Holland, Pariis, München, Tallinn, Haapsalu). 1903 -1932 Tallinnas ateljeekool 1905 Tartus toimunud nn aulakoosoleku saadik 1907 asutati Laikmaa eestvedamisel esimene eesti kunstiorganisatsioon - Eesti Kunstiselts 1907-09 saadeti maalt välja. Elas Soomes 1909-1913 reis Euroopasse (Pariis, Rooma, Capri, Tuneesia) 1929 -Tartu ülikooli audoktor Looming Oma esimese näituse avas ta 1901. aastal Tallinna Provintsiaalmuuseumi ruumides, kahjuks hävis enamus sel näitusel väljas olnud töödest tulekahjus 1907. aastal. Akademistlikule haridusele vaatamata on Laikmaa loomingus tunda impressionismi ja postimpressionismi mõju. Juba varakult tundis ta kutsumust olla portretist. Tema lemmiktehnikaks kujunes pastell, mis võimaldas töötada kiiresti. Tuntumad tööd Marie Underi portree (1904) autoportree (1902) "Lääne neiu" (1903)
1822, millega seoses asutati zooloogiakabinet ja selle kogudest kogudest veidi hiljem ülikooli zooloogiamuuseum. Oma panuse Eesti fauna uurimisse andsid teiste seas ka tuntud teadlased Karl Ernst von Baer, Alexander Theodor von Middendorf, Adolf Eduard Grube ja Johann Friedrich Eschscholtz. Algselt ülikooli juures paiknes ka 1853 asutatud Eesti Loodusuurijate Selts, mis aitas muuseas zooloogilist uurimistööd koordineerida. Sajandi teisel poolel tekkis uus uurimiskeskus Tallinnas Eestimaa Provintsiaalmuuseumi näol (1864). Tartu Ülikooli muutumise järel rahvusülikooliks algas ka Eesti loomastiku süstemaatilisem uurimine. Selgrootute uurimisel on eriti suuri teeneid Wilhelm Petersenil, Hans Kauril, Johannes Piiperil, Harald Habermanil, selgroogsete uurimisel Juhan Aulil, Mihkel Härmsil, Heinrich Riikojal, Eerik Kumaril. Teise maailmasõja järel said peamisteks uurimiskeskusteks Tartu Ülikooli kõrval Eesti NSV
kuidas ta kodumaal kunstiõpetust andma hakkab. 3. Ajakiri "Olevik" Kodumaale tulles hakkab 80-ndate lõpul avaldama artikleid ajalehes "Olevik", milles räägib kunstisündmustest, jagab oma arvamusi ja selgitusi selle kohta, mis kunst üldse on ning lisaks ka ilmast, poliitikast, kohalikust elust, arstide kongressist ja muust. 4. Esimene näitus Oma esimese näituse, mis on ka kõige esimesem eesti näitus Eestis üldse, avas ta 1901. aastal Tallinna Provintsiaalmuuseumi ruumides. 1907. aastal hävis enamus töödest tulekahjus. 5. Soomes Soomes viibides pühendus kunstnik maastikumaalile. Värv ja käsitluslaad olid impressionistlikud, juba avaldus ka Laikmaale iseloomulik tume kontuur. 6. Õpetaja Alates 1913.a mil ta maalis portreid, maastikke ning lillemaali- tegutses õppejõu ja kunstnikuna kuni 1932.a 7. Looming rahutum ja raskmemeelne 1920.aastatel muutus Laikmaa looming rahutumaks ja raskemeelsemaks, toonid
millega seoses asutati zooloogiakabinet ja selle kogudest veidi hiljem ülikooli zooloogiamuuseum. Oma panuse Eesti fauna uurimisse andsid teiste seas ka tuntud teadlased Karl Ernst von Baer, Alexander Theodor von Middendorff, Adolf Eduard Grube ja Johann Friedrich Eschscholtz. Algselt ülikooli juures paiknes ka 1853 asutatud Eesti Loodusuurijate Selts, mis aitas muuseas zooloogilist uurimistööd koordineerida. Sajandi teisel poolel tekkis uus uurimiskeskus Tallinnas Eestimaa Provintsiaalmuuseumi näol (1864). Tartu Ülikooli muutumise järel rahvusülikooliks algas ka Eesti loomastiku süstemaatilisem uurimine. Selgrootute uurimisel on eriti suuri teeneid Wilhelm Petersenil, Hans Kauril, Johannes Piiperil, Harald Habermanil, selgroogsete uurimisel Juhan Aulil, Mihkel Härmsil, Heinrich Riikojal, Eerik Kumaril. Taimestik Eesti taimestik ehk Eesti floora on Eestis kasvavate taimeliikide kogum.
