Eosed on ellipsoidsed, silinderjad või käävjad, siledad või ornamenteeritud (soomuspuravik), tavaliselt pigmenteeritud Kõigil puravikel on jalg terves ulatuses kaetud valgete, pruunikate või mustade soomustega. Torukesed ja poorid on valged, kollakad või hallikad, väga väikesed ja ümarad. Enamasti kleepuv kübar on noorelt peaaegu kerajas, vananedes lameneb. Kui viljakehi katsuda, vigastada, murda, lõigata vms., värvub paljudel liikidel seeneliha õhuga kokkupuutes siniseks, roosaks, punaseks, lillaks, halliks või mustaks. Seesugused seeneliha värvuse muutused on olulise süstemaatilise tähtsusega. Puravikud on okas- ja Eestis leiduvaid liike Kasepuravik Mustjas puravik Valge puravik Roosakas puravik Kirju puravik Pöögipuravik Haavapuravik Pomerantspuravik Palupuravik Pargipuravik Paplipuravik Punapuravik Kasepuravik
Söödavad kübarseened Harilik kukeseen · Viljakehad: sitkelihakad, rebukollased · Kübar: lai- kuni lamelehterjas, keskpaigas kinnine, püsivalt sisserullunud hõlmise servaga, kuni 10 cm · Voldid: tugevalt arenenud, ristliistakutega, harunenud, pikalt jalale laskuvad · Seeneliha: kahvatukollane, paks · Jalg: säsiskas, alusel ahenenud, kuni 6x2 cm, puuviljalõhnaga · Metsades, puisniitudel, võsastikes, väga sgeli, kohati massiliselt ja suurte kogumikena; üks tavalisemaid Eesti seeni. Juunist kuni novembrini. Viimastel aastatel leitud korduvalt jõulude ajal, kannatab nõrku öökülmi. Hinnatav söögiseen värskelt. Austerservik · Kübar: hallikas-, oliiv- kuni
ensüüme. Hüüfid eritavad keskkonda erineva kujuga: a) näivalt tasapinnaline, b) ensüüme, et toituda. 6) metaboliidid-seentele krobeline, c) narmaline ja d) labürintjas. 4) ökoloogiliselt olulised kaitseained Viljakeha torikulaadsel seenel koosneb: a) (antibiootikumid). Taimekasvu koor, mis katab viljakeha ülapinda, b) stimulaatorid. 7) biomuundamine- leib, seeneliha- koore all ja c) säsi. Viljakeha on alkohol, steroidid. LD50-letaalne doos. 50% kas üksikult või kihtidena ühe aluse peal katsealustest sureb. Naatriumtsüaniid (korrustena). Seentel võib esineda ka 10000mg/keha kg. Aflotoksiin- on tugev steriilseid vorme- need ei ole viljakehad seene mürk teratoloogia- teadus värdjatest, geneetilises mõttes (ei teki eoseid) 370mg. Mükoosid e seenhaigused
Puravike viljakehad on lihakad, kübar ja jalg selgelt välja arenenud, torukeste kiht eraldub kübarast kergesti, tihti leidub loor. Torukestel arenevad eoskannad, neil omakorda neli eost. Eospulber on kreem, ookerkollane, pruun, roosakas või hall. Eosed on ellipsoidsed, silinderjad või käävjad, siledad või ornamenteeritud (soomuspuravik), tavaliselt pigmenteeritud. Kui viljakehi katsuda, vigastada, murda, lõigata vms., värvub paljudel liikidel seeneliha õhuga kokkupuutes siniseks, roosaks, punaseks, lillaks, halliks või mustaks. Seesugused seeneliha värvuse muutused on olulise süstemaatilise tähtsusega. Kõik meie puravikud peale pipartatiku on mükoriisaseened, moodustades ektomükoriisasid kõigi meie tähtsamate metsapuudega. Puravikud vajavad arenguks sümbiont puuliiki. Peale selle, on paljud neist nõudlikud ka mullastiku suhtes. Näiteks kasvavad vaid lubjarikastel muldadel
