Helen Poobus 11B Eesti talupoegade olukord Vene riigi koosseisus, pärisorjuse süvenemine, pärisorjuse kaotamise vajadus ja järkjärguline kaotamine. Aleksander I valitsemise ajal hakkas Eestis paranema talupoegade senine kehv elukorraldus. 1802.aastal kinnitas ta talurahva regulatiivi, mis tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, keelustas koormiste tõstmise ning sätestas, et korralikult talu majandanud talumehelt ei tohi seda ära võtta. Piirati ka talupoegade müüki. Täpselt sama protsess toimus ka Liivimaa talupoegadega. Kaks aastat hiljem, 1804. aastal, kiideti heaks ka Eestimaa talurahvaseadus. See oli oluline samm edasi, kuid kokkuvõttes ei rahuldanud need ei mõisnikke, talupoega ega ka riiki. Algas pärisorjuse järkjärguline kaotamine
kandjaks oli õigeusu kirik, lootes sel teel kohalikke elanikke kiiremini venelasteks muuta. Levis kuuldus, nagu antaks "tsaari usku" siirdujatele maad ja muid soodustusi. Algas massiline usuvahetus 1845. aastal, mille eesmärgiks oli puht maiste hüvede saavutamine. Varsti paljud talupojad aga pettusid usuvahetuses ja 1847. aastal oli liikumine vaibunud. 2.1 UUED TALURAHVA SEADUSED 2.2 1802. aasta regulatiiv "Iggaüks..." 1802. aastal võttis Eestimaa maapäev vastu regulatiivi, mille kinnitas Venemaa keiser Aleksander I reskriptiga 25. septembrist 1802. Regulatiiviga ,,Iggaüks...", said talupojad omandiõiguse vallasvarale ja jätkusuutlikul talupidamisel, talukoha põlise kasutamise õiguse. Asutati valla- ja kihelkonnakohtud. Aleksander I-e nõusolekul kuulutati regulatiiv välja mõisniku nimelt ja tema hea tahte avaldusena, nii et talupojad arvasid selle vabatahtlikult mõisniku poolt kingitud olevat. Regulatiiv avaldati alles 1803
Talurahva omavalitsus pt. 21 Helis, Getlyn, Kätlin, Aleksander 1.Miks ning kelle või mille eeskujul kerkis 19. sajandi alguses päevakorda talurahva olukorra parandamise küsimus Aleksander I eeskujul, ta koostas talurahva regulatiivi, mis tunnistas talupoegade õigust vallasvarale, keelustas koormiste tõstmise ning sätestas, et korralikult talu majandanud talupojalt ei tohi seda ära võtta ning ta võib selle oma lastele pärandada. Mõnevõrra piirati ka talupoegade müüki. 2. Milline tähtsus oli talupoegade jaoks... Talude pärandataval kasutamisõigusel? Talupojad olid küll pärisorjad, kuid nende müük, kinkimine ja pantimine keelati. Neil oli kindel maaala, kus olla.
RAHVSULIKLIIKUMINE EELLUGU *pärisorjuse kaotamine *mõni esinduslikum mõisnik kehtestas talupoegadele eraseadused, millega laiendati nende pmavalitsust ja õigust vallasvarale ning loodai talurahvakohtud. *Paul I tema ajal talurahva elu kergenes, mõisad pidid koguma magasit- kus oli toit ikalduste ajaks. *Aleksander I avaldas survet Eesti ja Liivimaa talurahva olukorra kergendamiseks 1802 Eesti maapäev võtis vastu regulatiivi"igaüks.." sellega lubati talupoegadele talude pärandav kasutamisõigu, õigus vallasvarale ning loodi valla-ja kihelkonnakohtud, kus talumeeste kohtuasju arutati nende osavõtul. 1804 analoogiline seadus 1802 aastaga. 1816 Pärisorjus kaotati Eestimaal 1819 P.orjus kaotati Liivimaal. 1849 Kehtestati Liivim.uus talurahvasedaus->järkjörguline üleminek raharendile. Algas talude päriseks otsmine. 1856 Kuulutati Eesimaal välja uus talurahvasedaus, kus jäi abiteost (s
1802 võttis Eestimaa vastu regulatiivi, mida selle algussõnade järgi tuntakse "Iggaüks...". Talupoegadele lubati talude pärandamise õigust, õigust vallasvarale ning loodi valla- ja kihelkonnakohtud. 1804 Liivimaal kehtestati analoogiline talurahvaseadus. Nagu ka eelnevalt hakkasid eesti talupojad selle peale mässama. Eriti ajas neid vihaseks fakt, et mõis nõudis jätkuvalt kurnavat öist rehepeksu. Mõisakoormiste ülempiiri määramine. 1816 Eestimaal kaotati pärisorjus. 1819 Liivimaal kaotati pärisorjus. Talupojad aga vabastati ilma maata ning nad pidi mõisnikuga raharendile üleminema. Liikumisvabadust aga veel piirati. Pärisorjuse kaotamise käigus said eestlased perekonnanimed ehk priinimed. 1849 Kehtestati Liivimaal uus talurahva seadus, mis nägi ette järkjärgulise ülemineku raharendile ja tavaliselt paljudest eraldiasuvaist maatükkidest koosnevate talude kruntiajamise. Algas talude päriseks ostmine, mis küll aga kulges suhteliselt aeglas...
