lõi sellega talle vastu põski ja ütles tanutamissõnad, mida teisendati vabalt, kuid mis sisaldasid alati käsku "Pea mees meeles!". Siis pandi tanu pähe. Seda korrati kolm korda. Kahel esimesel korral pandi tanu viltu ja mõrsja raputas selle maha. Tanutamise ajal pidi nooruk nutma, et mitte nutta hilisemas eas Teine pulmapäev lõppes noorpaari rituaalse magamaviimisega Kolmas päev Kolmanda päeva tähtsaim sündmus oli veimevaka jagamine Veimed=mõrsja kingid pulmalistele Pulmade lõpetus Tavaline pulmade lõpetamis- märguanne oli lõputoit, enamasti kapsad või kapsasupp. Väga sageli oli lõpumärgiks liha puudumine laualt. Lõputoiduga kaasnesid ka mitmesugused märguanded, näiteks väljast toa seinale koputamine. Kui neist ei aidanud, tõi noorik voki keset tuba ja hakkas ketrama
lippu. Kohati nõuti kirstu lunastamist ka peiukodus. Siis olid rahanõudjateks kirstumehed ja lunastajateks peiupoisid. Mõrsja pulmaliste peiukoju saabumine ja nende vastuvõtmine on nii oma kommete kui ka laulude poolest analoogiline peiupoolsete pulmaliste sissesõiduga mõrsjakoju. Mõrsja on peidetud. Pruudipoolsed nõuavad mõrsjat näha, kahtlustades, kas pole talle viga tehtud, halbades tingimustes ja tühja kõhuga peetud jne. Ka mõrsja pulmalistele pakutakse ebamõrsjat e. valtspruuti. Lokaalne, peamiselt Kolga-Jaanis tuntud komme oli aletule põletamine. Algne ohvritalitlus tuletegemise ja raha-annetamisega on hiljem muutunud lõbustavaks vahepalaks pulmatseremoonias: noorik kogu pulmarahvaga läheb põletamiseks määratud puu juurde, mis maha raiutakse ja põlema süüdatakse. Kui tuli lööb leegitsema, viib peiupoiss nooriku kolm korda selle ümber ja asetab ta kolme relvastatu (s.o
Igal esemel, mis vähegi võis erineda oma välimuse poolest teisega, oli esemel ka kohe oma nimetus. Nendest on kann, tünn ja vann veel üsnagi lihtsa ja meeldejääva nimetusega. 2. Puidust tarbeesemed 2.1 Eseme nimetus ja kirjeldus Veimevakk- e. annivakk v. pruutvakk: Enamasti ohtralt kaunistatud. Kasutati eelkõige naiste pidulikemate rõivastusesemete ja ehete hoidmiseks. Veimevakad olid ühtlasi tähtsaks atribuudiks Eesti vanas pulmakombestikus- neist jagas pruut pulmalistele kinke (veimi). Karpe kasutati peamiselt üksikute rõivastusesemete säilitamiseks, millest ka nimetused tanu-, rätiku-, paela-, sõrmuse- jne. karp. Hoiti ka näputööriistu, raha ja muid pisiesemeid. Ida-Eestis olid vakad tavaliselt kaunistamata. Lääne-Eesti mandril, Saaremaal ja Mustjalas valitseb vakkadel põletuskiri. Kapp- e. kipp v. kibu: Sõõriku põhjaga pealt laienev väike nõu. Üks küljelaud on pikendatud käepidemeks. 3-5 toobiseid nimetati kapp, väiksemad aga kipp e. kibu
uus komme. Enam ei tehta ka niipalju suuri pulmi kui kunagi. Vanasti olid pulmad ettekavatsetud, aga nüüdisajal on see noorte kiire tegutsemise vili. Enamjaolt ei tehta suuri ettevalmistusi pulmadeks. Tänapäeva pulmas keskendutakse enam vähem samadele kommetele kuid uues vormingus. Tekkinud on kaasaegsed rituaalid nagu küünla süütamine ühise elutee märgiks, abielu vande andmine, pruudipärja mängimine keskööl ja muidugi tants ning erinevad pulma. Või rahvamängud nii pulmalistele kui ka noorpaarile endale ning ka ämmadele ja äiadele. Nüüdsel ajal on pulmade traditsiooniline osa vähenenud, igaüks korraldab pulmi nii, nagu oskab ja rahakott võimaldab. Pidustuste sisustamiseks ei kasutata mõjuvaid ja värvikaid tavasid teatud kindlate mängude, tantsude ja laulude näol. Järjest rohkem segunevad eri rahvaste traditsioonid. Neist tänapäevale kohast pulmakombestikku luues on oluline jälgida,
(EE 4 1989: 489)
Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei ole aga kindlaks määratud, kuid kõige väiksem
ajavahemik on kolm nädalat, mida tingis kolmekordne mahalõikamine kirikus kolmel
järjestikusel pühapäeval. Kosjade ja pulmade vahelist aega täitsid mitmesugused
ettevalmistused. Erilist hoolt nõudis veimevaka valmistamine. (Teder 1973: 31-32) Tütarlastel
hakkas pulmadeks valmistumine juba maast- madalast. Oli ju kombeks, et pruut andis kõigile
pulmalistele kingitusi – veimeid. Enamasti olid nendeks kootud esemed, mida hakati
