Eesti poolel: · Eesti Rahvavägi 86 000 meest · Soome vabatahtlikud (Soome Põhjapojad) 4000 meest · Rootsi ja Taani vabatahtlikud 200-400 meest · Vene valged 50 000 meest · Välisabi Inglismaalt alates detsembrist 1918 saabus Tallinna reidile Inglise laevastik. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. Briti laevastik kaitses Eesti rannikut kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil lahkus Läänemerelt. · USA andis humanitaarabi Vastased: · Nõukogude Punaarmee 160 000 meest · Saksa Landeswehr 20 000 meest 2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartu linnas rahuleping Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa
Sõjategevus Eestis 1944. aastal 1944. aasta alguses purustasid Nõukogude väed Leningradi piiranud Saksa armeedegrupi "Nord". Eesti oli peaaegu kaitseta, siia taganenud desorganiseeritud Saksa väeosasid jälitanud Punaarmee eelsalgad tungisid juba veebruari alul mitmes kohas üle Eesti idapiiril voolava Narva jõe. Wehrmacht'i ülemjuhatus otsustas Eestit siiski kaitsta, sest taandumine toonuks kaasa Soome kohese sõjast väljumise ja Punalaevastiku väljapääsemise Soome lahe idasopist, mis ohustanuks Saksamaale elutähtsat rauamaagivedu meritsi Põhja-Rootsist. Et Eesti ja Läti kaitsmiseks jõude nappis, otsustati viia Baltimaades läbi sundmobilisatsioon Saksa armeesse. Eestis kuulutati üldmobilisatsioon välja Eesti Omavalitsuse poolt 31. jaanuaril 1944. Eesti rahvuslikud ringkonnad eesotsas vabariigi viimase peaministri Jüri Uluotsaga asusid mobilisatsiooni toetama --
Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed ainult taganesid, Punaarmee aga vallutas Kirde- ja Kagu Eesti. 12. detsembril saabus lõpuks Tallinna reidile Suurbritannia sõjalaevastik admiral Edwyn Alexander Sinclairi ja Walter Cowani juhtimisel. Laevasitku sisenemine Eesti vetesse õnnestus alles teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergristleja ,,Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Inglaste abiga oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest kaitstud ja julgustatud. Ka USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. 1918. aasta 23. detsembril nimetati sõjaväe ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi ka mobilisatsioon mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse ainult 14000 meest. Mobilisatsiooni kava oli välja töötatud Julius Kuperjanovi poolt. J. Kuperjanov oli Tuntud Eesti väejuht ja Eesti Vabadussõja kangelane. Enamuse Eesti
Sõja algusperiood oli Eestlastele väga raske - Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti, sealhulgas Tartu. Rahvast kadus usk võitluse edukusse Venemaaga. Ka vabatahtlik kokkukutse ja osalt ka sunduslik mobilisatsioon ei andnud loodetud tagajärgi. Sõja õnne pöördumine algas 1918. aasta detsembris, kui Tallinnasse jõudsid Suurbritannia sõjalaevastik ja vabatahtlikud Soome armeed. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA andis Eestile eeskätt humanitaarabi. 23. detsembril nimetati Johan Laidoner Eesti Vabariigi Sõjavägede Ülemjuhatajaks ning algas vaenlase seljataguses väeosade loomine ja korraldamine. Tema energilisel juhtimisel oli sõjavägi kogunud 13 000 meest ning 1919. aasta veebruariks juba 30 000. 30. jaanuaril peeti Valga lähistel Paju lahing. Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat
