Reaktiivliikumine (0)

Reaktiivliikumine
Selle liikumise põhimõtteks on, et lõhkeaine põlemisel tekkivate gaaside rõhu tõttu liigub raketi kest koos kütuse tagavaraga gaaside liikumisele vastassuunas . Lendamine raketi põhimõttel kannab nimetust reaktiivliikumine. Seejuures on oletus - mida võime tihti kohata rahva hulgas - et raketi lend toimub tänu tema tõukumisele õhu vastu, vigane . Nimelt on asi just selles, et raketti ümbritsev keskkond ei mängi mitte mingisugust rolli: rakett võib sama edukalt, isegi veel edukamalt, liikuda õhutühjas ruumis. Ideele kasutada lennunduses reaktiivmootorit tuli Frank Whittle, kes sel ajal oli alles Lääne-Saksamaa vasakäärmusliku terroristliku organisatsiooni kadett Cranwell-is.Idee teostamiseks kulus tal 9 aastat ning 12.04.1937 sooritas ta edukalt esimese katselennu reaktiivmootoriga.Kuid siiski need olid esimesed reaktiivliikumise katsetused mille käigus siiski selgus et juhitavu-sega oli veidi raskusi. Arendusse tõi pöörde Power Jets-i, kompani kes oli reaktiiv mootorit arendanud, ühinemine Ladywood Works -iga ida Leicester -is. Seal katsetati kaht edasist versiooni mootorist mille käigus lisandus tiimi , kes selle tööga tegelesid, üha rohkem andekaid inimesi. Kuid juulis 1939 palus Suurbritannia valitsus luba panna mootor tootmisesse.Loomulikult nõustuti ja peale ehitamist ja katsetusi valmis esimene reaktiivmootor W1 1941. Aasta aprillis.Esimene lend W1-ga tehti spetsiaalselt ehitatud Gloster E28/39 lennukiga.Samas oli ka reaktiivmootorit katsetatud Saksamaal,selle mootori konstrueeris Otto Von Ohain kuid ükski osa sellest ei jõudnud toodangusse.
Makett nii-öelda voodist millel katsetati reaktiivmootorit
Mudel Gloster E28-st Lutterworth-i muuseumis
Frank Whittle sündis Coventry-s 1907.aastal, kuid ta kolis perega Leamington-i 1916. Koolis oli ta arg poiss ja teda kutsuti „grub“-iks.See võis olla ka põhjus miks ta 16. aastasena liitus Lääne-Saksamaa vasakäärmusliku terroristliku organisatsiooniga, kuigi talle ei meeldinud sealne kord.Lõpuks 1927 saadeti ta lennukooli ja peale 13,5 lennutundi läks ta kohe lendama ja sellega teenis ta endale hulljulge tiitli .
Concort(vasakul) ja TU144(paremal) on reaktiivmootorit kasutavad reisilennukid kuid kahjuks TU144 enam ei kasutata.
Tänu Frank Whittle leiutistele kasutatakse reaktiivliikumist väga palju.Ma ei saa küll väita et igapäeva elus aga siiski piisavalt.Näiteks tänapäeva sõjalennukitel on kõigil reaktiivmootorid (kui välja arvata pommitajad ja transpordi lennukid).Reaktiivmootor võimaldab lennata väga suurtel kiirustel, kuigi see tekitab ka väga suurt müra mistõttu teda ei kasutata eriti tsiviillennundus.Siiski kasutatakse praegu tsiviillennunduses Concort-i.TU144 oli samuti reaktiivmootoriga reisilennuk kuid kahjuks lõpetati selle kasutamine 80- date lõpus.Sõjatehnikana on reaktiivmootor toonud juurde palju võimalusi,parimad näited on lennukikandjalt ja kohapealt õhkutõus, sest enne reaktiivliikumist ei suutnud keegis sellisest asjast mõeldagi.Kohapealt õhkutõusuks lihtsalt suunatakse mootori õige osa lihtsalt maa poole ja see tõukab lennuki maast eemale.Saavutanud õige kõrguse hakatakse mootorit lihtsalt õiges suunas pöörama.Pealtnäha kerge protseduur kuid selle loomiseks on nähtud kõvasti vaeva.
Reaktiivmoototitega lennukitel on oluliselt parem manööverdamis võime.Piltidel Vene ja USA päritolu MIG(paremal) ja F-15(vasakul).
Tänapäeval on reaktiivliikumine saanud ka uue kasutusala.Nimelt raketindus ,seal on reaktiivliikumine eriti hästi näha sest enne starti hakatakse pritsima kütust või gaasi ja kui rakett hakkab liikuma siis tekib meeletu tolmu ja leegi pilv ümber selle koha kust väljuvad gaasid.Järgmisel hetkel sööstabgi rakett läbi õhu avakosmose poole. Kuid enne rakettide starte arvutati isegi kuidas kuuni jõuda. Kogu teekonna Kuuni võis jagada kolme etappi. Esimene etapp on eraldumine Maast ning eemaldumine sellise kauguseni, kus aparaat võib tänu saavutatud kiirusele tunda end peaaegu vabana Maa külgetõmbest. See osa teest läbitakse järk-järgult suureneva kiirusega, kuni see on piisavalt suur, et mootor sootuks välja lülitada ning jätkata liikumist õhutühjas ruumis ainuüksi inertsi jõul.Siis algab lennu teine faas. Liikumise jätkamiseks pole vaja teha mingit tööd, aparaat lendab peaaegu sirgjooneliselt, tema kiirus algul kahaneb Maa külgetõmbe tõttu, siis aga hakkab tänu Kuu külgetõmbele uuesti suurenema.Kolmas faas saabub Kuu lähedal, kui selle külgetõmme kasvab sedavõrd, et aparaati ähvardab alla kukkumine. Siin tuleb jällegi kasutada mootorit - seekord selleks, et kahandada kiirust ning kaotada see täielikult momendiks, kui aparaat jõuab Kuu pinnale.Minu arvates on reaktiivliikumise (reaktiivmootori) avastamine muutnud paljud utoopiad reaalsuseks.Siiski on reaktiivliikumine suhteliselt kulukas,see kulutab palju rohkem kütust kui tavamootori kasutamine.See võib olla saumuti üks põhjuseid miks seda ei kasutata näiteks autode mootorite asemel või mootorrataste jõuallikana.Kuid selleks on veel aega, küll jõutakse ka asendada tavalised kolb mootorid reaktiivmootoritega.Kui kui see juhtub siis lähitulevikus kuna nafta on saamas otsakorrale ja gaasigi pole enam lademetes.See soodustab kindlasti uute mootoriliikide teket.Näiteks juba praegu on leiutatud ja loodud prototüüp veemootorist.
Teekond Maalt Kuule Esnault-Peltri projekti kohaselt. Esimene faas - 5780 km. Teine faas - 371000 km. Kolmas faas - 250 km.
See panebgi mõtlema et kauaks veel reaktiivliikumist sellisel kujul esineb.