(EE 4 1989: 489) Kosjade ja pulmade vaheline aeg ei ole aga kindlaks määratud, kuid kõige väiksem ajavahemik on kolm nädalat, mida tingis kolmekordne mahalõikamine kirikus kolmel järjestikusel pühapäeval. Kosjade ja pulmade vahelist aega täitsid mitmesugused ettevalmistused. Erilist hoolt nõudis veimevaka valmistamine. (Teder 1973: 31-32) Tütarlastel hakkas pulmadeks valmistumine juba maast- madalast. Oli ju kombeks, et pruut andis kõigile pulmalistele kingitusi veimeid. Enamasti olid nendeks kootud esemed, mida hakati valmistama lapsepõlves. Veimevakka valmistati: sukki, sokke, säärepaelu, vöösi, kindaid. Peale selle sisaldas vakk särke äiale, padjapüüre ja põlli ämmale. (Peterson 2006: 52) Tänapäeval on aga pulmade traditsionaalne osa aga vähenenud, sest igaüks korraldab pulmi nii, nagu oskab ja kuidas rahakott võimaldab. Samas peetakse pulmi tänapäeval enamasti kevadel ja kevadsuvel. Üldiselt kestavad pulmad ühe
määratu suured 18 tolli laiad ja 8 tolli paksud, ratta moodi. Leiva suurus olenes enamasti pulma mineva pere suurusest. Kaarma kandist on teada, et pulma minnes võeti kaasa ,,peresuurune" leib. Üle Eestimaa on teateid, et pulmakotis pidi olema üks suur leib (Kalits, 1988). Lääne-Eestis küpsetati rukkipüülist või nisujahust leib ja see pandi pruudile kodunt lahkumisel kirstu (kirstukakk, kirstuleib, pruudileib). Veimede jagamisel võeti leib kirstust välja ja jagati pulmalistele. Põhja-Eestis viis mõrsja või mõrsja ema peiu emale kingiks leiva ehk ämmakaku. Kagu-Eestis tõid peiupoolsed laulikud mõrsjakoju kaasa leiva, mis jagati koos viinaga pulmarahvale (Tedre, 1985). Kingileib oli spetsiaalselt valmistatud, enamasti linnasejahust ja maitsvam harilikust leivast. Pruudi-, kirstu- ja ämmakakud olid ümmarguse kujuga. RUKKILEIB Varasemal ajal tunti odrajahust leivatooteid (käkid, karaskid, kakud), hapendatud
kohe miest mässib. Juhtund külamies tulema, Mats kiit omal ästi kange õlle olema ja toond külamehele kapaga oma karamommi mekkida. Ise mõeld: "Soab näha, kas võtab mehe pikali!" Mies joond, soand süda täis, mis teda narritakse, ja virutand Matsile kapaga pähe, paljas kõrv jäänd aga piosse. Matsi naene akand karjuma: "Ees ma ööld sulle, uha Mats, uha Mats, säh nüüd kord jõi, kohe läks ulluks! Oleks võind voadi virrvommi ja kaks karamommi rohkem võtta!" Pulmalistele pandud kuus pikka lauda otsastikku, nõnna et ots ukse alla ulatand, ja seitsmes laud pandud viel lapuliste jäoks üle paku õue. Iga laua piale sündind terve leib korraga ja jäänd nurkade piale ruumi ülegi. Kaks kuuenädalist orikast söödud pulma aal puhtaks ää, nõnna et muud põle järel jäänd kui kumbagist orikast neli jalga ja kaks külge. Paljalt piad pand peremees jo enne pulmi jõuluks paigale. Virrvommi põle pulmalistele viidudki, üsna kanged karamommi kantud kahe
Neid kingitusi on kutsutud kihlad või pandid. Kui pruutpaar oli kolmel pühapäeval kirikus maha hõigatud,siis võis pulmi pidama hakata. (Karu, 1997: 6) Kosjade ja pulmade vahelisest pikkusest on väga erinevaid kirjapanekuid. Kui kosjas käidud kevadel, siis tavakohaselt peeti pulmi sügisel. Hilisematest aegadest teated räägivad aga sellest, et just jaanipäeval sõlmitud pulm on kõige püsivam. Pulma-eelse perioodi kõige tähtsam ettevõtmine oli veimevaka valmistamine. Pruudi poolt pulmalistele jagatavad kingitused olid veimed ja veemed. Selleks tulid kaasa aitama külatüdrukud ja lähemad sugulased. Pruut käis külas ka viinutamas ehk teisisõnu veimi ja nendeks vajalikku materjali korjama. Pulmapidu ise võis kessta kahest päevast nädalani. Pulma kutsuti pruudi ja peigmehe külalised eraldi. Laulatus ei käinud pulmakommete hulka, ilmarahva ees sai pruudist noorik alles siis, kui talle pulmas tanu pähe pandi. (Meri, 2003: 20)
Issameie palve. Pärast kosja ja enne pulma Lühim aeg kosjade ja pulmade vahel sai olla kolm nädalat, sest vähemalt kolmel pühapäeval tuli pruutpaar enne laulatust kirikus maha hõigata. Kosjade ja pulmade vahelist aega täitsid mitmesugused ettevalmistused pulmadeks. Juba väikesest peale õpetati tüdrukutele eluks vajaminevaid naistetöid. Aja jooksul valminud näputööd koguti riidekirstu, mis pulmadeks pidi olema kaasavara täis. Pruudi poolt pulmalistele jagatavate kingitustega ehk veimetega taotles noorik head läbisaamist ja kokkukuuluvust nii tulevase mehe kui tema suguvõsaga ning uue koduga üldse. Ühtlasi näitasid veimed pruudi virkust ja näpuosavust, samuti jõukust, ning pulmas jagati avalikult pruudile kiitust või laitust, vastavalt sellele kuidas veimed meeldisid. 6 Kuigi veimesid oli tegema hakatud juba ammu, läks eriti kiireks pärast seda kui kosjad käidud ja pulmad paistmas
annaabi.ee 