peamiselt Eesti Maaülikooli põllumajandus-ja keskkonnainstituudi mükoteegis TAAM, vähemal määral Tartu Ülikooli loodusmuuseumi seenekogus TU. Taksonoomia Riik: Seened Fungi Hõimkond: Kandseened Basidiomycotina Alamhõimkond: Agaricomycotina Klass: Agaricomycetes Selts: Pilvikulaadsed Russulales Sugukond: Pilvikulised Russulaceae Perekond: Riisikas Lactarius Pers.1797 Iseloomustus • Viljakeha kübara, jala ja eoslehekestega. • Seeneliha piimmahlaga, mis tekib spetsiaalsetes seeneniitides ehk nn piimmahlasoontes. • Kübara- ja jalaliha heteromeerne- koosneb seeneniitidest ja nende vahel pesadena asuvatest rakjatest elementidest ehk sfärotsüstidest. Kalamees.K.2011.Riisikad.Tasku määraja Iseloomustus • Eoslehekeste seeneliha enamasti monomeerne- koosneb ainult seeneniitidest, sfärotsüstide pesi leidub harva eoslehekeste välimises osas. • Erandlikult koosneb eoslehekeste seeneliha
Harilik põdramokk Harilik põdramokk on tavaline Ida- ja Kagu-Eesti okas- ja segametsades, ning Loode-Eesti loometsades.Kasvamise aeg on Augustist Oktoobrini. Kübara alt on ta narmaline, ja pealt on see soomuseline. Seene liha on kõva ja valge. Sobib suppideks, kastmeteks, praetult ja hautatult kartulite ja köögiviljadega. Põdramoka valkjas seeneliha on vürtsise lõhnaga kuid vahel ka kibeda maitsega. Põdramokk on väga hea söögiseen. Mõned inimesed on põdramoka suhtes tundlikud ja neil tekitab seen seedehäireid või kõhuvalu. Seepärast tuleks põdramoka söömisesse suhtuda ettevaatlikult. Värvimiseks on parimad mändide läheduses kasvavad ja juba tumedaks tõmbunud vanad viljakehad. Harilik Kivipuravik
mitmeaastane kübar, kuni 25 cm läbimõõdus ja kuni 15 cm kõrge. Pealispind on pruunikashall, mõnede madalate vagudega, mida serva poole, seda heledam. Kõige noorem (kasvav) osa on helepruun, hiljem muutub see halliks. Kübarat katab umbes millimeetripaksune kõva koorik, millele saab siiski küünejälje sisse vajutada. Viljakeha alaküljel on peened ümmargused hallikasvalged (kasvuajal) või punakaspruunid poorid. Seeneliha on tihevatjas ja sitke, kollakas-, kuni punakaspruuni värvusega. Kahjustus Poolparasiit,tungib lülipuiduni tüvevigastuste ja oksatüügaste kaudu ning tekitab seal kiiresti areneva valgemädaniku. Heleda mädapuidu ristlõikel on näha mustad piirjooned. Viljakehad ilmuvad tüvele alles seenhaiguse lõpuperioodil, kui puu on juba surnud; neid võib
Puravikud ilmuvad hilissuvel.Puravikke võib tarvitada ka kupatamata praetult, marineerimiseks ja suppideks. Kivipuravik Kasepuravik Haavapuravik jt Kivipuravik Väga hea söögiseen, söödav värskelt. Tal on kollakas- kuni tumepruun kübar ning tema jalg on jäme. Kasepuravik Väheväärtuslik söögiseen, söödav värskelt (korja ainult noori seeni!) Haavapuravik kübar on põhivärvuselt kollakas- punakasoranz,seeneliha muutub katsumisel ja lõikepinnal aeglaselt lillakaks, hiljem mustjaks Pomerantspuravik Kübar on kollakas-punakasoranz. Seeneliha muutub katsumisel ja lõikepinnal aeglaselt lillakaks, hiljem mustjaks. Jalasoomusd on nõgimustad. Kukeseened Rebukollane, mõnikord kahvatukollane seen. Tarvitatakse peamiselt praetult, kupatamata. Mürkseened Eestist on leitud umbes 15 seeneliiki, mis võivad inimesel mürgisust põhjustada.
