Keskaegne arhitektuur/muusika (0)

Mis mulle meeldib/imponeerib keskaegses arhitektuuris/ muusikas
Keskaja alguses peetakse 476. aastat, kui barbarid hävitasid lõplikult Lääne- Rooma riigi. Toimus rahvaste rändamine ja Läänekiriku keskuseks sai Rooma. Nii otsused muusikas kui arhitektuuris tuginesid usule ja jumalikule algele. Tekkisid suured ehitised, algul basiilikad ja hiljem veel võimsamad gooti stiilis katedraalid. Põhjus, miks ma isegi eelistaksin keskaja muusikat nüüdisaja muusikale seisneb selles, et looming oli aus, see tugines millegile ja sellel oli oma mõte, nüüd on kõigi soov meeldida massidele, vähesed teevad asja hingega.
Esimesed laulmised tekkisid jumalateenistusest 8-9.saj, ning seda toetas kirikuorel. Uue kirikureformiga võeti kasutusele uus kirikulaul – gregooriuse laul. Minu arust just gregooriuse laul tundub väga huvitav ja müstiline. Sellel on palju esitusviise, kuid minu lemmik on responsoorium , kuna soololaule lisaks on refräänis kaasatud koor, mis teeb vaimulikud laulud mõjuvõimsaks. Lisaks on sellel esitusviisil palju kaunistusi ja improvisatsioon mängib suurt rolli. Mulle on alati meelejärgi olnud suursugused ja veidi salapärased vaimulikud laulud. Saatepill orel, mida võis laulu saatmiseks kasutada alates 19sajandist lisas minu arust veel vunki juurde.
Üks keskaja muusika žanritest – rüütlilaul on minule arvatavasti kõige hingelähedasem. Tundub kuidagi ilus ja austav, kuidas rüütlid oma südamedaamidele õukondades laulmas käsid ja niimodi daamidele muljet avaldasid. Rüütlilaulude saateks mängiti põhiliselt : fiidelit, rebekki, harfi , põikflööti, trompetit, käsitrummi ja tamburiini. Kõige sümpaatsem loetelust tundub harf, kuna selle mahe kõla tunduvad rüütlite armastuslauludega kõige paremini kohanevat.
Keskaja ehitised olid massiivsed ja suurgsugused – turvatunnet pakkuvad. Just nagu minu iluideaalis ette nähtud. Suured sambad ning väga palju pisidetaile hoonete seintel ning akendel. Ümarkaared ning jumalikud maalid seintel muutsid minu arvates vaatepildi pehmeks ja usutavaks.
Hiljem avaldusid ka teravkaared ning kõrged kitsad kirikud. Tihti oli kirikutel kaks torni. Seintel olid tahvelmaalid ja puuskulptuuridega tiibtalaarid. Minu arust kirikud peavadki olema suursugused ja näitama võimu.
Tänapäeva ei saa võrrelda keskajaga. Sel ajal mõtlesid inimesed rohkem üksteise peale, arvestati kaaskondlastega ja kirjutati muusikat oma jaoks. Nüüd elatakse ainult iseendale ja ´popiks´on saanud bass ja trummide põrin, mida täiendab iga 30 sekundi tagant üks pikk naisvokaal.
Ehitised on muutunud üksluiseks ja kindla plaani järgi ehitatud üksluiseteks nelinurkseteks kastideks. Väga vähe on jäänud maailma seda ilu ja detaile ehitiste juures, nende väge ja suursugusust.
Arvan, et oleks huvitav ka ise keskajal elada. Õpiks ümbritsevat rohkem austama ja nautima rohkem ilu ja inimeste vaeva.