· Kroonupalat juhtis viitsekuberner, tegeles majanduse ja rahaga. · Hoolekandevalitsus tegeles rahvahariduse, arstiabi ja heategevuslike organisatsioonide töö korraldamisega. · Sisekaitse üksused kohalikud sõjaväekomandod. 2. Talurahvaseadused: a) eeldused ja põhjused; b) sätted; c) tähtsus. · 1802. aasta regulatiiv ,,Iggaüks..." - 1802. aastal võttis Eestimaa rüütelkonna maapäev vastu regulatiivi ,,Iggaüks...", millega talupoeg sai vallasvarale omandiõiguse ja talukoha põlise kasutamise õiguse jätkusuutlikul talupidamisel. Otsustati asutada valla- ja kihelkonnakohtud.' · 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus - 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadusega jäid talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida. neid ei tohtinud kinkida maast lahus. · 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus - 1816
4. ristikheina kasvatus meriinolambad vajasid paremat toitu 5. linakasvatuse laienemine eriti Viljandimaal ja Pärnumaal Talurahvarahutused 19. sajandil: 1. Kose-Uuemõisa rahutused 1805.a 18.-19. sajandi vahetusel muutus talurahvaküsimus taas põletavaks. Muudatuste vajadust olid sunnitud tunnistama nii riigivalitsus kui aadel. 1802. a kevadel hakkas Eestimaa rüütelkond talurahvareformi ette valmistama. Samal aastal kinnitas tsaar Aleksander I regulatiivi, mis sätestas talude pärandatava kasutusõiguse, kuid oodatud koormiste alandamist või ühtlustamist ette ei näinud. (Regulatiivi tõlkis eesti keelde Keila kirikuõpetaja Otto Reinhold von Holtz ning seda tuntakse esimese sõna "Iggaüks..." järgi.) Eestimaa talurahvaseadusekinnitamiseni jõuti augustis 1804 ja sügisel hakati mõisates koostama vakuraamatuid. Talurahvas nägi eesti keelde tõlgitud seadust ja vakuraamatuid 1805. a suvel. Erinevalt Liivimaa talurahvaseadusest jäi
pietism jäi rohkem haritud teoloogide pärusmaaks. Vennastekogudused- hernhuutlased ratsionalism- 18.saj teisel poolel tõi valgustusideede levik kaasa uues usuvoolu. Kalendrikirjandus- sisaldasid rohkesti näpunäiteid ja nõuandeid küll põllupidamise, küll arstimise valdkonnast. Ilmaennustus terveks aastaks. Astroloogilised nõuanded. "iggaüks..."- 1802. aastal võttis Eestimaa rüütelkonna maapäev vastu regulatiivi ,,Iggaüks...", millega talupoeg sai vallasvarale omandiõiguse ja talukoha põlise kasutamise õiguse jätkusuutlikul talupidamisel. vallakohus- alamastme kohus, mis lahendas talupoegade omavahelisi riiu-ja varanõudeasju. Nekrut- nimetati äsja väeteenistusse võetud isikut. Maamiilits- regulaararmeele toeks moodustati 1807. aastal talupoegadest maakaitsevägi e maamiilits priinimi- perekonnanimi magasivili- viljavaru, millest talupojad said hädaaegadel laenu võtta
Eellugu Adel oli võlgades. Mõni eesrindlikum mõisnik kehtestas oma mõisas eraseadused, millega laiendati talupoegade omavalitsust, õigust vallasvarale ja loodu talurahvakohtud. 1796 sai Venemaa troonile Paul I. Ta laiendas Baltikumile nekrutivõtmise kohustuse. 1797 1874 võeti Eestist nekrutiks umbes 150 000 meest. Igas mõisas asutati magasiaidad kuhu koguti viljavarusid näljahäda puhuks. 1801 Paul I tapeti ja tsaariks sai Aleksander I. 1802 võttis Eestimaa maapäeva vastu regulatiivi ,,Iggaüks..." Talupoegadele lubati talude pärandatavat kasutamisõigust, õigust vallasvarale. Loodi valla- ja kihelkonnakohtud. 1804 kehtestati samasugune seadus Liivimaal. 1804 anti uus senisest tagasihoidlikum seadus välja Eestimaal. Talurahvas hakkas mässama. Pärisorjuse kaotamine Pärisorjus kaotati Eestimaal 1816 ja Liivimaal 1819. Talupojad vabastati ilma maata ning nad olid sunnitud sõlmima rendilepingu. Talurahvas sai omavalitsuse valla tasandile. Liikumisvabadus oli