Puravikke võib tarvitada ka kupatamata praetult, marineerimiseks ja suppideks. Kivipuravik Kasepuravik Haavapuravik jt Kivipuravik Väga hea söögiseen, söödav värskelt. Tal on kollakas- kuni tumepruun kübar ning tema jalg on jäme. Kasepuravik Väheväärtuslik söögiseen, söödav värskelt (korja ainult noori seeni!) Haavapuravik kübar on põhivärvuselt kollakas- punakasoranž,seeneliha muutub katsumisel ja lõikepinnal aeglaselt lillakaks, hiljem mustjaks Pomerantspuravik Kübar on kollakas-punakasoranž. Seeneliha muutub katsumisel ja lõikepinnal aeglaselt lillakaks, hiljem mustjaks. Jalasoomusd on nõgimustad. Kukeseened Rebukollane, mõnikord kahvatukollane seen. Tarvitatakse peamiselt praetult, kupatamata. Mürkseened Eestist on leitud umbes 15 seeneliiki, mis võivad inimesel mürgisust põhjustada.
Mitmeaastane. Kasvab põhjapoolkeral. Kesk-Saksamaast põhja pool kahjustab kaske, lõuna pool pööki, harvem tamme ja teisi lehtpuid. Kübarjas, vanalt kabjakujuline ja suur, kõva. Ülapinda katab tihe kõva koorik, mille pind on kasvuvöönditega. Kasvav viljakeha määrdunudvalge v nahkpruun, vanalt tuhkhall. Alapind tasane või veidi nõgus, purpurse varjundiga pruun. Poorid korrapäraselt ümarad, 3-4tk/mm. Pruun seeneliha. Eoseid moodustab aprillis-mais, viljakehad ja nende ümbrused on kaetud valge eospulbriga. On tavaline. Sageli arvukas lehtpuude püstistel ja lamavatel surnud tüvedel ja kändudel sagedasti kaskedel ja leppadel, harvem haaval, tammel, vahtral, pärnal. Eluspuudel harva. Kahjustus: poolparasiit, tungib lülipuiduni tüvevigastuste ja oksatüügaste kaudu ning tekitab seal kiiresti areneva valgemädaniku. Viljakehad
näha. Erinevalt punasest kärbseseenest aga ei kata tema kübarat valged ebemed. Roheline kärbseseen on ebameeldiva lõhnaga.Tunnused: kübar 6-12 cm, noorena kellukjas, hiljem lame-kumer, hallikas- või pruunikasroheline, keskelt oliivpruun, üleni peenelt radiaalkiuline; jalg 9-15 cm kõrge, oliivkollastest soomustest marmormustriga, ülaosas valkja või kahvaturohelise rõngaga; jala muguljat alust ümbritseb valge või õrnrohekas avar tupp; seeneliha valge, nõrga ebameeldiva lõhnaga. Kasvukoht: Levib leht- ja segametsades, peamiselt tammede läheduses. Esinemisaeg: augustist oktoobrini. Tavaline saartel ja Lääne-Eestis, mõnel aastal massiline, mõnel aastal vähearvukas, mujal väga haruldane. Valge kärbseseen ehk Amanita virosa: Valgel kärbseseenel on jalal rõngas ja jala alusel avar kotjas tupp, jalg on ebemeline, viljakeha üleni muutumatult valge. Levib kuusikutes, okas- ja segametsades, kaunis sageli
pikikiuline. Tugev, meeldiv seenelõhn. HEA SÖÖGISEEN! Iseloomulik jahulõhn MÜRGINE! Roheline kärbseseen ja kasepilvik Kübara värv rohekas. Seeneliha valge. Jalal krae ja tupp. Jalg valkjal põhjal kaetud oliivkollakate soomustega Krae ja tupp puuduvad. Kasvab laialehistes leht- ja Jalg valge ja ühtlase jämedusega, või alt ahenev. segametsades, kus on tamme ja pärna
Haavapuravik Leccinum aurantiacum Tundemärgid. · Kübarnahk on oranzikas - kuni tellispunane. · Viltjas. · Torukesed juba noorel seenel kollakasvalged · Jalg on tal pikk, soomused on tal nooremana valged aga kui ta vanemaks saab siis need muutuvad pruunikaks · Seeneliha on tal valge, väga tihe ja lõikekohalt kergel punakas. · Seeneraamatus ,,Parimad Söögiseened" on talle antud - ** see tähendab hea söögiseen. · Viljakeha värvub katsumisel ja lõikel aeglaselt hallikaslillaks kuni mustjaspruuniks. · üle serva ulatuv kübaranahk, kuni 30 cm. · Eospulber oliivpruun. · Leidub leht- ja segametsades, ainult haabade all, väga sageli, kohati hulgi. · Paljud uurijad samastavad ta punapuravikuga.
