Referaat - Viirused (0)

Tallinna Pelgulinna Gümnaasium
VIIRUSED
Christer A.
Tallinn 2010
PUNETISED
Punetised on kerge kuluga viirus-haigus, millega kaasnevad lööve ja palavik.
Punetiste kliiniline avaldumisvorm on suhteliselt kerge. Umbes 2 – 3 nädalat pärast nakatumist ilmnevad sümptomid.
Sümptomid:

• Õrn roosa lööve, mis tekib alguses näole ja levib kehale.
  
• Suurenenud lümfisõlmed.
  
• Palavik.
  

Harvemini avalduvad sümptomid:

• Liigesevalu
  
• Põrna suurenemine
  
• Silma sidekesta põletik
  
• Köha ja punetav kurk
  

Punetisi põhjustab togaviiruse esindaja, mis koosneb üheahelalisest RNA-st. Haigus levib tavaliselt piisknakkusena.
Tõenäosus, et vaktsineerimata isik nakatub punetisse, on umbes 60%
Punetistesse haigestumise kõige suurema riskigrupi moodustuvad vaktsineerimata lapsed vanuses 4 – 10 aastat.
Punetiste diagnoosimisel seisab arst silmitsi mitme probleemiga. Üheks neist on, et lööve on kergesti segiaetav teiste viirusinfektsioonidega, näiteks tuulerõuged või mononukleoos.
Punetised on endeemiline haigus. Praktiliselt iga inimene on seda haigust mingil eluetapil põdenud.
Otsene ravi punetiste vastu puudub, seetõttu tegeldakse sümptomite leevendamisega. Palavikku saab alandada jaheda niiske rätikuga.
Sidekestapõletiku korral tuleb loputada silmi veega või vajadusel manustada silma antibiootikumitilku.
Tuleb manustadalihtsaid valuvaigisteid, näiteks paratsetamool .
Tuleb juua ohtralt vedelikke.
Punetised on suhteliselt kerge haigus, mis põhjustab harva tüsistusi.
Võimalikud tüsistused on: artriit ja entsefaliit.
VÖÖTOHATIS
Vöötohatist tuntakse meditsiinis nime all herpes zoster, mis tähistab ladina keeles vööd.
Nimetus tuleneb lööbe leviku mustrist.
Vöötohatisele eelneb tihtipeale valulik põletav tunne, tuntud ka paresteesiana (naha väärtundlikkus), haigestunud dermatoomil (kindla spinaalnärviga varustatud nahapiirkond)
Rindkere on kõige sagedamini haigusest haaratud piirkond, samuti näo sensoorsete ning monotoorsete närvidega varustatud piirkonnad.
Vöötohatise lööve järgib iseloomulikku vöösarnast mustrit nahal.
Vöötoahtis tekib algselt paapulitena (väikesed kerkinud tähnid) mis muutuvad hiljem villideks.
Kolm kuni seitse päeva pärast villide moodustumist hakkavad tekkima kärnad.
Kui kärnasid mitte puudutada, hakkavad nad eralduma ja kukuvad ära 14 päeva möödudes.
Pärast lööbe kadumist võib närvivalu kesta mõni kuu.
Vöötohatis esineb ainult nendel isikutel, kes on põdenud tuulerõugeid. Mõlema haiguse kahjustused on sarnased, kuid lööbe lokalisatsioon ja iseloom on erinevad.
Haiguse kestus ja tõsisus sõltub patsiendi vanusest .
Et ravi oleks tõhus, peaks manustama suukaudselt atsükloviiri, mis on herpesviirusevastane ravim . Kui raviga on alustatud varakult, mööduvad haigushood kiiremini ning on kergemad. Atsükloviir on hädavajalik ravim, kui on tegemist zoster’i raskemate vormidega.
Karbamasepiini võib kasutada trigeminus-närvi vöötohatise korral, mille puhul on probleemiks liigtundlikkus.
Suurtes doosides steroidhormoonide manustamine vähendab valulikkuse kestvust ägeda vöötohatise puhul.
Ometi kaasneb vöötohatise üldine levik ning seetõttu on paljud arstid suhteliselt tõrksed selle ravimi kasuks otsustamisel.
Vähemalt 20% täiskasvanutest on oma elu mingil perioodil põdenud vöötohatist, kuid väga harva rohkem kui ühe korra.
Viiruse taasaktiveerumist tuleb rohkem ette vanurite ja nõrgenenud immuunsusega inimeste, nagu näiteks aidsihaigete seas.
Vöötohatise infektsioon võib olla ka tõsisema kuluga või eriliste komplikatsioonidega .
Üks vöötohatisevorme on Ramsay Hunti sündroom, mille puhul on haiguses haaratud ka näonärv. Sellega kaasneb näo osaline halvatus .
Ramsay Hunti sündroomi diagnoosiliseks näitajaks on kahjustuse esinemine ka kõrvas, kus paikneb nervus trigeminus ehk kolmiknärv.
MALAARIA
Malaariat põhjustavad ainuraksete (Protozoa) hulka kuuluvad parasiidid .
Haigus levib nakatunud emase Anopheles’e moskiito hammustuse kaudu, vahel harva toimub levik ka kontrollimata vere ülekandel.
Malaariat põhjustavad neli liiki:

