Puravikud (0)

Sarnased õppematerjalid

7

doc

Puravikulised

Eospulber on kreem, ookerkollane, pruun, roosakas või hall. Eosed on ellipsoidsed, silinderjad või käävjad, siledad või ornamenteeritud (soomuspuravik), tavaliselt pigmenteeritud. Kui viljakehi katsuda, vigastada, murda, lõigata vms., värvub paljudel liikidel seeneliha õhuga kokkupuutes siniseks, roosaks, punaseks, lillaks, halliks või mustaks. Seesugused seeneliha värvuse muutused on olulise süstemaatilise tähtsusega. Kõik meie puravikud peale pipartatiku on mükoriisaseened, moodustades ektomükoriisasid kõigi meie tähtsamate metsapuudega. Meie metsade levinumaid mükoriisamoodustajaid on harilik kivipuravik, kes on seotud mitme puuliigiga. Kõikide meie kaseliikidega moodustab mükoriisat kasepuravik, peamiselt männiga aga või-, lamba- ja liivtatik. Ainult männiga on seotud männi kivipuravik, pruun sametpuravik, lepaga on seotud lepapuravik ja lehisega kuld- ja lehisetatik ning lehise-õõspuravik

Bioloogia

7

doc

Haavapuravik

neil omakorda neli eost. Eospulber on kreem, ookerkollane, pruun, roosakas või hall. Eosed on ellipsoidsed, silinderjad või käävjad, siledad või ornamenteeritud (soomuspuravik), tavaliselt pigmenteeritud. Kui viljakehi katsuda, vigastada, murda, lõigata vms., värvub paljudel liikidel seeneliha õhuga kokkupuutes siniseks, roosaks, punaseks, lillaks, halliks või mustaks. Seesugused seeneliha värvuse muutused on olulise süstemaatilise tähtsusega. Kõik meie puravikud peale pipartatiku on mükoriisaseened, moodustades ektomükoriisasid kõigi meie tähtsamate metsapuudega. Puravikud vajavad arenguks sümbiont puuliiki. Peale selle, on paljud neist nõudlikud ka mullastiku suhtes. Näiteks kasvavad vaid lubjarikastel muldadel võrkkivipuravik, tammekivipuravik, mõru kivipuravik, saatanakivipuravik ja punajalgsametpuravik, seevastu happelistel muldadel näiteks lehmatatik ja liivtatik.

Bioloogia

8

docx

Söögiseened

 Söögiseened Kukeseen Harilik kukeseen ehk karantell on kukeseeneliste sugukonda, kukeseene perekonda kuuluv seeneliik. Kukeseene viljakeha värv ulatub kollasest oranzini, see on lihakas ja sageli lehtrikujuline. Seenekübar ja jalg on kokku kasvanud ning neil pole selget üleminekukohta. Esimest korda kirjeldas harilikku kukeseent teaduslikult Elias Mangus Fries aastal 1821. Seen kasvab Põhja-Ameerikas, Aasias, Aafrikas ja Euroopas. Kukeseened kasvavad igasugustes metsades, arvukamalt aga männi segametsades. Metsast leida ei ole teda iga kord sugugi lihtne, sest tihti, eriti kuivemate ilmadega, jäävad kukeseened sambla alla peitu, nii et vaid väike osa kübaraserva välja paistab. Tavaliselt kasvavad kukeseened pesakonniti. Seente puhastamisel tuleb vältida vett ning seened kuivalt puhtaks harjata, raputada või pühkida, äärmisel juhul võib hõreda kurna peale asetatud seened veega korraks üle kallata, misjärel tuleks kollased iludu

Toiduaine õpetus

Meedia

Kommentaarid (0)