nimel varastama, valetama, peitma ja vihavaenu pidama. Nende mõtlemine käis kogu aeg ümber asjade, mida nad endale himustasid. Asjade kummardamine on muutunud noorte seas väga levinuks. Inimesed, kellel on võimalik endale lubada disainer kotti ja riided vaatavad ülalt alla neile, kellel seda võimalust ei ole. Noored äraostetavad asjadega
Meie riigis on kõik väga kallis. Euro tulekuga tõusid eestis hinnad 6% , lubati ju mitte tõsta, meie hinnad on sama kõrged kui mitte kõrgemad kui mujal Euroopa riikides. See-eest aga palgatõusu pole näha olnud. Meie pension on alla 300 euro, sellest piisab vaevalt, et kuu ära elada. Iga rahvus on teisest erinev, nii ka eestis. Eestlase olemust on mitmed eesti kirjanikud aegade jooksul püüdnud oma teostes lahti seletada. Rahva seas on tuntust kogunud Andrus Kivirähu kirjeldus "Rehepapis". Selle järgi on eestlane peaasjalikult pettuste ja kelmuste peal väljas. Siiski arvan, et eestlane on eelkõige töökas ja positiivne inimene´, kes küll ei astu enda healolu eest välja praegu, kuid teeb seda kindlasti hiljem. Minu jaoks tähendab eesti kodanikuks olemine väga paljuja ma tunnen uhkust selle üle. Minu isiklikul arvamusel on eestis hea elada, ma olen noor inimene, kelle peamine kohustus on õppida
tema individualiteet saadab teda alati ja kõikjal ja temast on varjundatud kõik, mis ta läbi elab. Raskeid õnnetusjuhtumeid kõrvale jättes on vähem otsustav see, mis kellelegi elus juhtub ning osaks saab, kui see, kuidas ta seda tajub, tähendab tema vastuvõtlikkuse laad ning aste igast vaatepunktist. Eestlase olemust on mitmed eesti kirjanikud aegade jooksul püüdnud oma teostes lahti seletada. Rahva seas on tuntust kogunud Andrus Kivirähu kirjeldus "Rehepapis". Selle järgi on eestlane peaasjalikult pettuste ja kelmuste peal väljas. Siiski arvan, et "rehepaplikkus" pole just see olulisim, mida meie esiisad geneetiliselt meile edasi on andnud. Kuigi peab tõdema, et riukalikku olemust on meil veres kindlasti sees, kuid see läbib punase joonena, võin julgelt väita, kõiki inimesi siin maamunal. Mitmetahulise eestlase helgemaid tahke on kujutanud paljud pagulaskirjanikud, kes võõrvõimu
Sealne karakteristika võiks ühe allikana olla täiesti kasutatav mõnes eestlaste kui rahvuse iseloomu ja käitumist sügavuti lahkavas uurimustöös. Eestlane Kivirähule toetudes on omakasupüüdlik, ahne, egoistlik, salakaval, kohati isegi kuritahtlik ja pooldab igati suhtumist, mille kohaselt eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Selline on tüüpiline stereotüüp eestlastest eestlaste endi arvates ning siinkohal peab nentima, et igas stereotüübis on oma tõetera. ,,Rehepapis" (2000) käsitletaval ajal oli eestlane mõisniku ori ning tema elu seisnes pidevas enda eksistentsi eest võitlemises, mistõttu eelnevalt mainitud omadused olid vägagi ajakohased. Praegused põlvkonnad mäletavad veel liigagi hästi ,,raudse eesriide" aegu ning üritavad toime tulla vabariigis, mis praegusel hetkel pistab rind ülemaailmse majanduslangusega. Ühiskonnad, milles oleme aegapidi elanud, on olnud meie kujundajad.
(Lapse kui rikkumatu ja vaba vaimu kujutamine on küll iseenesest noor nähtus, pärinedes valgustusajast, varem täitis lapse kui Teise ülesandeid poeet, prohvet, ullike või metslane.) Erinevus, kultuurikonflikt, kokkupõrge erineva mõtte- resp elulaadiga isikute või gruppide vahel on Kivirähu põhiteema. Näiteid võib tuua kümnete kaupa: ugrilane ja rahvusromantik1, linlaste ekspeditsioon maale2, lumememm ja kubjas ning ülejäänud tegelased "Rehepapis", setu ja vurle3, kui nimetada esimesi pähetulevaid. Tavaliselt vastandab Kivirähk idealiseeriva ning praktilise (või küünilise) eluvaate. Naeruks võib autor panna nii ühe kui teise opositsioonipoole või ka mõlemad korraga. Rõhuvas osas Kivirähu juttudes ajab autor lisaks mõtteviiside konflikti kirjeldamisele veel "Eesti asja", s.t. tõstab kord ühe, kord teise rahvusliku stereotüübi või omamüüdi iroonilise muige paistusesse.
ajalooline järjepidevus. Õuna Endel ropendaja tüüp. Väikese sõnavaraga tegude inimene. Kupja Hans tundlik, unistav tüüp. Koera Kaarel sulane. Teda iseloomustavad lollus, naiivsus, igalt poolt kõrvale hiilimene. Instinktide inimene. Imbi ja Ärni esindavad küla madalamat kihistust, keda kujutatakse äärmiselt väiklaste ja ahnete tüüpidena. Soovivad kõike tasuta saada ja kui ei saa, siis saab seda alati varastada. Kivirähu raamatutes ei ole tugevaid naistegelasi. ,,Rehepapis" on kõige olulisemaks naistegelaseks Liina tervemõistuslik, iseseisvusele pürgiv eesti naine, kes vabal ajal käib ka libahundiks. Siin pole raske märgata, et võrdkujuks on Kitzbergi Tiina. Seega siin taas tegelane pärineb pigem kirjanduslikust loost, kui ajaloolisest reaalsusest. Lumememm esindab igal juhul mingit võõrast, aga ka midagi sellist, mis võiks olla käeulatuses, aga tegelikult ei ole. Ta võiks esindada unistust, mis reaalsuse survel ühel hetkel sulab ja kaob
mängimisest. Ajalooraamat, kus on pildid juures. Hüperboolidega mängimine. Koomiliselt seob reaalsust, dokumentaalsust muinasjutuloogikaga. ,,Rehepapp ehk November" (2000) koomilises võttes kirjutatud. Konseptuaalsed ajaloo ülekirjutused, nagu ka ussisõnad. Näitavad, et ajalugu oli selline, aga tegelikult oli ajalugu hoopis midagi muud. Kogu koomilise mängu juures oskus stiililiselt mängida. Rehepapis paneb kokku eestlastliku narratiivi, aga ka teise keele, mis tuleb lumememme kaudu. Teisi keele kaudu tsiteerib otse Shakespeare'i. Vilde ja Shakespeare saaks nagu kokku, need ei taha omavahel sobida. Kui nali on ära naerdud, siis tuleb selle tagant välja tõsine maailm ja tõsised probleemid. Eesti küla, oletatavasti 19. Sajand, mille kujutamise aluseks kirjandustekstid (Vilde jt). Miljööloome kujundiks kliima, ilm, hämarus. Päike
annaabi.ee 