• Plasmodium ovale (Aafika)
  
• Plasmodium malarie (Aafrika)
  
• Plasmadium vivax (India, Kagu- Aasia , Lõuna- ja Kesk-Ameerika)
  
• Plasmadium falciparum (Aafrika, Vaikse ookeani saared, Kagu-Aasia ja Lõuna-Ameerika)
  

Plasmadium falciparum toob kaasa haiguse kõige raskema vormi, mis võib olla ka eluohtlik.
Teised liigid põhjustavad tavaliselt kergemaid infektsioone.
Haiguse inkubatsiooniperiood kestab 12 – 28 päeva, kuid see võib kliiniliselt avalduda kuni viis aastat pärast nakatumist, sest nii kaua suudab parasiit peituda maksas siukunud olekus.
Malaaria kliinilised tunnused on tihtipeale mittespetsiifilised, nende hulka kuuluvad üldiselt halb enesetunne, gripilaadne haiguspilt, peavalu, kõhuvalu ja düsuuria (urineerimishäired).
Kõigi nelja liigi poolt põhjustatud haiguse iseloomulikumaks sümptomiks on perioodiliselt korduvad kõrge kehatemperatuuriga haigushood.
Viimased kujutavad endast 6 – 8 tunniseid kuuma- ja vappekülma ning higistamisega kulgevaid tsüklilisi haigushoogusid.
Samuti võib maks olla suurenenud, kaasneb aneemia ja ka kollatõbi.
Malaaria ravi koosneb sümptomaatilisest ja spetsiifilisest ravist. Tähtis on kehatemperatuuri langetamine, vedelikukao kompentseerumine ja neerude töö, vere hulga ja glükoosisisalduse korrigeerimine.
Aneemia on pahaloomulise malaaria võimalik komplikatsioon. Sellisel juhul võib olla vajalik vereülekanne.
Raske Plasmadium falciparum’i malaaria võib olla eluohtlik, seda parasiitide poolt nakatatud punavereliblede kokkukleepumise (agregatsiooni) ning sellest tuleneva väiksemate veresoonte võimaliku ummistuse tõttu.
Sobivate malaariavastaste ravimite kasutamisel on võimalik vähendada malaariasse nakatumise ohtu.
Sellised ravimid sisaldavad klorokiini ja proguaniili.
Putukatõrjevahendite kasutamine ning keemiliselt immutatud putukavõrgud vähendavad kandja-moskiito hammustuse võimalust.
Kasutatud kirjandus:
„PERE TERVISEENTSÜKLOPEEDIA“ – Peter Abrahams.