Valdadest tõstatub olulise elanikkonna vähenemisega (18%) esile Lüganuse vald. Joonis 1. Rahvastiku vähenemine IdaVirumaal 20002006 [1] Aasia ja Aafrika rahvastikuprobleemid Indias elab 2008. aasta andmete põhjal 1,1 miljardit inimest. Indias sünnib iga päev 42 000 last ja meditsiiniline registripidamine on nõrgal järjel. Osade hinnangute põhjal jõuab India rahvaarv järgmise 50 aastaga 1,5 miljardini ja edestab Hiinat, kui rahvastikukasvu ei õnnestu pidurdada (India rahvaarv jõudis miljardini aastal 2000. Kui hetkel elab maailmas üle 6 miljardi inimese, siis 2050. aastaks eeltatakse elanike arvu Maal tõusnud juba 9,3 miljardi inimeseni ning 99 % kõigist rahvaarvu tõusudest leiab aset vaesemates riikides, samas kui arenenud riikide rahvastik väheneb aeglaselt, aga kindlalt (2050. aastaks on India suurima rahvaarvuga riik maailmas).
Viljakal alal hävivad puud ja põõsad. Miljonid inimesed on selle tagajärjel sunnitud rändama. Igal aastal muutub kõrbeks umbes Sri Lanka suurune ala (23000 ruutmiili) viljakat pinnast. See suurus kasvab pidevalt teadmata, kui kaua. Kõrbestumisele aitavad kaasa tuule- ja veeerosioon. Taimestiku hävides muutub pinnas vee ja tuule eest kaitsetuks ning hakkab liikuma. Väga suures ohus on Saharast lõuna pool asuvad maad. Rahvastikukasvu, karjakasvatuse ja eksportvilja kasvatamise tulemusel laieneb Sahara mitu miili aastas. Ka Põhja- Ameerikas on peamine kõrbestumise põhjus karjakasvatus. Loomad söövad rohumaadel ära taimed, mille juured pinnast kinni peavad hoidma. Suurenev rahvastiku arv põhjustab vee vajaduse suurenemise, mille tagajärjel veetase langeb ning taimejuured jäävad kuivale. Troopilised alad muutuvad paremini kõrbeteks, kuna seal langeb vihm suurte valingutena
Kõrbestumine algab tavaliselt põõsastike hävitamisest tundlikel servaladel, sest seda puitu kasutatakse arengumaades kütteks. Samuti on viinud kõrbestumiseni troopiliste vihmametsade raied Aasia ja Lõuna-Ameerika mäestikes ja ka klimaatiliste vööndite üleminekualadel ning muidugi sobimatud maaharimisviisid ja liigkarjatamine. Ühekülgne väetamine ja maa liigsügavalt harimine vaesestavad mulda ja soodustavad tuuleerosiooni. Väga suures ohus on Saharast lõuna pool asuvad maad. Rahvastikukasvu, karjakasvatuse ja eksportvilja kasvatamise tulemusel laieneb Sahara mitu miili aastas. Ka Põhja-Ameerikas on peamine kõrbestumise põhjus karjakasvatus. Loomad söövad rohumaadel ära taimed, mille juured pinnast kinni peavad hoidma. Suurenev rahvastiku arv põhjustab vee vajaduse suurenemise, mille tagajärjel veetase langeb ning taimejuured jäävad kuivale. 12 Globaalne soojenemine
mida globaliseerumisele omistatakse. Üleilmastumise pooldajad (globalistid) käsitlevad seda eelkõige majandusprotsessina, kriitikud kultuurilise protsessina. Jan Aart Scholte tõlgendab globaliseerumist kui uut sotsiaalset geograafiat, mis toob kaasa ülemaailmselt tihenenud sidemed inimeste vahel. Majandusloolased defineerivad seevastu aga kauba-, tööjõu- ja kapitaliturude riikidevahelise ühendamisena. Oluliseks on peetud ka rahvastikukasvu ja uut tüüpi majanduse tekkimist, mis tingib seniste hierarhiate kadumise, rahvusriigi kadumise ja võimude vaheliste lahknevuste kadumise. Globaliseerumise definitsiooni mõjutavat ka selle n-ö liikumapanev jõud: liberalistide arvates on globaliseerumise eelduseks inimeste loomulik tung parema elu poole, hegemoonilise stabiilsuse kontekstis on globaliseerumine domineeriva riigi positsiooni kinnistumine,
1. Saastaja maksab printsiibist- kulud mis tehakse saastuse ennetamiseks, piiramiseks ja vähendamiseks maksab saastaja, kuid tegelikult teeb seda tarbija läbi suurema hinna. 2. Ettevaatlikuse printsiip- põhimõte mille kohaselt tuleb KK probleemidega seotud riski ennetada ka siis kui pole selge kas tegevusega kaasneb KK mõju ja milline on selle arvatav ulatus ja iseloom. Limits to Growth 1972 sõnum: kui meie planeedil ei hakata majandus- ja rahvastikukasvu sihipäraselt suunama, ootab meid sajandi jooksul ees tsivilisatsiooni taandareng, sest ökosüsteem ei suuda suurenevat koormust pikka aega taluda. Stockholmi konverents 1972: esimene maailmaarengu ja KK konverents, riigijuhid leidsid, et KK küsimused peavad kujunema igapäevapoliitika osaks nii rahvusvahelisel tasandil kui ka rahvusriikides. Pärast konverentsi võtsid paljud riigid vastu keskkonnalaseid õigusakte, mis alguses
