VIIUL 8.r Viiuli Ajalugu Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Idamaadest rändurite ja kaupmeeste meelelahutajana Lõuna- Euroopasse jõudnud pillidest võib viiuli vaarisaks pidada keskaegset rebekki. Viiuli sarnaseid pille hakkasid põhjapoolse Itaalia meistrid tegema XVI sajandi alguses. XIX-XX sajandi muusikute maitse jaoks täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil paljud Itaalia viiulimeistrid, kellest ajalukku on tuntuimatena jäänud Nicola Amati, Giuseppe Guarneri ja Antonio Stradivari Vanade Itaalia viiulite kõige kuulsaimaks sünnikohaks sai pärast viimase Brescia suure meistri Giovanni Paolo Maggini surma Cremona. Ehitus
Rahvapärast viiulimängu õpetatakse pärimusmuusika õppelaagrites, mitmetes muusika- ja huvikoolides ning kõrgkoolis. Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi, Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutada IX sajandisse. Idamaadest rändurite ja kaupmeeste meelelahutajana Lõuna-Euroopassejõudnud pillidest võib viiuli vaarisaks pidada keskaegset rebekki (''rebec'', Pärsias rabab või rebab). Tänapäeva viiuli kujunemislugu on keeruline ja kulgenud mitut liini pidi. Keskaegsetest erinevatest keelpillidest kujunesid renessanssi ajal tänapäevaste keelpillide lähemateks esivanemateks viola da gamba, mida mängiti põlvedel või põlvede vahel hoides ning viola da braccio, mida mängides õlale või rinnale toetati. Meie viiuli sarnaseid pille hakkasid põhjapoolse Itaalia meistrid tegema XVI sajandi alguses. XIX-XX sajandi
Olen kirjutanud mõned laulud ise noodijoonestikule. Õnneks on just leiutatud noodijoonestik tänu Guido Arrezosele. Seda lihtsam on mul muusikat luua. Mul on väga musikaalsed sõbrad. Tihti istume kokku ja esitame rüütlining kangelaslaule. Vahest kanname ette ka minu loodud muusikat. Mina ise mängin orelit, kuid ülejäänud mu sõbrad mängivad portatiivi, fiideli, rebekki ja torupilli. Kokkuvõtteks võin õelda, et minu elu printsessina oleks väga palju seotud muusikaga. Suurt rõhku paneksin välimusele ning enda ilu nimel olen valmis kõigeks. Püüdleksin selle poole, et paista aina naiselikum.
rolli. Mulle on alati meelejärgi olnud suursugused ja veidi salapärased vaimulikud laulud. Saatepill orel, mida võis laulu saatmiseks kasutada alates 19sajandist lisas minu arust veel vunki juurde. Üks keskaja muusika žanritest – rüütlilaul on minule arvatavasti kõige hingelähedasem. Tundub kuidagi ilus ja austav, kuidas rüütlid oma südamedaamidele õukondades laulmas käsid ja niimodi daamidele muljet avaldasid. Rüütlilaulude saateks mängiti põhiliselt : fiidelit, rebekki, harfi, põikflööti, trompetit, käsitrummi ja tamburiini. Kõige sümpaatsem loetelust tundub harf, kuna selle mahe kõla tunduvad rüütlite armastuslauludega kõige paremini kohanevat. Keskaja ehitised olid massiivsed ja suurgsugused – turvatunnet pakkuvad. Just nagu minu iluideaalis ette nähtud. Suured sambad ning väga palju pisidetaile hoonete seintel ning akendel. Ümarkaared ning jumalikud maalid seintel muutsid minu arvates vaatepildi pehmeks ja usutavaks.