novembril avaldas Suurbritannia välisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas sõjalist abi. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Liepajast Suurbitannia sõjalaevastik admiral sir Edwyn Alexander Sinclairi juhtimisel. Laevastiku saabumine õnnestus teisel katsel, sest esimesel katsel hukkus Saaremaa lähistel kergeristleja "Cassandra" ning laevastik pöördus tagasi. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Briti laevastik kaitses Eesti rannikut kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil lahkus Läänemerelt. 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Korraldati mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku Eesti kaitsejõududesse ainult 13 500 meest. Põhilise osa kaitsejõududest moodustasid Esimeses maailmasõjas
paigutatud Hanko neeme ja Osmussaare liinile ahelikku. See laevastik oli Soome alluvuses ja ususti et see takistab viimsegi Nõukogude aluse pääsemise Läänemere oõhjaossa. Eestlaste allveelaeva ehitati täielikult soomlaste relvasüsteem, et need suudaks sõja ajal toetud Soome mereväebaasidele, saamaks torpeedo- ja miinitäiendust. Eest ja Soome rannikupatareid millel oli ühine tulejuhtimissüsteem on tõehetke saabumisel välja tulistama 5 minuti jooksul 1000 laengut punalaevastiku pihta. Selgub et Some ja Eesti vaheline meresulg kaitseks ka Stuckholmi, ja rootslastel ei pidanud midagi maksma selle eest. 30-ndate aastate lõpul on N Liidu mereväel Soome lahel võimas ülekaal. Venelaste plaan oli hõivata konkreetsed saared Soome lahe keskel (Suursaar, Lavassaar, Seiskari, Tütarsaared). 1937 aastal sai Balti mere laevastiku juhtkond korraldused mis olid suunatud nende saarte hõivamiseks. Eesmärgiks oli takistada suurtüki- ja miinipositsioonide loomist seal.
Neist ja Venemaa eestlastest formeeriti 1942. a kahediviisiline 8. Eesti laskurkorpus. LAHINGUD EESTIS 1944. AASTAL 1944. aasta alul purustas Punaarmee Leningradi piiranud Saksa väegrupi „Nord“. Nüüd taandusid Saksa väeriismed Leningradi alt Läti suunas – lühimat teed kodu poole. Eesti oli peaaegu kaitseta, kuid siiski otsustas Wehrmacht’i ülemjuhatus Eesti eest võidelda. Siit lahkumine toonuks kaasa Soome kohese sõjast väljumise ja Punalaevastiku väljapääsemise Soome lahe idasopist, mis ohustanuks Saksamaale elutähtsat rauamaagivedu meritsi Põhja- Rootsist. Baltimaades otsustati läbi viia sundmobilisatsioon Saksa armeesse. Eestis kuulutati üldmobilisatsioon välja 31. jaanuar 1944, seda toetasid rahvuslikud ringkonnad eesotsas peaminister J. Uluotsaga. Mobilisatsioon õnnestus, kokkutulnuist võeti teenima 38000 meest. Kõik ülejäänud mehed vanuses 18-60 pidid astuma Omakaitsesse.
1 sõitis kapten Karl Partsi juhtimisel Narva suunas rindele. Pärast Partsi lahkumist jäi soomusrongi nr. 1 komandöriks kapten Anton Irv. · 28. november Nõukogude väed ründasid Narvat. Pärast poolepäevast vastupanu Aleksander Tõnissoni juhtimisel lahkusid eestlased ümberpiiramisohu tõttu linnast. · 28. november toimus Vabadussõja esimene lahing Joala küla põldudel (Joala lahing). · 28.november toimus 586 meheline punalaevastiku dessant Narva-Jõesuusse millest võtsid osa ristleja Oleg, miiniristleja Metki ja kolm transpordilaeva. · 29. november Nõukogude Venemaa väed vallutasid Narva ja Narva-Jõesuu. Eesti sõjarevolutsiooniline komitee kuulutas Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni. Ajutine Valitsus kuulutas välja üldmoblisatsiooni, mille alla kuulusid kõik 18931896 sündinud mehed. · 11. detsember Soomusrong nr
