Talu tööriistad rehealuses Rehealuse vahelagi lakast vaadates Ehitusmeeste märkmed harja prussil Puunael katuseharjal Sindelkatus räästal Puunael kinnitamas kahte prussi
samas ruumis. Voodid asusid rehe toas meetri kõrgusel põrandast voodis oli neil külje all põhk mis hoidis talvel sooja neil olid rehielamutes akende asemel lükandluukidega suletavad avad (pajad) Kasutati ka seapõit või maokelmet. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, mille esi- ja tagaseinas oli lai värav, kustkaudu sügisel vili sisse veeti. Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, eelkõige hobuseid ja sigu, ülal laepeal aga heina ja põhku . Rehielamu Elukeskkond hõlmab looduslikku ja inimeste endi loodud keskkonda. Kooskõlas ümbritseva loodusega. Talu ehitati kuiva kohta, tähtis oli vee, metsa lähedus. Hooned paiknesid ümber muruga kaetud õue. Vanadele taluhoonetele olid iseloomulik suur õlgede või rooga kaetud kelpkatus. hobuse- või linnupea
Lavastuse analüüs Mina jäin lavastusega väga rahule. Arvasin algul, et viimane on mingisugune tüüpiline kohustuslik kooli õppeetendus, kuid ei. Mulle meeldis väga. Varasematest nähtud lavastusest erineb see eelkõige kohavaliku tõttu, olles ise ka rehealuses, tekkis tunne olles ise justkui osa lavastusest. Teatritüki sidus tervikuks peategelane Juhan, kes üritas hakkama saada ning peret toita. Laval kujutati eluruume ning lavakujundus oli lihtne, kuid lõi realistliku atmosfääri just nagu oleksin ma isegi osa vanast taluelust. Ka valgus oli lahendatult lihtsalt, kuid minu arvates polnudki enamat vaja. Enamasti oli tavaline spot-valgus, kuid kui käimas oli tulekahju
peosöömaaegadel. Talupoegade toidulaud oligi mitmekesisem just pulmade ja jõulude ajal. Igapäevasteks jookideks olid kali ja mõdu. Nende kõrval pruugiti pulmades ka omavalmistatud õlut ja viina, mida põletati rukkist. Õlle ja viina turustamiseks rajati kõrtsid, kus mängiti pilli tehti kaupa ja levitati külauudiseid. Talupojad elasid rehielamu tüüpi majades. Selle keskseks punktiks oli rehetuba, millesse koondus kogu pere. Talvel peeti rehealuses ka loomi Talurahvariietus on mõjutatud Rootsi moevooludest pikitriibuline seelik, naiste pottmts, meeste murumüts PõhjaEestis, plisseeritud seelik, meeste põlvpüksid saartel. Talurahvakultuuri lahutamatuks osaks oli torupill. Arhitektuur Rootsi ajal tehti mahukaid ehitustöid neis linnades, kus sõjaga kaasnesid suured purustused ja tulekahjud Narva, Pärnu, Tartu. Sõdades vallutamata püsinud Tallinn säilitas oma keskaegset välimust. Linnade ehitust püüti
Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel ja pikamaavedudel. Härgadega tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühematel vedudel. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Oluliselt erinesid lisaks igapäeva elule ka 19. sajandil mõõtühikud. Tol ajal kasutati selliseid mõõte, mida enamus inimesi praegu ei teagi. Vedelike mõõtmisel olid kasutusel sellised mõõdud, nagu vaat, aam ja ankur. Neid kasutati suurema hulga vedelike mõõtmiseks. Väiksema hulga mõõtmiseks kasutati selliseid mõõtühikuid, nagu pang, poolpange ja toop.
Põhiliseks väetiseks oli sõnnik. Seega olenesid väetamisvõimalused loomapidamisest. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Hobust kasutati põllutöödel ja pikamaavedudel. Härgadega tehti eelkõige põllutööd, aga nad kõlbasid ka lühematel vedudel. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Oluliselt erinesid lisaks igapäeva elule ka 19. sajandil mõõtühikud. Tol ajal kasutati selliseid mõõte, mida enamus inimesi praegu ei teagi. Vedelike mõõtmisel olid kasutusel sellised mõõdud, nagu vaat, aam ja ankur. Neid kasutati suurema hulga vedelike mõõtmiseks. Väiksema hulga mõõtmiseks kasutati selliseid mõõtühikuid, nagu pang, poolpange ja toop.
