Leidsid 10 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Putukate tabel". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
tiiva, tundlad, vaeg, täismoone, vaegmoone, haukamis, liitsilmad, suised, lühikesed, eestiivad, röövtoidulised, haukamistüüpi, tagatiivad, prussakas, tagajalad, haukamissuised, kohastunud, hammustab, parasiidid, niitjad, käpa, prussakalised, harjastega, kattetiivad, lõimetishoole, enesekaitse, sihktiivalised, ühepäevikulised, muundunudLiblikalised 2 200 liiki 3 täppsilma Kiletiivalised 700 liiki paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Kahetiivalised 2200-4500 liiki Liitsilmad on suhteliselt suured. Täppsilmad (2 - 3) võivad, kuid ei pruugi esineda. Kirbulised 24 liiki silmad on nõrgalt arenenud TUNDLAD JALAD Hulgalülilised tundlad kinnituvad pea esiküljele Jalad on käigujalad prussakalistel on 6 jalga pikatundlalistel on tundlalülisid üle 30 Jalad on hästi arenenud lühitundaliste tundlates ei ületa lülide arv 30 tagajalad-hüppejalad Tundlad on õige lühikesed, koosnedes kahest Jalad on ühepäevikulistel suuremast aluslülist ja peenest tundlapiust. tüüpilised jooksujalad
Koostaja: ANNA VAHTER ÕPPEMATERJAL PUTUKATE SELTSID Alamklass: Siselõugsed (Entognatha) Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed
4. Hulkjalgsete (Myriapoda) alla kuuluvad sadajalgsed, tuhatjalgsed, harvjalgsed, harusabased. 5. Vähid (Crustacea), kuhu alla kuuluvad lõpusjalgsed, mõlajalgsed, pimevähid, aerjalgsed, karpvähid, kõrgemad vähid. (Vikipeedia1) Putukate klass Kehaehitus Putuka keha koosneb kolmest osast: pea, rindmik ja tagakeha. Pea koosneb 6 lülist. Pea tagumine osa on kukal, eesmises osas on kiirmik, tundlate vahel on laup ning tundlate all asub näokilp. Tundlad koosnevad 5 tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi ehk aluslüli abil kinnitub tundel pea külge. Peale seda on pöördlüli, millel on Juhnston´i elund, mis annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Peale pöördlüli tuleb tundlapiug, millel asub erineva arvuga tundlalülisid. Putuka pea alaosas asub suu, mille ümber asuvad suised. Suiseid on nelja tüüpi:
Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus. Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-, meso- ja metathorax). Igale
Peale nende on tuntud veel parasiitsed liigid varroalest Varroa jakobsoni, nääpsulest Demodex folliculorum, sõstra-pahklest Eriophyes ribis. Hõimkond: Üheharused UNIRAMIA Erineva välimusega, alates pikast vorstikujulisest kuni ümara kehaga loomani välja. Mõõtmed 0,5 mm 35 cm. Keha koosneb mitmeti grupeerunud lülidest. Lülidele kinnitub erinev arv lülilisi jäsemeid. Esineb pea ja sellele kinnituvad meeleelundid - liitsilmad ja kompimisjätked e tundlad. Suu ümber paiknevad erineva ehitusega suised. Suuremal enamusel esinevad tiivad. Sooltoru avatud, suured seedenäärmed puuduvad. Toitumistüübilt väga erinevad. Vereringesüsteem on avatud, süda torujas ja paikneb selgmiselt tagakehas. Veri ei osale hapniku transpordil. Hingamiselunditeks on trahheed. Erituselunditeks on Malpighi sooned. Lahksugulised. Areng toimub sageli metamorfoosiga. Vastsed väga mitmesuguse välimusega. Kõige arvukam loomarühm,
juura: hiidroomajate kõrgaeg, ilmuvad linnud, merikrokodillid ja kilpkonnad; kriit: surid välja suured roomajad ja ammoniidid; uusaegkond e kainosoikum:paleogeen: ilmusid kiskjad, algelised kabjalised, vaalad, hülged ja esimesed londilised; neogeen: ilmuvad karud, koerad, sead ja inimese eellased; kvaternaar: ilmub inimene. 8. Loomade moone (metamorfoos): milleks ja kuidas? Vastsete näiteid. Täis- ja vaegmoone Moone on vajalik, kuna vastne ja valmik tarbivad üldjuhul erinevat toitu (või ei tarbi valmik üldse), elavad erinevates elupaikades ning neil on erinev funktsioon (valmikul paaritumine, vastsel varuainete kogumine). Moone võib toimuda kahel viisil: vaegmoone- nukustaadium puudub, munast koorub vastne, kes kasvades moondub täiskasvanuks; täismoone- esineb nii vastse kui ka nukustaadium, st. vastne moondub täiskasvanuks nukustaadiumis, moodustades enda