Tunnused. Kübar 3-10 cm, rebukollane, mõnikord kahvatukollane, algul kergelt kumer, hiljem lehtrikujuline, paksult lihakas, alusküljelt kaetud eoslehekesetaoliste tugevate voltidega; jalg kollane aluselt ahenev; seeneliha kahvatukollane, iseloomuliku tugeva puuviljalõhnaga, toorelt kibeda maitsega Kasvukoht: igasugustes metsades, arvukamalt männi-segametsades Esinemisaeg: juunist novembrini Tavaline kõikjal Eestis, kohati massiline. Harilik kukeseen on üks neid söögiseeni, mida iga seeneline eksimatult ära tunneb. Metsas leida ei ole aga teda igakord sugugi lihtne, sest tihti, eriti kuivemate ilmadega, jäävad kukeseened sambla alla peitu, nii et vaid väike osa kübaraserva välja paistab
Palupuravik kasvab koos männiga. Tume rebasepunane kuni pähkelpruun 5-15 cm laiune kübar on ümar (kuklikujuline), sametine ja veidi üle serva rippuva kübaranahaga. Poorid on tumekreemjad. Jäme silinderjas jalg on kaetud tume-punapruunide vatjate soomustega; valkjas söödav seeneliha värvub aeglaselt suitshalliks, hiljem mustjaks.Eosed on pruunid. Viljakehasid võib leida suvest hilissügiseni. Levib Põhjamaade männikutes, Eestis eriti sagedalt. Kuuseriisikas (Lactarius deterrimus) Kuuseriisikas (Lactarius deterrimus) on riisikas, mis kasvab Euroopas ja Põhja-Ameerikas sümbioosis kuuskedega
Liivtatik 8. klass Anu Roosna Iseloomustus: ● Oranžpruun. ● Väikesed poorid ja torukesed on pruunist oliivpruunini ning muutuvad katsumisel siniseks. ● Pikk jalg on pruun, punase ja oliivja varjundiga, ülaltpoolt kollakas. ● Seeneliha on sidrunkollane. ● Kuiva kübaraga, mis on pigem sametine kui limane. ● Kübara läbimõõt on 6–13 cm. Leviala ja kasvukoht. ● Kasvab Euroopas ja Põhja-Ameerikas. ● Üks tavalisemaid Eesti puravikulisi. ● Kasvab väikeste kogumikena okkakõdus okasmetsades ja sageli ka nõmmedel liivasel happelisel mullal. Kasutamine: ● Liivtatik on söögiseen, mida pole tarvis kupatada. ● Lõnga värvimine. Midagi huvitavat: ● Esimesena kirjeldas liivtatikut teaduslikult Olof
või peaaegu lame). Algul valkjas kuni kahvatukollakas, vanemalt muutuvad roosakaskollaseks ja laiguti punakaks. Kuiv, radiaalkiuline ning enamasti lõhestunud servaga. Kübara läbimõõt on kuni 10 cm. Eoslehekesed on noorelt valkjad, vanemalt pruunikad kuni oliivpruunid ning jalale kinnitunud. Vajutamisel muutuvad punakaks. Jalg ja kübar on ühte värvi. Jalg on ühtlase jämedusega või alusel veidi jämedam, kiuline. Kõrgus kuni 8 cm, läbimõõt kuni 2,5 cm. Seeneliha on valge, muutub punakaks. Maheda maitsega ning ebameeldiva lõhnaga. Eospulber mida seen eritab on ooklerpruun. Kasvukoht on enamasti parkides, näiteks paljal toitainerikkal mustal mullal või rohus, koos pärnadega. Väga sageli kasvavad nad massiliselt suures koguses. Kasvuaeg on Juuni-juuli, jaanipäevast juuli keskpaigani. Sarnased liik on talle Kevad-võluheinik ( mis on samuti valge, kuid sellele seenele on iseloomulik jahulõhn, kübar ei ole kiuline). Segiajamisoht on noorelt suur ka
