Nimelt lubas don Quijote anda Sancho Panzale anda valitseda mõne saare, kui too teenib don Quijotet hästi. Kaasa lubas ka naise muidugi. Need põhjused sobisid Sanchole väga hästi, et oma senine elu maha jätta (tal oli ka naine ja lapsed). Sancho ratsutas eesliga. Mulle Sancho Panza väga meeldis, sest tundus esiti, et tegemist on aruka mehega (kui ära unustada see fakt, et ta uskus kohe don Quijote saare valitsemise mesijuttu), kuid veidi tagasihoidlik vastupidiselt don Quijotele, kes oli nõus pea ees hüppama ükskõik millisesse seiklusesse, mõtlemata, kas see ettevõtmine äkki liiga ohtlik pole. Sancho oli ettevaatlikum, ta ei teadnud võitlustest ja rüütliromaanidest suurt midagi, kõike oli ta kuulnud don Quijotelt. Seetõttu hakkas ta juba alguses kahtlustama, et don Quijote võib olla mingi segane tüüp, sest don Quijote pläras mingisugustest hiiglastest, mis jäid tee peale ette. Need olid
osa alguspoole, Tobososse jõudes, ta läheb välja seniolemata julgustükile - otsustab tüssata oma peremeest, väites nagu oleks Kurva Kuju Rüütli igatsetud südamedaam üks kolmest rohmakast talunaisest, kes neile vastu tulevad. Sancho mängib seega kaasa mängu, millesse on juba haaratud enamik tegelasi, kes don Quijote narrusi tunnevad. Nagu näitab saksa uurija Erich Auerbach, see on teose pöörangulisemaid stseene: kujutlus, mis don Quijotele peale sunnitakse, ei kattu tema omaga; kuna aga tegemist on don Quijote senise rändrüütlielu kõige otsustavama hetkega, vapustab tema kujutluse kokkulangematus Sancho valega teda nii põhjalikult, et kogu ülejäänud romaaniosa seiklustes saadab teda kahtluse kummitav vari. Iseäranis süveneb ebaluse tunne pärast viibimist Montesinose koopas, kus Montesinos talle näitab Dulcinead ja too taas sarnaneb Sancho poolt esile manatud valeDulcineaga.
kes armastas lugeda rüütliromaane. Ta oli neist nii lummatud, et suutis ennast rüütlite asemele panna ja läbi elada kõik seiklused, mis rüütlid raamatuteski. Kogu teekonna võttis temaga ette Don Quijote parim sõber, kannumees Sancho Panza. Don Quijote oli suure südame ja hella hingega rüütel, kes tundis kaasa neile, kellele oli ülekohut tehtud. Tema kõige suuremaks kaotuseks oli tema hobuse Rosinante surm, see oli suur hoop Don Quijotele, kuid see teda ei murdnud. Kurva Kuju Rüütel pidas Sancho Panzat oma parimaks sõbraks, kes oli talle ustav ja võttis osa Don Quijote ettevõtmistest. Don Quijote ja kannumehe eesmärgiks oli päästa neiu röövlite käest, nagu rüütlitele romaanides omane Kurva kuju rüütel lubas oma kannumehe teha saare valitsejaks, kui nende päästeretk õnnestub. Don Quijote oli aus ja ustav ning pidas oma lubadust, Sancho Panzast sai saare valitseja.
Minu arvates oli antud etenduse mõte Don Quijote naljaaluseks tegemine. Rüütel ööbis kõrtsides, mis tema arvates olid kindlused ning võitles tuuleveskitega, mis tema arvates olid koletised. Lisaks oli Don Quijotel antud etenduse järgi oma südamedaam Aldonza ehk Dulcinea, kes tegelikkuses oli tavaline lõbunaine. Kõige rohkem meeldis mulle tegelastest Sancho Panza, keda mängis Ago Anderson. Ta nägi väga huvitav välja, oli tõsiselt südamlik ja tore ning tahtis oma rüütlile, Don Quijotele, ainult parimat. Etenduse kõige meeldejäävam hetk minu jaoks oligi Sancho soololaul. Mees laulis hädisel ja kõrgel häälel, hoidis käsi oma suure kõhu peal ristis ja tudises muhedalt. Minu arvates igati südamlik soolo. Ütlen ausalt, et see etendus ei pääsenud minu lemmikute hulka ja ma usun, et peamine põhjus oli see, et antud stiil pole minule meelepärane. Mulle meeldib huumor ja kaasaegsed lavatükid, millesse alati sisse elan
Üldises pillerkaaris osalevad Lorenzo ja Camacho. Quiteria ja Basilio otsustavad nende eest põgeneda. Õilsameelne Don Quijote leiab ,et tema kui rüütli kohus on oma südamedaam päästa ja järgneb neile. Linnast lahkunud Quiteria ja Basilio on jõudnud veski juurde. Jälitajad lähenevad ning noored on sunnitud taas põgenema. Don Quijote püüab jälitajaid takistada ning saab viga. Toibudes leiab ta , et suurem haav on hoopis südames. Ilmub Amor, kes avab oma noolega Don Quijotele tee Dulcinea juurde tema kujutlusis. Don Quijote uinub ning talle kangastub Dulcinea õrnade õuedaamide keskel. Don Quijote jätkab armastust unistades teekonda. Samal ajal jõuavad Quiteria ning Basilio kõrtsi, kust leiavad eest oma sõbrad. Mercedesi ja Espada vahel areneb temperamentne ja kirglik dialoog. Kõrtsi saabuvad ka Lorenzo ja Camacho. Quiteria ja Basilio mõtlevad välja plaani ,kuidas keelitada isa neid paari panema. Sõlmitakse