olulise osa kalade toidus. 42. Aerjalgsed tillukesed, silinderja või tilgakujulise kehaga, suur ümar pea,liitsilmi pole, üksainus silm, pikad eestundlad, tagakeha lõpeb hargiga, emased kannavad viljastunud mune kottidega kaasas, nauplius.vabalt mere ja mageveeplanktonis.3 seltsi aerjalgseid sõudiklased, hormikulised, rullikulised. Paljud parasiidid.N: magevees sõudik, aerik. Selts vesikirbulised (kl.lõpusjalgsed) tillukesed, pikad tagumised tundlad,mille abil liigub hüpates, ainus suur silm, lame läbipaistev kitiinrüü.Toituvad filtreerides, osad röövloomad.Oluline osa magevee planktonist. Vastsejärku pole, viljastatud munadest saavad püsimunad. N: Järve-kiivrik, Järve-nokik, Tavaline lestik, Harilik kammik, Tavaline küürik, Silesaba-händur- röövloom, tavaline klaasik, järve-silmik. Karpvähid Mage ja merevees, enamasti põhjas, harvem planktonis.Tillukesed, kelle keha on peidetud kahest poolmst
Pea: Putukate pea koosneb 6 lülist, mis aga valmikul kokkukasvanud - lülide piire neil näha enam ei ole. Putukate pea tagumist osa nimetatakse kuklaks, pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik, tundlate vahel asuv laup ja tunnaldest allpool asuv näokilp. Pea eesmises osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele on putuka pea ülaosas paar liht- e. täppsilmi. Tundlad- pea eesosas asub paar tundlaid e. antenne (v.a. tõukjalalised). Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi e. aluslüli abil kinnitub tundel pea külge, sellele järgneb pöördlüli, millel asub Johnston'i elund. Johnston'i elund annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Mõned kahetiivalised võtavad Johnston'i elundi kaudu ka helisignaale vastu. Pöördlülile järgneb tundlapiug, mis koosneb väga erineva arvuga tundlalülidest. Sõltuvalt funktsioonist, esineb putukatel väga erinevaid tundlatüüpe
käguvamplased. Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Enamikul liikidel võib tiibadel näha väikest tumedat tiivatäppi, mis annab tiibadele lennul vastupidavuse. Ees- ja tagatiivad on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Mõnedel vormidel, näiteks töösipelgatel, on tiivad taandarenenud. Tiiva soonestus on hõre. Tiivasooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Väikestel vormidel tiivasoonestus tavaliselt kas peaaegu või täielikult puudub. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa. Taolisi suiseid kasutatakse nektari imemiseks õitest. Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda
Jõevähk on üks suuremaid jõgedes ja järvedes elavatest vähkidest. Jõevähk elab magevekogudes, kus on puhas vesi. Ta on öise eluviisiga loom. Päeval on ta peidus ja öösel tuleb toiduotsingutele. Jõevähk sööb üldiselt taimi ja väikseid loomakesi (tigusi, usse, väikseid kalu), kuid ta ei ütle ära ka surnud konnadest kaladest. Jõevähi keha katab pruunikas kitiinkest. Kehsaosad on pearindmik, tagakeha. Pearindmikul on seljakilp ja lõpused ning kolm paari lõugu, liitsilmad, mis koosnevad sadadest osasilmakestest, tundlad, sõrad. Tagakehal on ujulalad, käimisajalad, uim ja saba. Seedeelunditeks on suu, maohambad, magu, sooltoru. Vähk haarab sõrgadega toidu ja suunab selle suuava juurde. Lõugadega peenestab ta toidu vaid osaliselt. Toidu peenestamine jätub maos, selle seintes asuvate kitiinainest hambakestega. Vähil on avatud vereringe, sinikasroheline veri varustab kõiki kehaosi hapnikuga
annaabi.ee 