kärbseseenelaadsete seltsi, kärbseseeneliste sugukonda ja kärbseseente perekonda. Eluviis: Valge kärbseseen kasvab sageli kogu Eestis kuusikutes ja kuuse-segametsades, augustist oktoobrini. Enam-vähem iga kümne aasta tagant ilmneb valge kärbseseen Eestis paiguti hulgaliselt, viimane valge kärbseseene aasta oli 2010. Valge Kärbseseen on inimesele surmavalt mürgine. Välimus: Valge kärbseseen on üleni valge, ka eoslehekesed ja lõikel seeneliha. Kübar on kuni 12 cm läbimõõduga ja kleepuv ning iseloomulikult koonusjas-kellukja kujuga. Jalg on üleni vatjalt ebemeline, alusel avara kotja tupega ja äärmises tipuosas ebemeteks laguneva kaduva rõngaga. Valget kärbseseent võib sagedasti segamini ajada šampinjonide, kitsemampli ja sirmikutega. Kasulikkus: Valgel kärbseseenel ei ole inimesele mitte mingit kasu. Tokiskoloogia: Valge kärbseseen põhjustab amanitiinimürgistust. Amanitiin tingib surmava
"seenevälimusega". Meie lehikseente hulgas on umbes 400 söödavat, ligi 200 suuremal või vähemal määral mürgist ja raviomadustega seeni ligi 150 liiki. Seeneteadust nimetatakse mükoloogiaks, seeneteadlasi mükoloogideks. Harilik kukeseen Viljakehad: sitkelihakad, rebukollased Kübar: lai- kuni lamelehterjas, keskpaigas kinnine, püsivalt sisserullunud hõlmise servaga, kuni 10 cm Voldid: tugevalt arenenud, ristliistakutega, harunenud, pikalt jalale laskuvad Seeneliha: kahvatukollane, paks Jalg: säsiskas, alusel ahenenud, kuni 6x2 cm, puuviljalõhnaga Harilik kukeseen ehk kantarell (Cantharellus cibarius) on kukeseeneliste sugukonda kukeseene perekonda kuuluv seeneliik. Esimest korda kirjeldas harilikku kukeseent teaduslikult Elias Magnus Fries aastal 1821. Seen kasvab Põhja-Euroopas, Põhja-Ameerikas, näiteks Mehhikos, Aasias, näiteks Himaalajas, ja Aafrikas, näiteks Sambias. Ta kasvab sagedamini okas- ja segametsades
Kivipuravik Harilik kivipuravik (Boletus edulis) on üks otsitumaid söögiseeni, mis kasvab nii okas-kui lehtmetsades. Võib olla väga suur ja lihakas, tal on kollakas- kuni tumepruun kübar, mis tundub servast kõrbenud. Enamasti jämedal kahvatupruunil jalal on ülaosas valgetest soontest peen võrkmuster, poorid on valged ja muutuvad vanalt kollakaks kuni oliivjaks. Seeneliha on valge ega muuda lõikekohal värvi, on meeldiva maitse ja lõhnaga. Harilik kivipuravik ehk boletus edulis. Harilik kivipuravik on kogukas, tugev ja lihaka viljalihaga nagu puravikud ikka on. Hariliku kivipuraka kübar on erinevates toonides pruun ja täiskasvanud seenel võib olla selle laius isegi kuni 25 cm. Torukeste värv varieerub vastavalt selle vanusele, vanemal seenel muutuvad need kollakaks ja lõpuks oliiviroheliseks. Hariliku kivipuraka jalg on paks,
