Hakkas levima raamatukunst. Kasutati ühe enam paberit (kaltsust) ja vajadus selle järele kasvas. Kaltsupaberi miinused: · kallis tooraine · tooraine puudus 1844 a. Leiutas sakslane Kellner käiakivi, mille abil käiati kooritud palke käiakivi vastu neid samal ajal veega kastes. Saadi mehhaaniline puidumass (samuti looduslik), millest toodeti paberit. Nimetatakse puitu sisaldavaks paberiks. Puidumassist tehtud paberi miinused (tingitud puitainest, ligniinist): · see kolletub ajaga · pole vastupidav Rootslane Carl Daniel Ekman töötas 1870 aastatel välja sulfitmeetodi. Sulfitmeetodi abil eraldati tselluloosikiud keetes neist happes ligniinained välja. Peale pleegitamist saadake valge mass, millest toodetakse vastupidavat valget paberit. Nimetatakse - puiduvabaks paberiks ja tselluloosipaberiks
kokkusurumisel. Kui rebida paberist tükk välja on näha rebitud serval peenikesi kiude. Need on taimkiud, paberitükis on neid üksteise küljes kinni miljoneid. Paberi põhiline kiuallikas on puit. Paberi koostisesse kuulub ka täitainet, mis teeb paberi tihedaks, samuti vaiku, mis ei lase tindil läbi paberi imbuda, ja värvained, mis annavad värvuse. Paberi valmistamiseks kasutatakse ka vanapaberit ja kaltse. Tegelikult tehakse puidumassist paberit alles 1867.aastast saadik. Esimest korda kasutati paberkotti poekauba pakendamiseks väidetavalt 1630. aastal. Eurooplastele said kõik leiutised tuttavaks palju hiljem. Pikka aega kirjutati Euroopas peamiselt pärgamendile. Pärgament on eriliselt töödeldud vasikavõi tallenahk. Paberi valmistamise saladuse avaldasid eurooplastele Idamaade kaupmehed, kes tõid kaupa Hiinast ja Indiast ning müüsid seda mujal, kaasaarvatud euroopas. See juhtus umbes 8. sajandil.
võimalikult vähe liit- ning sideaineid sisaldavad taimed. Oluline on, et side- ja lisaained oleksid taime töötlemise käigus kergesti eemaldatavad. Selliste looduslike materjalide hulka kuuluvad kanep, lina, puude (peamiselt erinevate mooruspuu liikide) niinekiud, mitmesugused heintaimed ja kõrrelised (erinevad õled), puuvill, bambus, džuut, ramjee,rotang jmt. Neist kõige rikkalikumalt ja kõige puhtamat tselluloosikiudu annavad kanep, lina ja puuvill. 1867. aastal sai alguse puidumassist tehtud paberi tootmine. Põhjuseks, miks vahetati kaltsu paber tselluloosist paberi vastu oli toormaterjali saamine. Kuna keskajal kanti riided ribadeks, ei tarvitsenud olla kantud linane materjal piisavalt kvaliteetne paberi valmistamiseks. Samuti hakkas nõudmine raamatute järgi kiirelt tõusma ja see tähendas, et paberit oli vaja toota rohkem kui varem. Katsetusi uue materjali leidmiseks hakati tegema 18. sajandil. 19.saj. keskpaika võibki lugeda moodsa paberitehnoloogia alguseks
tänapäeval. 1799. aastal patendeeris prantslane Nicholas Louis Robert paberivalmistamise masina Juba 18. sajandil oli tehtud palju eksperimente leidmaks uut toorainet paberitööstusele. 1830ndatel aastatel võeti kasutusele paberi liimistamine otse kiumassi viidava kampoli ja alumiiniumsulfaadiga. 1844. aastal leiutasid sakslased F. Keller ja H. Voelter sobiva lahenduse, mis võimaldas paberi toorainena kasutada puitu. 1867. aastal sai alguse puidumassist tehtud paberi tootmine. Puitmassi lisamine muutis paberi tunduvalt odavamaks, kuid samal ajal halvenes paberi kvaliteet. Paremate omadustega paberi saamiseks tuli lisaained uuenduslike keemiliste menetluste abil eemaldada, nii et jääks järele ainult tselluloosikiud. Inglise keemikute H. Burgessi ja C. Watti poolt leiutati 1851. aastal soodaprotsess, mis oli esimene selline meetod. 1866. aastal järgnes sellele sulfitprotsessi ning 1884. aastal sulfaatprotsessi kasutuselevõtt. 1851