kanalisatsioonivesi saastavad veesüsteeme ja põhjavett. Mageda vee kättesaadavust halvendab ka kasvuhooneefekti poolt põhjustatav kõrbestumine ning tulvaveed. Veele juurdepääsu takistavad ka relvastatud konfliktid. Arvatakse, et hinnanguliselt ligi 3 miljardil inimesel puudub 2015. aastal ligipääs joogikõlblikule veele veevarude kahanemise või reostunud vee tulemusel. Kuidas tulevikus lahendada veega seotud probleemid silmas pidades nii rahvastikukasvu trende kui ka veevarude vähenemist, muutub üheks suuremaks tulevikuväljakutseks kogu inimkonnale.Probleemile on püütud lahendusi leida, kuid enamik neist pole piisavalt efektiivsed või tekitavad juurde uusi probleeme. Näiteks on Hiinas hiiglaslikud tammiprojektid põhjustanud Kollase jõe alamjooksu väikeseks ojaks kitsenemise. Kaevude süvendamise tagajärjel on suurenenud nende kaevude arseenisisaldust määrani, mis on nii inimestele kui ka loomadele eluohtlik. Paraku ei taastu
sotsiaalse korralduse taset. Kivikonstruktsioonid nõuavad täpset juhtimist, erilalast spetsialiseerumist ja poliitilist võimu, mis suudaks suurt hulka tööjõudu enda alla koondada. Pikka aega on maia tsivilisatsiooni õitsenguks peetud klassikalise perioodi linnu, kuid XX sajandi lõpul välja kaevatud eelklassikalise perioodi linnad on toonud päevavalgele ühed suurimad maiade tsivilisatsiooni ajal rajatud ehitised. Maiade arhitektuuripärand näitab kiiret rahvastikukasvu ja kultuuriarengut juba 600 eKr. Maiade arhitektuuritraditsioon arenes arhailise perioodi lihtsatest ristküliku või ovaali kujuga teivastest ja õlgedest onnidest keskmisel eelklassikalisel perioodil loodud lubjakivist linnadenni, kus leidus püramiid- templeid, paleesid ja rituaalseid komplekse ning erinevaid ehitisi ja linnaosi ühendavaid krohvitud teid ja treppe. Juba väga varasest ajast rajasid maiad väljakuid ja ehitisi kindlaks tehtud plaani alusel
kalakasvandustest. Suuremad lihatootjad on Austraalia, Euroopa Liidu maad, Lõuna- Ameerika ja Uus-Meremaa. Probleemid lihatootmises: looma- ja lambaliha toodangut tõsta ei saa, sest pole karjamaid ning linnu- ja sealihatoodangu tõstmiseks oleks vaja rohkem loomasööta. Aafrikas vähenes inimese kohta toiduainete hulk 28% 1960-1990 aastatel. Aafrikas tervikuna nälgib üle 100 miljoni inimese. Toidukriisi suurimateks põhjusteks on 1) rahvastikukasvu kiirus( suurem kui mujal, 2,9% aastas).2) Rahvastik on koondunud viljakamatesse kohtadesse.3) Ülekarjatamine, metsade hävitamine põllumaade tekkeks, mis toob kaasa mulla ärakande, kõrbestumise, vaesumise 4) vale hinnapoliitika. Olukord maailmas: ÜRO andmeil nälgib maailmas umbes miljard inimest ning pidevas näljas on 550 miljonit. Suurem toiduabi läheb Aafrikasse, kuigi 60% näljas olevatest inimestest elab Aasias. Toidunappuse tõttu lisanduvad
imp 17,1 milj inimest. 1907 ja 1914 rl andmeil elas O.imp vastavalt 20,8 milj ja 18,5 milj inimest. TV välja kuulutamise ajaks elas Anatoolias 12,5 milj inimest. TV rahvaarvu üle saab otsustada rl andmete põhjal. 1927 – 2000 toimunud kokku 13 rl. 2000 a elas TV 67,8 milj inimest. 2006 aastal elab TV 74,7 milj inimest (vikipedi andmetel). TV rahvaarvu suurenemist tulevikus on prognoosinud org WorldPropulationProspects (WPP). Selgub, et 2025 on Türgis madala keskmise või kõrge rahvastikukasvu prognoosi järgi vastavalt 10 78,5; 86,6 või 94,4 milj elanikku. Aastal 2050 on m = 74,8, ke = 98,8 või kõ = 123,3 milj elanikku. 2000 rl andmed: esitatakse ülevaade Türgi ja selle hadusüksuste rahvaarvust, selle muutumiste dünaamikast, Türgi linna ja maaelanikkonna arvust ja selle muutumise dünaamikast: Türgi ja selle haldusüksuste rahvaarv – elas Türgis 67,8 milj inimest. 1927 rl
Notestein (1945), kes mängis otsustavat rolli demograafilise üleminekuteooria formuleerimisel, rõhutas suremuse vähenemise mõju ja moderniseerimisprotsessi mõju inimeste elule ja kogu ühiskonnale, ülekaalukat tähtsust. Ta järeldas, et demograafiline üleminek oli tõenäoliselt universaalne nähtus: kõik riigid läbisid selle, kuniks nad saavutasid vajaliku arengutaseme. Oli arusaadav, et sündimuse langus oli suremuse languse tagajärg. Viimane oli mittejätkusuutlikult kõrge rahvastikukasvu tulemuseks. Pikaajaline demograafiline tasakaal oli häiritud, uus tasakaal tuli saavutada madala suremuse ja madala sündimuse taseme vahel. Kui tulevikus jääb sündimus madalale tasemele, väheneb ja vananeb elanikkond kiiresti. Teise demograafilise ülemineku, mis käivitus 1986, põhiidee oli see, et arenenud riigid on jõudnud oma demograafilise arengu uude etappi. Seda etappi iseloomustab täielik kontroll sündimuse üle
annaabi.ee 