Neid oli seal 4: Pauno, Mauno, Riina ja Edgar. Meelis läks nende juurde ja hakkas kohe küsima nii pillide, muusikute ja nende lugude kohta. Meelis sai teada, et ka nemad on Tallinna poole teel. Ta otsustas ka nendega ühineda. Aga ta tahtis ka hirmsasti mingit pilli mängida. Peale väikest mõtlemist võtsid muusikud oma hobusevankrist välja löökpilli ja andsid meelisele. Nad hakkasid siis kõik koos mängima. Meelis mängis löökpilli, Pauno fiidelit, Mauno rebekki, Riina portatiivi ja Edgar mängis lautot. Järgmine päev nad liikusid edasi, õhtuks jõudsid nad Tallinnast 5km kaugusele. Õhtul nad arutasid kuidas Meelis linna toimetada, kuna linn oli müüridega ümbritsetud ja väravates olid valvurid, kelle ülesandeks oli orjad ja vaenlased eemale hoida. Lõpuks nad otsustasid nad Meelise vankrisse peita pillide vahele ja veel tekk peale. Järgmisel hommikul hakati jälle liikuma, tunniga olid nad juba väravate juures
laul, millele lisati algul üks- hiljem mitu häält). Orgaanium seostub jumala ema katedraaliga. Selle perioodi tuntumad heliloojad kirjutasid 3-4 häälseid orgaaniume. Järgmine zanr kujunes välja 13. sajandil ja see oli motett. Sellel oli mitu häält, mitme erineva tekstiga. See oli mitu aastat populaarseim seltskonna laul. Esimesed pillid keskajal olid kirikuorelid(9.-10.sajand). Esialgu mängisid pillid sama meloodiat mis lauldi. Keelpillidest oli fiidel( viiuli eeskäia) ja rebekki(tsello).Veel olid olemas harf, lauto ja rataslüüra. Puhkpillidest olid vanimad torupill, salmei. Keskaegse muusika kohta on teada vähe, sest algselt ei pandud seda kirja. Rohkem on teada kirikumuusika kohta. Liturgiline laul oli ühe häälne ladinakeelne, sellel puudub regulaarne taktimõõt ja muusikaline rütm. Missa kujunes välja igapäevasest jumalateenistusest ja seal esitatud lauludest. 9. sajandil kujunes noodikiri, mida oli vaja kirikute laulude ühtlustamiseks
Tallinn 2011 SISUKORD 1) Viiul a) Viiuli ajalugu b)Viiuli ehitus 2) Kasutatud kirjandus VIIULI AJALUGU Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi, Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutada IX sajandisse. Idamaadest rändurite ja kaupmeeste meelelahutajana Lõuna-Euroopasse jõudnud pillidest võib viiuli vaarisaks pidada keskaegset rebekki. Tänapäeva viiuli kujunemislugu on keeruline ja kulgenud mitut liini pidi. Meie viiuli sarnaseid pille hakkasid põhjapoolse Itaalia meistrid tegema XVI sajandi alguses. XIX-XX sajandi muusikute maitse jaoks täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil paljud Itaalia viiulimeistrid, kellest ajalukku on tuntuimatena jäänud Nicola Amati, Giuseppe Guarneri ja Antonio Stradivari. XVI sajandi
Halle. Laulikud võisid olla erinevatest seisustest, töötada õukonna teenistuses või rännata ringi. Alates 13. sajandist koondusid rändlaulikud tsunftidesse ning said linnamuusikutena tööd ja leiba linnakapellides. Pillid ja pillimuusika keskajal Umbes 9. sajandil hakkas pillide kasutamine domineerima ka kirikumuusikas. Levinum pill oli siin orel, samuti portatiiv- see on ühe käega mängitav ja kaasaskantav orel. Keelpillidest kasutati fiidelit ja rebekki. Fiidelist areneb hiljem välja viiul. Näppepillidest oli kõige iseloomulikum harf ja lauto. See oli 16. 17. sajandil levinumaid pille. Pillid mängisid ka tantsumuusikat, üks varasem tantsuvorm oli estampii. 10. sajandist on pärit esimesed näited mitmeehäälsest kirikulaulust. Esimest mitmehäälset kirikulaulu nimetati organumiks (saatehäälte kaasalaulmine gregoriuse koraalile). Kõige tuntumad organumite kirjutajad on Leonius ja Perotinus. Leoniuse
Duurkannel Kandle põhiosad: Kõlakast Keeled (kõlakastile tõmmatud) Viiul Viiul on kõige populaarsem keelpillide perekonna esindaga. Sageli nimetatakse viiulit ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja mängutehnilised võimalused. Viiuli ajalugu: Viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Euroopa aladele jõudsid esimesed viiuli eelkäijad umbes IX sajandil tänu Idamaistele ränduritele. Viiuli vaarisaks peetakse keskaegset rebekki. Meie viiuli sarnaseid pille hakkasid põhjapoolse Itaalia meistrid tegema XVI sajandi alguses. XIXXX sajandi muusikute maitse jaoks täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandi paljud Itaalia viiulimeistrid, kellest ajalukku on tuntuimatena jäänud Nicola Amati, Giuseppe Guarneri ja Antonio Stradivari. Viiulid tänapäeval: Tänapäeval valmistatakse viiuleid nii tööstuslikult kui ka enamvähem samade võtetega nagu seda tegid renessanssiaegsed meistrid
Teoreetiline osa tutvustab viiulit, ajalugu, meistreid, mängutehnikat.. TEOREETILINE OSA 1. VIIUL 1.1 Viiuli ajalugu Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. Viiuli sarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi, Euroopa aladel on viiuli kaugemaid eelkäijaid võimalik paigutada IX sajandisse. Idamaadest rändurite ja kaupmeeste meelelahutajana Lõuna-Euroopasse jõudnud pillidest võib viiuli vaarisaks pidada keskaegset rebekki. Tänapäeva viiuli kujunemislugu on keeruline ja kulgenud mitut liini pidi. Keskaegsetest erinevatest keelpillidest kujunesid renessanssi ajal tänapäevaste keelpillide lähemateks esivanemateks viola da gamba, mida mängiti põlvedel või põlvede vahel hoides ning viola da braccio, mida mängides õlale või rinnale toetati. Meie viiuli sarnaseid pille hakkasid põhjapoolse Itaalia meistrid tegema XVI sajandi alguses. XIX-XX sajandi muusikute maitse jaoks
annaabi.ee 