Kevad-võluheinik on üleni jäävalt kreemikasvalge, ka eoslehekesed on valged, tihedalt asetunud ja kitsad, jalg rõngata, tugeva jahulõhna ja -maitsega, mingisugust värvimuutust viljakehadel ei ole. Linnašampinjonile on iseloomulik noorelt hästi nähtav valkjas nahkjas rõngasloor, mis algul katab eoslehekesi üleni, vananedes rebeneb ja jätab jalale kaks valget eraldi paiknevat kitsast nahkjat rõngast; kübar on püsivalt hallikasvalge, eoslehekesed noorelt roosad, vanalt mustad, seeneliha värvub lõikel aeglaselt roosaks, lõhn meeldiv. Tuleb tähele panna, et samal ajal kasvab Eestis ,ainult Tartu parkides teada olev kreemikasvalget värvi mürkšampinjon (A. xanthoderma). Peale roosade kuni mustade eoslehekeste ja nahkja rõngaga jala on talle tunnuslik tugev karboli- ehk tindilõhn; vigastamisel värvub see šampinjon kohe ere-kroomkollaseks. Sellest seenest tingitud mürgistus on kerge, avaldub ainult mao-soolehäiretena ega ole seotud muskariiniga
Seen Boletus satanas, saatana-kivipuravik (juuda-kivipuravik, kuradipätak) Kirjeldus: Viljakehad värvuvad vajutamisel ja murdes kiiresti kahvatusiniseks. Kübar kahvatuhall, kleepiv, vatjas-viltjas, kuni 25 cm läbimõõdus. Torukesed hele- kuni oliivkollased, ümardunult jalale kinnitunud; poorid ere-karmiinpunased, väikesed, ümarad. Jalg vähemalt vööndina ere-karmiinpunane, osaliselt kollane, ülal peene punase võrguga, jämenuijas, kuni 17 × 5 cm. Raipelõhnaga. Seeneliha kollakas. Eospulber oliivkollakas. Eosed kitsaskäävjad, 1115 × 57 µm. Elupaik: lehtmetsad Ohutegurid: puuliikide osakaalu muutumine metsades, lageraied Ohustatuse kategooria: tähelepanu vajav Samblik Lobaria pulmonaria, harilik kopsusamblik Kirjeldus: Tallus on lehtjas, läbimõõt kuni 30 cm, oliivroheline kuni pruun, hõlmad lapikud. Kergesti äratuntav kopsukudet meenutava roidelis-lohkliku talluse ülapoole järgi. Elupaik: lehtmetsad, segametsad
läbimõõduga iseloomulikku veripunast värvi (eaga muutub kollakamaks). Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega, kunagise loori jäänustega (väga noorena kattis seene pinda kaitsev membraan). Vanal seenel on täppe vähem, sest vihm võib need ära pesta. Eoslehed on kollakasvalged ja vabad. Jalg on tugev, kollakasvalge, 520 cm pikk, aluselt jämenenud ja kaetud loori jäänustega. Rõngas on suur ja rippuv. Seeneliha on valge, kübaranaha all kollakas. Punane kärbseseen kasvab mitmesugustes metsades, kuid kõige levinumad elukohad on kaasikud, kuusikud ja männikud. Ta võib elada sümbioosis, männi, kuuse, nulu, seedri või kasega. Võib moodustada nõiaringe. Seen on küll mürgine, kuid kärbseseene põhjustatud surmasid tuleb harva ette. Surmavaks annuseks peetakse umbes 15 seent. Nimetus "kärbseseen" tuleb seene kasutamisest kärbsemürgina (seda puistati piima sisse).
