Vastavalt Lacanile inimene eraldub sünni tagajärjel algobjektist ning peale seda on inimese psüühika suunatud selle algobjekti taastamise poole."Puudumist" proovitakse ületada kolmes etapis: imaginaarses, sümboolses, reaalses. · analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia Olulisel kohal on inimese vaim. Küsitakse, kuidas on keha ja psüühika omavahel seotud. On kaks positsiooni: dualistlik (keha ja vaim paralleelsetes universumites) ja reduktsionistlik (tegelikult on olemas vaid inimvaim, keha on vaid vaimu poolt loodud visioon). Tegemist on siin ka teadvuse ülima privaatsusega ning tehisintellekti probleemiga.
18. sajandile pandi rõhku ümbritsevale keskkonnale. Kuna levisid erinevad epideemiad. Kanalisatsioon, prügimäed.. Nakkushaigused olid peamised surmapõhjused. Tervis, kui haigust ei ole. Lahkamine oli arengus. Jõuti teadmiseni, et haigus on seotud rakutasandil, mitte kehavedelikega. Biomeditsiiniline lähenemine- haigus läbi rakutasandi, tehnoloogia arenes, inimese oma osalus madal. Diagnostika arenes läbi tehniliste vahendite. Reduktsionistlik lähenemine- vaim, keha ja käitumine on seletatav ja taandatav rakutasandi, bio Reduktsionism eitas tõendeid, et erinevad inimesed võiks erineval moel haiguseid põdeda, ei toodud sisse isiksust, kogemust, ega kultuurilist tausta. Biopsühhosotsiaalne ja biomeditsiiniline lähenemine Biomeditsiiniline Biopsühhosotsiaalne lähenemine reduktsionistlik mitte- reduktsionistlik
> autonoomse indiviidi müüdi õõnestamine, näidates, kuidas meedia avaldab mõju sotsiaalsetele suhetele. > emantsipatoorne püüd äratada kultuuritööstuse kütkes olevad inimesed, paljastada manipuleerivad võtted. marksistlik suund on metodoloogiliselt nõrk: suurem osa teooriatest on ilma empiirilise katteta. tegu on ideoloogilise ideoloogiakriitilise käsitlusega, mis on üsna dogmaatiline. klassikaline marksism on liigselt deterministlik ja reduktsionistlik (materialism), inimtegevusele ja initsiatiivile on selles jäetud liiga vähe ruumi. marksistlik mõiste ,,valeteadvus" eeldab, et eksisteerib vahendamisest ,,puhas" või ,,moonutamata" reaalsus. Eeldus, et massimeedia ja kultuur laiemalt toodavad valeteadvust, ei jäta ruumi alternatiivseteks tõlgendusteks auditooriumi poolt, erinevateks meedia ja kultuuri kasutamisviisideks, indiviidi aktiivsus puudub täiesti. Poliitökonoomia
et haigus on seotud inimese keharakkudega. Tähtuse kaotas humoraalne teooria (yay!). Hakkas kasvama biomeditsiiniline lähenemine. Toetub faktidele, kõik häired on seletatud füsioloogia alusel. Haigus on konkreetne, kehakeskne, lokaliseeritud, määratletud. Psühholoogiline ja sotsiaalne pool jäi kõrvale. Ravimetoodika muutus tehnilisemaks. Samuti arenes diagnostiga, et täpselt määratleda haiguse koht ja ulatus. Biopsühhosotsiaalne mudel hakkas arenema 20ndal sajandil. Mitte-reduktsionistlik lähenemine. Vaim, keha ning käitumine võib olla taandatav ja seletatav rakkude tasandil, biokeemilisel või närvisüsteemi tasandil. Eitati seda, et võivad olla erinevused selles kuidas keegi haigeks jääb, põeb ja terveneb. Vahet pole milline on sotsiaalne toetus või millised uskumused sul on, vaja on terveks teha. Selle mudeli põhjal võivad haigused ja sümptomid võivad olla esile kutsutud üheaegselt füüsiliste, psüühiliste, kultuuriliste ja sotsiaalsete tegurite poolt
Õendusfilosoofia põhiprobleemid Kalmer Marimaa Inimesekäsitlus tervishoius Tervishoiufilosoofias jäävad mitmed käsitlused inimesest kahe äärmuse vahele: 1) René Descartes'i dualism, mille järgi inimese keha ja vaim (sh teadvus) on kaks erinevat substantsi, ehkki nad on omavahel seotud; 2) reduktsionistlik vaade, mille järgi inimesed on üksnes bioloogilised organismid. Meditsiinipraktika teooriad põhinevad eeldustel selle kohta, kes on inimene. Näitena võiks tuua kaks erinevat lähenemist: 1) biostaatiline teooria – tervis = haiguse puudumine. Inimene on haige, kui tema kehas on haiguskolle. Haiguse tuvastamiseks piisab inimese füüsilisest läbivaatusest ja temalt pole vaja küsida, kas ta on enda arvates haige või terve. Seda seetõttu, et inimene on üksnes bioloogiline organism
