1. Ilukirjanduse olemus Kirjanduse jaotus üldiselt Ajakirjandus ehk Ilukirjandu Tarbeteksti Graafilised Elektroonilised Teaduskirjandus publitsistika s d tekstid tekstid Artikkel Artikkel Eepika Õpik Skeem Arvuti Uurimustöö Intervjuu Lüürika Teatmeteos Diagramm Mobiiltelefon Referaat Reportaaz Dramaatika Eeskiri Joonised Teletekst Diplomitöö Kiri Lüro-eepika Käskkiri Graafik Reklaam Essee Koomiks Seadustik Kaardid Pilapilt ehk karikatuur Reklaam Gloobus
Ta oli kuulnud juba rongipeal selle naise õnnetut lugu, kuidas teda juba kaheteistkümnendast eluaastast peale valmistati ette kaheksateistkümneselt härra Totski armukeseks saama (härra oli muide neiule isa eest). Siis aga tõukas mees neiu eemale lootuses astuda kombelisse abiellu kindral Jepatsini tütre Aleksandraga. Selleks pidi mees vabanema Nastasja Filippovnast. Ta arvas, et kõige targem oleks too mehele panna ja nii oli ta nõus neiu isegi Ganjale maha müüma. Pärast Jepatsinite juurest lahkumist vürsti plaanid muutusid ta otsustas hoopis minna Ganja Ivolgini korterisse elama. Viimasel oli seal tuba üürida ja nii sai asi otsustatud. Seal tutvus vürst veel Ganja ema, isa, õe, venna ja teise üürilise Ferdõstsenkoga. Kõik väga erinevad inimesed, kellega ka hiljem tuli palju tegemist teha. Õhtul läks vürst kutsumata
Lugu algab sellega, et menukas kirjanik Sander Tümmeleht sõidutatakse tema naise Ingeborgi initsiatiivil psühhiaatriahaiglasse viinaravile. Tümmeleht on sapine ja maailma peale tige. Doktor esitab tavapärase küsimuse: Kuidas see algas? Vastust sellele küsimusele hakkabki Tümmeleht otsima, taustaks psühhiaatriahaigla värvikas tegelaskond. Andeka ja populaarse vaimuinimese allakäigulugu. Viimaseks leheküljeks on minategelane jõudnud äratundmisele, et "jumalad peavad olema, ja nad peavad kodus olema, alati kodus olema." 6. "Ja kõik on kuhugi teel" (1974, trükiarv 32 000) Ühe provintsigümnaasiumi abituriendid vastuolulistes sõja ja okupatsioonioludes. Üksikasjalisemalt kirjeldatakse viie poisi käekäiku aastatel 1939 1950. Golden Five, nagu viisik end ise kutsub, käib selle aja jooksul läbi väga erinevaid radu; 1950
Nad näitasid Aliidele ka pilte Zarast. Aliide väitis, et ei ole tüdrukut näinud. Viimaks sõnasid mehed, et Aliide olevat Zara sugulane ja seetõttu on tema maja ainuke oletatav koht, kuhu neiul tulla oleks. Aliide eitas neiuga sugulust ning jäi enesele kindlaks. Mehed lahkusid, kuid lubasid tagasi tulla. Zara kuulis konkus seda kõike, mida mehed olid Aliidele rääkinud. Kui Lavrenti ja Pasa olid lahkunud, siis hakkas ta konkus karjuma, et see kõik olevat vale. Ta arvas, et Liide vihkab teda nüüdsest. Liide polnud endas kindel ning ei läinud esialgu Zarat konkust vabastama. Zara kartis, et Aliide annab ta välja, Aliide mõtles isegi Zara tapmisele. Aliide lasi siiski neiu konkust välja. Peatselt ilmusid Lavrenti ja Pasa uuesti, seekord põgenes Zara Aliide majast ning jäi kaugemale juhtuvat jälgima. Aliide laseb Lavrenti ja Pasa maha. Viimaks saadab Aliide Zara minema. Aliide teab et Ingel, Linda ja Zara saavad eesti passid ja ka selle Aliide maa
Vanapagan on lihtne, töökas, usaldav ja elab maainimese elu. Ükskõik, kui palju tööd ei teeks ja ei arendaks, selle oskab Kaval-Ants tema käest välja petta. Vahepeal tekib probleem, kus Vanapagana eit petab teda enda sulasega. Paneb sulase püüni kinni ja paneb püüni põlema. Tallu võetakse naissulane, kellel tekib Vanapaganaga suhe. Vanaeit võtab kätte ja sureb vihast ära. Dokumente on vaja kirikus korda seada, aga kirikuõpetaja ei usu, et tegemist on Vanakurja endaga. Vanapagan elab edasi selle sulasnaisega ja saavad lapsed. Kaval-Ants võtab lapsi tööle enda juurde sulasena. Noor Kavak-Ants võrgutab Vanapagana tütre ja saab lapse. Vanapagan võtab pangast laenu, Kaval-Ants on usaldusmeheks. Enne veel matab laste ema. Surivoodil tunnistab üks V poegadest, et tappis noore Kaval-Antsu õe võrgutamise eest. Kaval-Ants tahab Vanapagana enda maalt välja ajada, lõpuks vihastab