1 sõitis kapten Karl Partsi juhtimisel Narva suunas rindele. Pärast Partsi lahkumist jäi soomusrongi nr. 1 komandöriks kapten Anton Irv. 28. november Nõukogude väed ründasid Narvat. Pärast poolepäevast vastupanu andsid Sakslased korralduse linnast lahkuda.Aleksander Tõnissoni juhtimisel lahkusid ka eestlased ümberpiiramisohu tõttu linnast. 28. november toimus Vabadussõja esimene lahing Joala küla põldudel (Joala lahing). 28.november toimus 586 meheline punalaevastiku dessant Narva-Jõesuusse millest võtsid osa ristleja Oleg, miiniristleja Metki ja kolm transpordilaeva. 29. november Eesti bolsevikest koosnev Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee kuulutas Narvas välja Eesti Töörahva Kommuuni. 29. november Eesti Ajutine Valitsus kuulutas välja üldmoblisatsiooni, mille alla kuulusid kõik 18931896 sündinud mehed. 30. november - Punaarmee vallutab Läänerindel Pihkva. 5. detsember - Punaarmee vallutab Läänerindel Vastseliina ja Räpina. 6
Läänemere idaosa admirali sõjapäevikusse on sisse kantud, et sel samal päeval, 1. oktoobril, tulistati kahuripaatidelt Kõinastu laidu, et julgestada Saksa sõdurite äratoomist, kuna laid oli vahepeal venelaste poolt hõivatud (BA MA, RM 45 I/79, 423). Paraku punaväelasi seal veel küll ei olnud. Kurt Vetter ja ta kaaslased olid rabatud. Pooluppunud mehi abistanud laiutäis kõinlasi olid jäetud vastu talve lageda taeva alla. Iseasi, kas nad pidasid seda saabuva punalaevastiku tervituseks või lahkuvate sakslaste hüvastijätuks. Aga sõjas paraku juhtub nii. Pärast Muhu langemist tuli kätte Hiiumaa kord. 2. oktoobri öösel alustasid Punaarmee 109. laskurkorpuse eelväed katsega maabuda Heltermaa lähedale, kuid löödi esmalt tagasi. Sama päeva hommikul maandati dessandid mitmes paigas Heltermaa ja Tahkuna poolsaare vahelisel rannikul. Saksa väed alustasid tõrjelahinguid pidades kohe taandumist lõuna poole. 2.3
Siitpeale hakkas tegevus minema sihiliseks. Välisabi: Suurbritannia, Soome, Skandinaavia. Eestit toetasid iseseisvuspüüdlustes ja võitluses Nõukogude Venemaaga välisriigid, 20. novembril avaldas Suurbritannia asevälisminister Robert Cecil Eestile toetust ning lubas sõjalist abi. 12. detsembril saabus Tallinna reidile Liepajast Suurbritannia sõjalaevastik, demostreerides esimese riigina, et nad ei ole enamlaste ees üksi. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik Nõukogude Punalaevastiku eest julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Briti laevastik kaitses Eesti rannikut kuni 1919. aasta 5. jaanuarini, mil lahkus Läänemerelt. Soomest saadi 1918 nii relvi kui ka rahalist laenu, kuid sõjaväeosasid ei saadetud. Seepeale estofiilid käivitasid kampaania ja mõningad väeosad siiski saabusid, kokku üle 3000 inimese. KA Taanis ja Rootsis üritati sama, kuid sealsed salgad olid pisikesed. Vene valged.
Sõjategevus Eestis 1944.a ja nõukogude okupatsiooni taastamine 1944. aasta alguses purustasid Nõukogude väed Leningradi piiranud Saksa armeedegrupi "Nord". Eesti oli peaaegu kaitseta, siia taganenud desorganiseeritud Saksa väeosasid jälitanud Punaarmee eelsalgad tungisid juba veebruari alul mitmes kohas üle Eesti idapiiril voolava Narva jõe. Wehrmacht'i ülemjuhatus otsustas Eestit siiski kaitsta, sest taandumine toonuks kaasa Soome kohese sõjast väljumise ja Punalaevastiku väljapääsemise Soome lahe idasopist, mis ohustanuks Saksamaale elutähtsat rauamaagivedu meritsi Põhja-Rootsist. Et Eesti ja Läti kaitsmiseks jõude nappis, otsustati viia Baltimaades läbi sundmobilisatsioon Saksa armeesse. Eestis kuulutati üldmobilisatsioon välja Eesti Omavalitsuse poolt 31. jaanuaril 1944. Eesti rahvuslikud ringkonnad eesotsas vabariigi viimase peaministri Jüri Uluotsaga asusid mobilisatsiooni
annaabi.ee 