suguvõsa kui samade geenide edasikandjate ellujäämist. - Bioloogiline determinism - reduktsionistliku mõtteviisi koolkond, mis väidab, et bioloogilised tegurid võivad olla igasuguse olulise inimliku tegevuse ja mõtlemise põhjustajaks ning täielikuks seletuseks. Nende hulka võivad kuuluda geneetilised või pseudogeneetilised tegurid ja muud füsioloogilised tegurid (hormoonid, või aju orgaanilised kahjustused jm). - Geneetiline determinism - reduktsionistlik mõtteviis, mille kohaselt inimkäitumine, võimed jms on täielikult determineeritud (määratud) sünnipäraste mehhanismidega ega allu seetõttu eriti keskkonnamõjudele või kui, siis ainult väga vähesel määral. Raskesse olukorda sattudes on meie esimeseks reaktsiooniks koostöö, mitte konfrontatsioon (Milgram). 21
Religioon suhtetasandi ,,asi", vahendaja. Religioon pakub leevendust, vähendab pinget subjektiivse ja objektiivse maailma vahel. Sigmund Freud (1856-1939) psühhoanalüüsi rajaja, aga tema ideede mõju religiooni- sotsioloogiale (ja kogu Lääne kaasaegsele kultuurile) on olnud tohutu. [Usk teadusse ja progressi oli kaasaegsete hulgas väga tugev.] Inimene on seksuaalne olend (vs eelnev ,,seksuaalsus-on-patt"-maailm). Religioon ihade projektsioon. Reduktsionistlik, kriitiline suhtumine religiooni. Religioon on lapsik psühholoogiline vajadus, kujutab endast psühholoogiliste seisundite projektsioone. Püüe tulla toime pingetega, mis suhetes (laps-isa-ema) esile kerkivad; vajadus turvatunde järele. Religioon on neurootiline reaktsioon, püüe probleemidega toime tulla. Freud kordab (varem välja käidud) ideed, et religioon on vajalik, et inimese instinkte taltsutada; see hoiab moraali ja takistab ühiskonna laskumist kaosesse. (L
hinge ei ole. Kuidas võib mõte, mis ei ole materiaalne, põhjkustada muutusi materiaalses? Sestap ongi lahus. 18.saj. Hakati rohkem pöörama tähelepanu keskkonnale (mustus jne). Tekkis biomeditsiiniline lähenemine e igal haigusel peab organismis olema mingi põhjus. St,et defineeritakse tervist neg kaudu, tervist mõistetakse kui haiguse puudumist. Jätab kõrvale psühholoogilised ja sotsiaalsed mõjutused. On konkreetne, vähe võimalust subjektiivsuseks. Faktikeskne lähenemine. Reduktsionistlik e baasidee on selles, et vaim, keha ning täitumine võib olla taandatav ja seletatav rakutasandul: biokeemilisel või närvisüsteemi tasandil.Reduktsionism eirab tõendeid, et erinevad inimesed reageerivad erineval viisil samasugusele haigusele. Inimese omaosalus tervise tagamisel hinnatakse pigem madalaks. Biomeditsiinilise lähenemisega koos arenes ka diagnostika ja ravimeetodid muutusid tehnilisemaks. 20.saj. Leiti, et biomeditsiiniline ei seleta kõike ära nagu peaks
On ka mitemeid ohtusid põhiline see, et uurija käheb liiga sügavale v siis jääb liiga pinnapealseks. Kogemuse sügavust vaadates - me näeme liiga palju, ühisosa muutub liiga väikseks ja teiselt poolt jääme liiga üldste käsitluste juurde, me näeme nähtust liiga vähe ja kõik on kokkulangev Positivism Standartselt empiiriline , et mingid muutujad, mida tajutakse peavad olema tajutavad kõigi 5 meele abil Mõisted ja definitsioonid Reduktsionistlik lähenemine võrdne see, mil moel me mingit nähtust konstrukti mõõdame, selle operatsionaalne definitsioon, millega me seda mõõdame Eelkõige kvantitatiivne lähenemine nii palju kui võimalik üritatakse seda seletada loogilistes ja matemaatilistes terminites Rõhutab põhjuslikkust, mis siis lõppkokkuvõttes peaks välja viima ennustaise ja kontrollini Rõhutab kindlusetunnet ja kindlust faktid, mis on kindlaks tehtud on muutumatud
2)Loomuõiguse käsitlemine inimestele loomulikus algolukorras kuulunud vabadusena (negatiivsena Hobbesil ja positiivsena Lockel, Rousseaul). 3)Inimühiskonna käsitlemine mehhaanilis-kausaalsete loodusseaduste toimealana (naturalism tähendabki, et viimases instantsis on kõik nähtused seletatavad loodusteaduslike meetoditega; füüsika kui loodusteaduse etalon: vaatlustulemuste matemaatiline tõlgendamine; naturalism on reduktsionistlik: väited moraali ja eetika kohta on tegelikult väited looduslike faktide kohta; mitteautonoomne eetika). [25]4)Ühiskondliku lepingu rajamine inimeste mõistuslikule äratundmisele, et ühiskonna säilitamiseks ja kaitsmiseks tuleb ühineda ning loovutada osa või kõik oma õigused riigile. 5)Riigi käsitlemine ainsa positiivse õiguse allikana. 6)Riigi kohustus hoida ja kaitsta inimeste loomulikke põhiõigusi (Locke, tänapäev).