muldpõrandad, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad sageli kapaeplaatidest. Lagi tehti ümarpalkidest. Rehetoa taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, mille esi- ja tagaseinas oli lai värav, kustkaudu sügisel vili sisse veeti. Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, eelkõige hobuseid ja sigu, ülal laepeal aga heina ja põhku. Samuti kasutati rehealust veokite ja hobuseriistade hoidmiseks. Pulmade ja muude pidude puhul oli see tantsuruum, suviti paiknes seal sageli söögilaud. Kamber leiab esmakordselt mainimist alles 17. sajandi allikates. Kaua aega oli see kütteta ruum, mida kasutati hoiuruumina ja kus suvel magati. 19. sajandi alguses muutus kamber
koondunud enamiku või kõigi talude õued. Sumbkülad olid levinud Põhja- Eestis ja saartel. Talu kõige tähtsam hoone oli rehielamu, mis hakkas kujunema I aastatuhandel m.a.j. üheruumilisest kerisahjuga suitsutoast, millele II aastuhande algul seoses maaharimise arenguga lisandus rehealune, mis täitis peamiselt majapidamisruumi ülesannet. Rehealusel oli esi- ja tagaseinas lai värav, kust sügisel vili sisse veeti. Talvel hoiti rehealuses koduloomi ja heina ning põhku. Rehetuba kasutati aastaläbi eluruumina. Toa taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel koldel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. Suvel tehti süüa püstkojas, mida kutsuti Hiiumaal paarguks ja mujal Eestis suveköögiks. Suvekööki kasutati selleks, et rehielamu ruumid suvel liiga palavaks ei läheks. 19. sajandiks olid peaaegu kõigil rehemajadel olemas kambrid
Peatoidus saadi põllult. Vanimaks teraviljaks oli oder. Kasvatati ka nisu, kaera, hernest, uba, naerist ja lina, hiljem lisandusid kapsas ja kaalikas. Karjakasvatuse eesmärgiks oli eelkõige tööloomade saamine. Töö- ning veoloomadeks kasvatati härgi ja hobuseid. Veiste kõrval kasvatati sigu ja lambaid, vähem kodulinde. Karjast saadi liha ja piima ning nahka ja villa. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Sõna mesi ulatub soomeugri aega, kuid millal hakati mesilasi pidama, pole kindlalt võimalik määratleda. Igatahes 13. sajandi dokumentides on sageli märkusi mesipuude ja meekarjamaade kohta. Küttimine on koriluse kõrval inimkonna iidseim elatusala. Jahindus püsis tähtsaima elatusalana kuni esimese aastatuhandeni e. Kr. Eesti sisevete kalastus on niisama vana kui siinne inimasustuski. Merekalastusest saab rääkida alates 13. sajandist
sajandist. Pikka aega olid akende asemel lükandluukidega suletavad avad, kasutati ka seapõit või maokelmet. Klaasaknaid hakati elamutele panema 19. sajandi II poolel. Rehetoa põrand tehti savist, kuhu segati ka liiva või mulda. Savisegu veeti põrandale, tehti veega märjaks ja lasti veidi kuivada. Seejärel lasti põrandat sõtkuda loomadel või lastel ja tambiti põranda pind tambiga siledaks. Talu teine oluline ruum oli rehealune, mis paiknes rehetoa otsas. Rehealuses peksti ja puhastati sügiseti vilja. 19. sajandi keskpaigani hoiti seal talviti loomi, suviti aga vankreid ja põllutööriistu. Rehealust lahutas rehetoast uks, mille kaudu ka suits ahjukütmise ajal välja lasti. 6 TEGELASED Mäeotsa Peeter Pint – vana talunik Anne – tema naine Maie – tema tütar Jüts – tema poeg Erastu Enn – Maie kosilane Männiku Märt, noor mulk – Maie kosilane Kure Aadu – vallavalitsuse kasak Vallakirjutaja
Karja kasvatamine sõltus heina- ja karjamaadest. Enamasti tehti heina looduslikelt aru-, luha- ja sooheinamaadelt. Heinamaade rohkuse tõttu oli veisekasvatus enam arenenud Lääne- ja Loode- Eestis. Karjamaadeks jäid viletsamad maalapid ning mets. Loomi karjatati ka kesal, peale vilja ja heina koristamist kõrrepõldudel ning heinamaadel. Loomi karjatati mai algusest kuni oktoobrini, umbes viis-kuus kuud. Talvel peeti loomi laudas või rehealuses ning söödaks oli peamiselt hein ja põhk. Mesindus Mesi ulatub soomeugri aega, kuid millal hakati mesilasi pidama, pole kindlalt võimalik määratleda. Igatahes 13. sajandi dokumentides on sageli märkusi mesipuude ja meekarjamaade kohta. Kroonik Henriku järgi oli liivlaste ja latgalite 1212. a. ülestõusu põhjuseks tüli Võnnu orduvendadega mesipuude pärast. Hiljem hakkasid feodaalid talupoegadelt meeandamit nõudma. Meega võis asendada ka võlgujäänud viljakümnist.
annaabi.ee 