ülikoolist saksakeelne Vene riigiülikool . Ülikooli klassitsistlikus stiilis peahoone on ehitatud 18041809. Aastal 1803 avati eesti keele lektori ametikoht Tartu ülikooli dünaamiline areng kestis aastatel 18201890, millest aastaid 18551880 on peetud akadeemilise enesekesksuse ajastuks, kuid vilistlaste silmis hoopis teiseks õitsenguajaks 1790. aastatel arutati Liivi- ja Eestimaa maapäevadel talurahva olkorra parandamist Eestimaa maapäev võttis 1802 vastu regulatiivi, millega talupoeg sai vallasvarale omandiõiguse ja talukoha põlise kasutamise õiguse Otsustati asutada talupoegade kohelkonna- ja vallakohtud Keiser Aleksander I asutas 1802 nii Eesti- kui ka liivimaa mõisnike krediitkassa Maapäeval vastu võetud ja 1804 aastal keisri kinnitatud Liivimaa talurahvaseadus kindlustas talupojale talu suhtes pärandatava kasutusõiguse ning talu vallas- ja kinnisvarale omandiõiguse Talu koormised pidi kindlaks määratama vastavalt maa pindalale ja
seas üha enam kasvav umbusaldus mõisnike ja kohalike ametivõimude vastu. Ka riigivalitsus pidas uusi seadusi, eriti Eestimaa oma, puudulikeks. Kuna Eesti talurahvaseadusi võrreldi peaaegu alati Liivimaa talurahvaseadustega, siis seekord leiti, et 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadus on palju konservatiivsem, puudulikum ja talupoegadele kahjulikum.22 Seetõttu nõudis keiser põhjendatult kõigi Eesti talumaade hindamist ja uue kohasema regulatiivi väljatöötamist. See käsk andiski Eesti aadlikele tõuke kaotada talurahva pärisorjus. 1816. aasta Eestimaa talurahvaseadus kehtis 40 aastat ehk kuni järgmise talurahvaseaduseni, mis võeti vastu 1856. aastal. Agraarreformi küsimus Eestimaal algatati juba 1839. aasta maapäeval, kuid enne kui sellest algatusest sai uus talurahvaseadus, möödus 17 aastat.23 18 Vaba sõna. Tallinn: Noor – Eesti 1916, lk 112. 19 Vaba sõna. Tallinn: Noor – Eesti 1916, lk 113. 20 Vaba sõna
t võis müüa talupoegi ilma maata. Distsiplinaarvõimu nimetati kodukari mõisniku õigus karistada talupoegi ilma kohtuta ihunuhtluse või lühiajalise arestiga. Talupoegade üle peeti kohut 1.mõisastamata aladel Vakusekohtus U 100 talu moodustasid vakuse. Eesistuja oli vasall , kaasistujad talupojad, kes olid ka otsuse tegijad. 2 mõisastatud aladel mõisakohus. Eesistuja mõisnik. Otsuse tegid talupojad, kes teadsid tavanorme.1802. aastal võttis Eestimaa maapäev vastu regulatiivi ,,Iggaüks...", millega talupoeg sai vallasvarale omandiõiguse ja talukoha põlise kasutamis õiguse jätkusuutlikul talupidamisel. Otsustati asutada valla ja kihelkonnakohtud. 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadusega jäid talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida. neid ei tohtinud kinkida maast lahus. 1809. aasta seadusetäiendused andsid seaduse jõu talukoha põlisele (pärandatavale) kasutamisele ja vallasvara
annaabi.ee 