Absoluutse kiiruse printsiip väljendab tõdemust, et aeg ja ruum on suhtelised. Neist on mõtet rääkida vaid ainelise objekti korral. Väljaosakeste (piirkiirusega liikuvate osakeste) jaoks pole neid olemas. Klassikaline füüsika tegeleb kehade, liikumise, vastastikmõju ja väljaga, rakendades atomistlikku printsiipi vaid kehadele (p. 1.-5.), uurib makromaailma nähtusi, mikro- ja megamaailma kirjeldada ei suuda. Klassikaline füüsika on reduktsionistlik. Reduktsionism (lad. reductio taandama) on lähenemisviis, mis püüab mõista tervikut osade parema tundmaõppimise kaudu (taandab terviku osadeks), uurib reaalsust lokaalselt (mingis väljavalitud kohas), vaatleb primaarsena objekti ennast ja sekundaarsena objekti seoseid teiste objektidega. Kaasaegne füüsika rakendab atomistlikku printsiipi ka väljale, arvestab spinni (sh. selle seost tõrjutus-
Absoluutse kiiruse printsiip väljendab tõdemust, et aeg ja ruum on suhtelised. Neist on mõtet rääkida vaid ainelise objekti ("fermionvaatleja") korral. Väljalise objekti ("bosonvaatleja") jaoks pole aega ja ruumi olemas. Klassikaline füüsika tegeleb kehade, liikumise, vastastikmõju ja väljaga, rakendades atomistlikku printsiipi vaid kehadele, uurib makromaailma nähtusi, mikro- ja megamaailma kirjeldada ei suuda. Klassikaline füüsika on reduktsionistlik ja kasutab fatalistlikku mõtlemisviisi. Ta uurib (tegelikult vaid mudelina eksisteerivaid) fatalistlikke protsesse kui kõige lihtsamaid ja rikub inimkonna kollek- tiivse teadvuse (visioonideruumi) väärarvamusega, et sellised protsessid on ka tegelikult olemas. Reduktsionism (lad. reductio taandama) on lähenemisviis, mis püüab mõista tervikut osade parema tundmaõppimise kaudu (taandab terviku osadeks), uurib reaalsust lokaalselt (mingis väljavalitud
Taustsüsteem koosneb taustkehast (kehast, mille suhtes liikumine toimub), koordinaadistikust ja ajamõõtjast (kellast). Relativistlik füüsika näitab, et taustsüsteem on alati relatiivne, vaid inimlik abivahend liikumise kirjeldamiseks. Klassikaline füüsika tegeleb kehade, liikumise, vastastikmõju ja väljaga, rakendades atomistlikku printsiipi vaid kehadele, uurib makromaailma nähtusi, mikro- ja megamaailma kirjeldada ei suuda. Klassikaline füüsika on reduktsionistlik ja kasutab fatalistlikku mõtlemisviisi. Ta uurib (tegelikult vaid mudelina eksisteerivaid) fatalistlikke protsesse kui kõige lihtsamaid ja rikub inimkonna kollek- tiivse teadvuse (visioonideruumi) väärarvamusega, et sellised protsessid on ka tegelikult olemas. Kaasaegne füüsika rakendab atomistlikku printsiipi ka väljale, arvestab spinni (sh. selle seost tõrjutus-
sajandi teisel poolel) ning lahkamiskultuuri levik. Oluline oli haiguskäsitluse somaatiliseks muutumine (patoanatoomia), kasutusele võetud stetoskoop (jm füüsilise vaatluse meetodid). M. Foucault räägib sellest kõigest kui ,,kliiniku sünnist" endise humoraalteoorial põhineva skolastilise meditsiini taganemisest uue anatoomilis-kliinilise lähenemise ees. Uus nn hospitaalmeditsiin oli analüütiline ja reduktsionistlik. Foucault' lähenemist, mis seletab neid arenguid Prantsuse revolutsiooni (1789) mõjudega, on ka kritiseeritud. Asi nimelt selles, et patsiendikeskse arstiõppe (kliinilise õppe) üheks alusepanijaks oli olnud juba Boerhaave Leidenis 17. sajandi lõpul. Siis võeti kasutusele ka termin kliinik (kr. k ,,voodi"). Arstiõppe minek haiglasse toimus kahesuunaliselt ühelt poolt otsisid ülikoolid enestele praktikabaase ning lõid sidemeid olemasolevate haiglatega
annaabi.ee 