2p a) Täiskasvanuna on seene kübar 8–18 cm läbimõõduga iseloomulikku veripunast värvi (eaga muutub kollakamaks). Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega, kunagise loori jäänustega (väga noorena kattis seene pinda kaitsev membraan). Vanal seenel on täppe vähem, sest vihm võib need ära pesta. Eoslehed on kollakasvalged ja vabad. Jalg on tugev, kollakasvalge, 5–20 cm pikk, aluselt jämenenud ja kaetud loori jäänustega. Rõngas on suur ja rippuv. Seeneliha on valge, kübaranaha all kollakas. Punane kärbseseen b) Viljakeha värv ulatub kollasest oranžini, see on lihakas ja sageli lehtrikujuline. Seenekübar ja jalg on kokku kasvanud, neil pole selget üleminekukohta. Kübara läbimõõt on 2–12 cm. See on sageli lainelise servaga või täiesti ebakorrapärase kujuga. Kübar on pealt sile ja matt. Jalg on kübaraga kokku kasvanud, sellega sama värvi või pisut heledam, seest täis, sile, alt kitsam, 1–3 cm paks ja 4–7 cm pikk. Kukeseen
lihakad, kübar ja jalg selgelt välja arenenud, torukeste kiht eraldub kübarast kergesti, tihti leidub loor. Torukestel arenevad eoskannad, neil omakorda neli eost. Eospulber on kreem, ookerkollane, pruun, roosakas või hall. Eosed on ellipsoidsed, silinderjad või käävjad, siledad või ornamenteeritud (soomuspuravik), tavaliselt pigmenteeritud. Kui viljakehi katsuda, vigastada, murda, lõigata vms., värvub paljudel liikidel seeneliha õhuga kokkupuutes siniseks, roosaks, punaseks, lillaks, halliks või mustaks. Seesugused seeneliha värvuse muutused on olulise süstemaatilise tähtsusega. Kõik meie puravikud peale pipartatiku on mükoriisaseened, moodustades ektomükoriisasid kõigi meie tähtsamate metsapuudega. Meie metsade levinumaid mükoriisamoodustajaid on harilik kivipuravik, kes on seotud mitme puuliigiga. Kõikide meie kaseliikidega moodustab
* Kuldriisikas * Kevadkogrits * Seaseen * Kitsemampel * Kollariisikas * Kamperriisikas * Tore riisikas * Hallipiimane riisikas * Vääveriisikas * Suur sirmik * Kuuseriisikas * Karvane riisikas * Kaseriisikas * Kännumampel * Külmaseen *Kukeseen (C.cibarius.) * Iseloomulik kuju, kõva kollane liha, vürtsilõhane, maitsev * A-vitamiin * Seeneliha kollakasvalge, piprase maitsega * Esimesed ilmuvad juunis, juulis * Valel käsitlemisel võivad muutuda vintskeks, kaotada hea maitse * Puhastamisel vältida vett, tuleb kuivaks harjata, pühkida * Kuumtöötlemisel vältida kõrget temperatuuri, pikka kuumutamist * Kasutatakse enamasti praetulut, kupatamata, kastmetes. * Säilitatakse õhukindlalt suletud purkides, ka praetult http://www.directorie.eu/news-Seened_Eesti_Seened_S
vad oluliselt vähendada majanduslikku kahju, mida võivad põhjustada liiga hilja avastatud ja tähelepanuta jäänud putukate poolt põhjustatud kahjustused. Kübarad on sageli omavahel kokku Vööt-kõbjas kasvanud,poolringija d nahkjad. Seeneliha on valge Põhjustab kase puidu valget mädanikku. Noortel kaskedel võib Kaselehekärs sageli silmata umbes akad poole sentimeetri pikkusi rohekaid saledaid mardikaid. Need on kaselehekärsakad, kes toituvad lehtedest
Värvipiir kuiva ja märja kübaraosa vahel on väga järsk. Jalg, mis on 4 8 cm kõrge ja 0,5 0,8 cm läbimõõdus, on peenike ning sitke, võruga, võrust allpool pruunide soomustega kaetud. Ülalpool rõngast on helepruunikas, allpool rõngast tume- kuni mustpruun. Eoslehekesed on algul helepruunid, hiljem kaneel- kuni roostepruunid, õhukesed, tihedalt asetsevad, jalale hambaga külge kasvanud või veidi laskuvad. Seeneliha on kübaras valkjas ning jalas roostepruun, õhuke. 3.3 Kasutamine Kännumampel on kännul kasvavatest seentest parim söögiseen. Söödavad on ainult kübarad, mis hariliult on seeneussidest vabad. Ei vaja eeltöötlust, sobib värskelt praadimiseks, suppides ja kergelt sügavkülmas säilitamiseks. Eriti sobilik on kuivatamiseks ja vürtsika seenepulbri valmistamiseks, samuti võib ka marineerida, soolata ja hapendada. Omas mahlas sügavkülmutatult on hea lisand pitsadele,