põhimõttelise käsitlusega. 10 Kaarli kiriku suursugune ja avar interjöör tuleb esile tänu selle erilisele katusekonstruktsioonile, mis võimaldas luua ühtse, piilaritega liigendamata ruumi. Selle projekteeris Otto Pius Hippius koos tuntud konstruktori Rudolf von Bernhardiga. Bernhardi projekteeritud puust laekonstruktsiooni peeti omal ajal ehitustehnika suursaavutuseks, mille mudel jäi ehtima Eestimaa provintsiaalmuuseumi ja Peterburi Tsiviilinseneride Instituudi ekspositsiooni. Bernhard oli omal ajal niivõrd mainekas insener, et kui 19. sajandil tekkisid Rooma Peetri kirikusse praod, kutsuti ka tema Peterburist Rooma probleemiga tegelema. Tööde käiku juhatasid kohapeal kubermangu insener Rudolf Otto von Knüppfer ning Põltsamaalt kutsutud ehitusmeister Gustav Heinrich Beermann. 1. detsembril 1924 tapeti kiriku juures kordnik Johannes Kumel. 1937
põhiliselt annetuste kaudu ja eriti pärast väljapanekute avamist, loodusteaduslik materjal. Tähtsamate sel ajal omandatud kogudena võib mainida dr. G. A. von Rauchilt pärandina saadud linnutopiste, F. J. Wiedemanni kodumaiste kivististe, A. T. von Middendorfi haruldast Siberi mineraalide ja akadeemik K. E. von Baeri mitmekesist kogu. Kui varem kasutati varade hoidmiseks ja eksponeerimiseks rendipindu, siis 1911. aastal koliti muuseumile ostetud majja Kohtu tänaval. Kavas oli kogu Provintsiaalmuuseumi edasi arendada osakondadena, kuid osakonna mõõdu andsid sel ajal välja vaid loodusteaduslikud ja kunstikogud. Loodusteaduslike kogudega tegelevas ,,Eestimaa provintsiaalse loodusteaduse sektsioonis" tehtavad uurimistööd, eriti geoloogia-alased, äratasid tähelepanu välismaalgi. Esimese maailmasõja päevil ähvardas ka Provintsiaalmuusemi kogusid Venemaale viimine. Tänu muuseumi passiivsele vastupanule jäi see ära. Niisiis läks
eriti pärast väljapanekute avamist, loodusteaduslik materjal. Tähtsamate sel ajal omandatud kogudena võib mainida dr. G. A. von Rauchilt pärandina saadud linnutopiste, F. J. Wiedemanni kodumaiste kivististe, A. T. von Middendorfi haruldast Siberi mineraalide ja akadeemik K. E. von Eesti Meremuuseum Baeri mitmekesist kogu. Kui varem kasutati varade hoidmiseks ja eksponeerimiseks rendipindu, siis 1911. aastal koliti muuseumile ostetud majja Kohtu tänaval. Kavas oli kogu Provintsiaalmuuseumi edasi arendada osakondadena, kuid osakonna mõõdu andsid sel ajal välja vaid loodusteaduslikud ja kunstikogud. Loodusteaduslike kogudega tegelevas ,,Eestimaa provintsiaalse loodusteaduse sektsioonis" tehtavad uurimistööd, eriti geoloogia-alased, äratasid tähelepanu välismaalgi. Esimese maailmasõja päevil ähvardas ka Provintsiaalmuusemi kogusid Venemaale viimine. Tänu muuseumi passiivsele vastupanule jäi see ära. Niisiis läks Provintsiaalmuuseumil Tallinnas tunduvalt paremini
ainulaadsete saledate azuurselt lõpetatud tornikestega. Üldlahendus, eriti aga interjöörikujundus lähtub itaalia renessanssarhitektuurist. 1911. aastal sai Ungern-Sternbergide maja uue omaniku ja täiesti uue sisu. Pärast Ewald v. Ungern-Sternbergi surma, tema abikaasale jäänud maja, omandas Eestimaa Rüütelkond, kes loovutas selle Eestimaa Kirjanduse Ühingule (vahetusena ühingu Wismari tänava krundi vastu). Eestimaa Kirjanduse Ühing paigutas hoonesse Eestimaa Provintsiaalmuuseumi. 1946. a. läks maja vastasutatud ENSV Teaduste Akadeemia käsutusse, kes hakkas seda kasutama presiidiumi töö- ja esindushoonena. Praegugi kasutab maja Eesti TA Presiidium. Linnateater Üks paremini säilinud näiteid Tallinna keskaegseist elamuist. Hoonet Lai tänav 23/25 ja Aida tänav 6/8 on ürikuis mainitud 1467. aastal, tänaseni säilinud hoone on ehitatud mitmes järgus. Praeguse mahu sai hiljemalt 16. sajandi II veerandil.