pole nähtud «säärast marmoritükki kogu maailmas», nagu seda ütlevad vanad aktid stiilis, mis Gargantualgi * suu vett jooksma ajaks; teises otsas aga kabel, kus seisis Louis XI kuju, mille ta oli lasknud voolida ja millel ta oli kujutatud põlvitavana püha Neitsi ees ja kuhu ta, hoolimata sellest, et kuningakujude reas kaks nissi tühjaks jäid, oli lasknud üle tuua kahe pühamehe, Karl Suure* ja Louis Püha raidkujud, kellel ta arvas olevat suure mõju taevas nagu kunagi Prantsusmaa kuningad. See kabel, alles uus, ehitatud vaevalt kuus aastat tagasi, vastas peene arhitektuuri valitud maitsele, sisaldas imeväärseid raidkujusid ja peeni ning sügavaid tsiseleerin-guid, mis meie juures iseloomustavad gooti ajajärgu lõppu ning jätkuvad kuni kuueteistkümnenda sajandi keskpaigani renessansi muinasjutuliste arhitektuuri-fantaasiatena. Väike läbipaistev rosett portaali kohal oli eriti peene filigraani
järjekorda, puhkasid, vahetasid mänguasju, tülitsesid, lõid lahingut, tegid nalja. Ja tal tuli veel meelde, et kuigi kaev oli ainult sada viiskümmend sammu eemal, ei jõudnud Jim veeämbriga kunagi enne tundi tagasi; isegi siis pidi keegi talle harilikult järele minema. Tom ütles: «Kuule, Jim! Ma to&n vee ara, kui sa niikaua värvid.» Jim raputas pead ja. ütles: «Ei saa, mässa Tom. Vanaproua ütles, et pean vett tooma minema ja mitte kellegagi aega viitma Ta arvas juba, et mässa Tom hakkab peale käima, et ma tema eest värviksin, ja seepärast käskis ta mul otsekohe minna ja oma töö ära teha -- ta lubas ise värvimise järe!e valvata.» «Oh, ära pane tähelegi, mis ta ütles, Jim. Niiviisi ta räägib alati. Anna ämber -- olen ühe minuti pärast tagasi. Tema ei saa sellest teadagi.» «Ma ei tohi, mässa Tom. Vanaproua lööb mul pea otsast maha. Tõepoolest.» «Tema
maskid. Nii püsis ülitundlik d'Artagnan majesteetlikuna ja puutumatuna kuni õnnetu Meung'i linnani. Ent seal, «Vabamöldri» kõrtsi ukse ees hobuse seljast maha tulles, ilma et keegi, kas peremees, sulane või tallipoiss oleks tulnud jalust hoidma, silmas d'Artagnan kõrtsi alumise korra poolavatud akna juures sihvakat ja suursuguse välimusega, kuigi veidi tusase ilmega aadlikku vestlemas kahe kaaslasega, kes näisid teda aupaklikult kuulavat. Harjumuse kohaselt arvas d'Artagnan, et jutt on muidugi temast, ja ta teritas kõrva. Sel korral eksis d'Artagnan ainult osaliselt: jutt ei olnud temast, vaid tema hobusest. Aadlik näis loetlevat kuulajaile hobuse häid omadusi ja kuna kuulajad näisid jutustaja ees aukartust tundvat, pahvatasid nad iga hetk naerma. Et aga juba poolnaeratus meie noormehe marru ajas, siis võib arvata, missugust mõju pidi avaldama nii lärmakas lõbusus.
» «Ja-jah, jänese silm ja hirve nina,» pilkas keegi kuulaja. «Ei, ma ütlen tõepoolest -- kohe teravam silm ja nina, nagu toaksid ette, mis tuleb. Ja ennäh, tuligi, ühel kenal päeval sibavad kaks talupoega, kes lossist kaugel elasid, lossi ja kisavad: «Leedulased tulevad!» Säh sulle! Nüüd oli lugu lahti. Kõigil hirm nahas, kõigil kisa taga. Mina üksi ajasin pea püsti . . . » «Tahtsid vist vabisedes üle müüri vahtida,» arvas jälle üks kuulajaist. «Ei, ei, ma ütlen tõepoolest -- mina üksi ajasin pea püsti ja ütlesin: «Tulgu! Küll me neid tervitame.» Rüütel, kes mind tunneb ja teab, et ma sarvikutki ei karda, ütles: «Mine sina luurama!» Mina mära selga ja kui tuul minema. Teel valgusid juba põgenevad talupojad naiste-lastega vastu, kraaksusid, ulgusid ja kirusid: «Kaitsku nüüd rüütel oma teoloomi!» Ja ise vahtisid nii kadedalt mind, kes uhke täku seljas . . . »
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