Sagedamini võib leida pargi- või alleepuudel. Käsna leidub kõikjal Eestis, parasiteerib enamasti kaskedel aga ka pihlakal ja lepal. Enamasti parkides ja puisniitudel kasvavate puude tüvedel. Taelikulaadsete sugukonnast. Suurus mõnest sentimeetrist kuni poole meetrini. Väliskujult ebakorrapärane, ebaühtlane, suuremate ja väiksemate lõhedega, krobeline, tume- roostepruuni värvi. Murdumisel laguneb väline kiht kergesti tükkideks. Seeneliha on väga kõva, pruun, marmorimustriline. See on seene steriilne moodustis, mis areneb puidu kõige kahjustatumal kohal, kust puu murdub hiljem tuule käes väga kergesti. Eosed valmivadki äsja surnud kase tüvedel, millel koor on seeneniidistiku poolt eemale surutud. Selles vabas ruumis arenevadki paljude pooridega viljakehad. Need kasvavad vaid mõne nädala, moodustunud eosed kantakse koore all nagu korstnas tõusvate õhuvoolude abil üles välisõhu ja tuule kätte,
kübaraga sama värvi näsajate ebemetega; jalal iseloomulik valge lai rihveljas rõngas, jala alus roosakas, tupp kontsentriliste ebemeliste vöötidena; seenelihaheleroosakas, eriti kübaranaha all; värskelt mürgine, kuid kupatatult söödav (Hanso jt.2000). Austraalias puudub. 1.3.6 Hall kärbseseen Välimuselt on roosa kärbseseenega sarnane hall kärbseseen(A. spissa(Fr.) P. Kumm.), mille kübar aga on pruunikashall, sileda (mitte rihvelja) servaga,ebemed valged või hallikad, seeneliha ja jala alus valged (pole roosad), pealt rihvelja rõnga alakülg hallikas;kasvab liivastes okas-, leht- ja segametsades, sügisel sage Kagu-Eesti moreenküngastel; värskelt mürgine,kupatatult söödav. Hall kärbseseen on sarnane veel väga mürgise panter-kärbseseenega, kuid viimase kübaraserv on selgelt rihveljas, rõngas aga ülaküljel sile (mitte rihveljas); erinevus nende kahe liigi vahel onka eoste
säskias kuni torujas, rõngaga ja tupega, alusel muguljas, 10-20/1-2 cm (mugulja osa läbimõõt kuni 3 cm). Rõngas (vaata Lisa 2) valkjas või kollakas, rippuv, väga lai, nahkjas, ebemeline, kaua püsiv, sile. Tupp (vaata Lisa 2) jalale liibunud, avaldub jala mugulja osa ülaservas esinevate paljude ebemeliste kontsentriliste vöönditena. 9 Seeneliha valge, kübaranaha all sidrunkollane või pruunikaskollane, lõhnata, maitseta. Eosed (vaata Lisa 3) ellipsoidsed, siledad, 9-12/6-8m. Eosepulber valge. 2.3. Aktiivsed ained punases kärbseseenes Punane kärbseseen sisaldab füsioloogiliselt aktiivsetest ainetest muskariini (vaata Lisa 4), koliini, mustsinooli. Ainus mürkaine kärbseseenes on muskariin, keskimiselt on seda seene viljalihas 0,002...0,02%. Muskariin avaldab valikulist
kasutatavat ravimit, pannakse kärbseseene tükid kinnisesse pudelisse või purki ja lastakse paar päeva seista, misjärel muutub seen kollaseks õliks. Ravi kärbseseenega peetakse siiski ohtlikuks ega reklaamita selle kasutamismooduseid. 3. Harilik murumuna (Lycoperdon perlatum) 36 Seent võib kohata metsades, karjamaadel, parkides ja koduaedades lehe- ja oksavarise mädandajana, üksikult või rühmiti. Juuli oktoober. Noorena, kui seeneliha on veel puhasvalge, on harilik murumuna hea söögiseen. Oma erakordse suuruse tõttu pälvib meedias rohkesti tähelepanu samasse sugukonda kuuluv hiidmuna. Murumunaga on seotud peamiselt kaks, kummalisel kombel üksteisele üpriski vastukäivat uskumuste rühma. Ühelt poolt usutakse, et murumuna on ohtlik ja mürgine, teiselt poolt, et temaga saab ravida. Murumuna spooritolmu on sajandeid rahvameditsiinis kasutatud lahtiste haavade
annaabi.ee 