bioloogilisi muutusi, st nad ei lahustu, põle ega komposteeru. · Biolagunevad jäätmed - anaeroobselt või aeroobselt lagunevad jäätmed, nagu näiteks toidujäätmed. · Olmejäätmed - kodumajapidamistes tekkivad jäätmed ning mujal tekkinud koostiselt ja omadustelt samalaadsed jäätmed, mis võivad kuuluda nii tava- kui ohtlike jäätmete hulka. Paberit tuntakse ligikaudu 2000 aastat, kuid tänapäevase, puidumassist tehtud paberi tootmine sai alguse 1867. aastal. Esimest korda kasutati paberkotti poekauba pakendamiseks väidetavalt 1630. aastal. Laialdasem paberkottide kasutamine algas koos tööstusrevolutsiooniga 18. sajandil. Paberkottidele hakati tegema kandilist põhja 19.sajandi keskel. 1872. aastal patenteeriti paberkottide tegemise masin. Esimest korda kasutati kartongkarpi 1817. a. Inglismaal. Lainepapp võeti kasutusele 1850-ndail. 1890 võeti kasutusele volditavad pappkarbid. 20
Poogen paigutati sõelalt vildile, suruti pressiga üleliigne vesi välja ja kuivatati õhu käes. Valminud paberit siluti aluslaual silujatega ja lõigati siis määratud formaadi järgi. Euroopasse jõudis paberivalmistamise tehnoloogia 15-17. sajandil Esimene paberitootmise masin hakkas tööle 18. saj lõpus. 1799. a. Pariisis võttis Louis Robert patendi pidevat paberikangast valmistavale masinale, enne toodeti käsitsi. Tänapäevane, puidumassist tehtud paberi tootmine sai alguse 1867. aastal. Alates 1950-ndatest aastatest on paberitootmine kasvanud 6 korda, 1/5 puidust kasutatakse paberi tootmiseks, ~ pool paberijäätmetest läheb prügimäele. 22. Nimetage ja iseloomustage paberi peamisi tehnilisi näitajaid. 1. Valgesus - valgesus on protsentuaalne mõõt, mis näitab, kui palju valgust peegeldub paberipinnalt tagasi. Valgesust mõõdetakse kahel erineval meetodil ISO - valgesus ja CIE valgesus
Väävlishape kui kahealuseline hape moodustab 2 rida soolasid: vesiniksulfiteid (NaHSO3, Ca(HSO3)2) ja sulfiteid (Na2SO3, CaSO3). Väävlishape on ebapüsiv hape, mis on antud ainult vesilahuses; soojendamisel või teiste hapete (H2SO4) toimel eraldub lahusest SO2 ja hape laguneb. Vääveldioksiid ja tema vesilahuse valastavad paljusid värvaineid, seepärast pleegitatakse temaga õlgi, siidi, paberit jm. Kaltsiumvesiniksulfitit tarvitatakse paberitööstuses tselluloosi eraldamiseks puidumassist. Peamine kogus vääveldioksiidi kasutatakse väävelhappe tootmiseks. - 8. Vääveltrioksiid--SO3. Vääveltrioksiidi saadakse vääveldioksiidi katalüütilisel oksüdatsioonil katalüsaatorite (V2O5, Pt, Gr2O3) manusel ning kõrgel temperatuuril (450- 500*C): Pt 2SO2+O2--------------2SO3 Vääveltrioksiidi esineb olenevalt katsetingimustest mitmes erikujus: tema kristallid võivad
Vihmametsadest võib leida lausa mustja tooniga puitu. Värvus tingitud päikese kiirguse intensiivsusest, ka puit kaitseb end UV- kiirguse eest pigmendiga. Lehtpuu puidu ehitus on mõnevõrra keerulisem. See koosneb mitmest erinevast raku liigist, millel on kindlad ülesanded. Okaspuudel oli rakuliike vähem ja nt trahheiidid täidavad üheaegselt mitut ülesannet ja nende asetus oli korrapärasem võrreldes lehtpuu rakudega. Suurem osa lehtpuu puidumassist koosneb pikkadest rakkudest, mis moodustavad tugikoe e libriformi. Tugikude koos trahheedega e soontega moodustab juhtkoe vedelike liikumiseks. Tugikoe rakud on tugevasti puitunud(ligniini sadestumise tõttu rakuseintes). Sooned esinevad vaid lehtpuudel ja paiknevad pikkikiudu. Soon on torukujuline vertikaalne juhtkude puidus, mis on tekkinud üksteise otsas paiknevate rakkude otspindade lahustumise tagajärjel
Kuusikud 23,6% Hall-lepikud 4,3% Ülejäänud 4,2% III Kasvava puu osad Kasvav puu koosneb järgmistest osadest: Puukroon, tüvi, juurestik. Puukroon Puukrooni moodustavad oksad koos lehtede või okastega. Puukroonis toimub fonosünteesi protsess. Lehtedes ja okstes leiduva klorofülli ja päikese abil võetakse õhust süsihappegaasi. Eraldub vaba hapnik. Okste puidust valmistatakse puidu haket(kütet). Okkad on keemiatööstuse tooraineks. Puutüvi Tüvi koosneb puukoorest ja puidumassist. Tüve ülesandeks on: *hoida üleval tervet puud *olla toitaineid transportivaks organiks *säilitada toitaineid Puukoor moodustab tüvemahust keskmiselt 10-12%. Koort võib kasutada nii küttena, kui ka keemiatööstuse toorainena. Juurestik Ülesanneteks on: *kinnitada puud pinnases ja hoida puud vertikaalses asendis *võtta pinnasest vett ja toitaineid ning juhtida neid tüvesse *säilitada puu jaoks vajalikke aineid
annaabi.ee 