zanrist. Seetõttu võiks "Koerte kõnelust" vaadelda koguni Alemni "Guzmn de Alfarache" paroodiana. Olustikulise jutustuse teist, psühholoogilist haru illustreerib "Armukade estremaduurlane". Teema on sama, mis mõnedes Cervantese enda intermeediumides või siis hiljem Moliere'il "Naiste koolis": ebaloomulikud abielusuhted ja nende kriitika. 12 "Don Quijotele" on Cervantese jutustustest lähedasim "Klaasist litsentsiaat". Siin ilmub peategelasena "tark hull" noormees, kes arukaotuse läbi omandab geniaalse võime näha elu ja ühiskonda "väljastpoolt", "normist" hälbinu seisukohalt. 13 Romaanid. "Galatea" Oma 65 tegelasega, arvukate põimuvate süzeeliinidega, tegelaste pikkade jutustustega - mis koguni
Lavastuse lõpus lahkusid aga just sealt üles minnes Sancho ja don Quijote. Kõik lood kokku tekitasid minus suursuguse tunde. Palades vaheldusid emotsioonid mõndades oli sees viha ja trots, teistes aga hellus ja armastus. Lauljad olid väga tasemel, eriti meeldis mulle muulaajajatest seksteti häälte kooskõla, see tõi lausa kananaha ihule. Trotsi kohtab näiteks stseenis, kus Aldonza/Dulcinea üritab näidata don Quijotele oma päris palet. Ta üritab mehele läbi oma mineviku selgitada, et tema ei ole mingi daam, kuid mees arvab siiski teisiti. See pala on väga tempokas, jõuline ja sisaldab palju kõrgeid noote. Armastuse väljendamine on näiteks stseenis, kus don Quijote esmakordselt kohtab Aldonzat ning hakkab teda oma südamedaamiks Dulcineaks nimetama. See pala on aga hoopis rahulik ja Dulcinea nime laulab don Quijote ülistavalt. Vaadates, et Aldonza naudib laulu otsustavad ka
Selles teoses tasakaalustatakse vana mehe füüsiline jõuetus tema leegitseva hingelise jõuga, mis keskendub läbitungivasse ning pisut väsinud pilku. Nägu on peaaegu kõigil El Greco portreedel väga pikk, nii ka sellel. Salapärasel viiil näib see meie pilgu all noorenevat. Krae ümbritseb nägu otsekui pühadusesära. Näoilme on tulvil liigutavat raskemeelsust. Ühelgi kunstnikul ei ilmne maalides nii veenvalt peaaegu don Quijotele omane maailmakäsitlus kui El Grecol. 8 Kardinal-inkvisiitori (Lisa nr 6) portree puhul seisis El Greco teistsuguse ülesande ees. Tema apostlid ja pühakud on vahel kindlate isikute järgi maalitud, teiselt poolt sarnaneb kardinal-inkvisiitori portree pühakupildiga. Peaaegu kõik isiklik on surutud tagaplaanile. Poolfiguur on otsekui tardunud. Kehalikkust on vaevalt tunda ning
Kangelased ei ole paraku kerjusteks ümberriietatud printsid, vaid nendeks, kes nad olid novelli algul - vaesed kodutud poisid - jäävad nad lõpuni. Miniatuurne kelmiromaan on "Koerte kõnelus" koos seda raamistava novelliga "Petlik abielu". Olustikulise jutustuse teist, psühholoogilist haru illustreerib "Armukade estremaduurlane". Teema on sama, mis mõnedes Cervantese enda intermeediumides või siis hiljem Moliere'il "Naiste koolis": ebaloomulikud abielusuhted ja nende kriitika. "Don Quijotele" on Cervantese jutustustest lähedasim "Klaasist litsentsiaat". Siin ilmub peategelasena "tark hull" noormees, kes arukaotuse läbi omandab geniaalse võime näha elu ja ühiskonda "väljastpoolt", "normist" hälbinu seisukohalt. "Don Quijote" See teos alavääristas rüütleid ja kõike nendega seostuvat. Nagu inimesed praegu, oli ka siis huumoriks alvääristamine ja narrimine. Enamasti oli see keelatud, kuid "Don Quijote" pakkus seda rohkem kui küllaga ja seepärast
17. saj algus. · Seiklusrikas elu isehakanud arsti poeg, sattus Itaaliasse, värvati sõjaväkke seal; kaotas merelahingus türklastega KÄE (jäi halvatuks tegelt). · Langes hispaaniasse tagasi minnes mereröövlite kätte vangi, istus Alziiris vangis, oli korduvalt surmaohus aga alati pääses üle noatera. Oli vaesuses, istus paar korda veel vangis oli maksukoguja ja vahel tekkis puudujääke. Lisaks keegi keeras käru ja kirjutas Don Quijotele tema nime all järje ja püüdis algupärandit maha teha. · Elu lõpus hakkas vaimulikuks, pidades sünnilinnas jutlusi ,,Õpetlikud novellid" (,,Koerte kõnelus"). · ,,Don Quijote" kirjutas C oma sõnul rüütliromaanide paroodiaks et välja naerda nende elukauged fantaasiad ja jaburad seiklused. Üks kõige humoristlikumaid romaane maailmakirjanduses. Algul nähti selles lustlikku komöödiat; alles saksa romantikud
annaabi.ee 