puhul tegeist stiili sügava teadvustamise ning põhimõttelise käsitlusega. Kaarli kiriku suursugune ja avar interjöör tuleb esile tänu selle erilisele katusekonstruktsioonile, mis võimaldas luua ühtse, piilaritega liigendamata ruumi. Selle projekteeris Otto Pius Hippius koos tuntud konstruktori Rudolf von Bernhardiga. Bernhardi projekteeritud puust laekonstruktsiooni peeti omal ajal ehitustehnika suursaavutuseks, mille mudel jäi ehtima Eestimaa provintsiaalmuuseumi ja Peterburi Tsiviilinseneride Instituudi ekspositsiooni. Bernhard oli omal ajal niivõrd mainekas insener, et kui 19. sajandil tekkisid Rooma Peetri kirikusse praod, kutsuti ka tema Peterburist Rooma probleemidega tegelema. Tööde käiku juhatasid kohapeal kubermangu insener Rudolf Otto Knüppfer ning Põltsamaalt kutsutud ehitusmeister Gustav Heinrich Beermann. Pärast pikihoone valmimist ja kiriku õnnistamist võtsid siseviimistlustööd veel kaua aega. Kirikul puudus ka altaripilt
Iga õpilast püüdis kunstnik juhendada vastavalt selle võimetele ja arengutasemele, ergutada temas iseseisvat loomingulist alget ja kõigepealt kasvatada kunstientusiasmi. Töötati ateljeekoolis peamiselt söega, ent kuna õppemeetod pidas silmas eeskätt maalilisust. Laikmaa pidas väga oluliseks, et tehtav töö ei jääks üksnes väikese grupi omaette harrastuseks, vaid et selle tulemused jõuaksid ka laiema avalikkuse ette. Nii korraldaski ta juba 1903.-1904. a. vahetusel Provintsiaalmuuseumi ruumides oma ateljeekooli esimese näituse, kus välja pandud rohkem kui kahesaja töö hulgas olid esitatud ka tema enese uuemad teosed. Näitus äratas tähelepanu ja leidis täit tunnustust ajakirjanduses. Mõlemal järgneval aastal korraldas kunstnik õpilastööde näituse oma ateljees ja korteris, mis leidsid elavat külastamist ning pälvisid taas esiletõstvaid kirjutisi ajalehtedes. Laikmaa ateljeekooliga oli eesti kultuuriellu tulnud tõsiselt arvestatav tegur, mis äratas lootusi
a. sai aga Raual Peterburist küllalt ja ta lootis paremat õppimispaika Düsseldorfis, kuid pettus ka seal. Tema teosed: söejoonistuste tsükkel "Inimene ja öö" ning temperamaal "Puhkus rännakul". 20.saj. alguses tuli raud tagasi Eestisse ja tegutses alates 1904.a. Tartus. 1891.a. suleti tartu ülikooli joonistuskool ja linnast lahkusid mitmed kunste soosiva von Liphartide suguvõsa seltskonda kuulunud inimesed. Tallinn oli suhteliselt vaene ja selle ülemkiht konservatiivse maitsega. Provintsiaalmuuseumi näitusetegevus takerdus. Peamiseks koostöö takistajaks oli siiski erinev kunstiorientatsioon. Edasipürgivas eesti seltskonnas oli eeldusi olla avatud uuenevale kunstile, baltlasi aga pidurdas nende seisundist tulenev alahoidlik meelelaad. Tallinnas oli innukas rahvusliku kunstielu eestvedaja Ants Laikmaa. 1903.a. hakkas ta andma kunstiharidust oma ateljeekoolis, korraldas näitusi ja tõstatas eesti kunstnike organisatsiooni idee. Tartus asutas ateljeekooli Kristjan Raud 1904.a
panna. Töötati ateljeekoolis peamiselt söega, ent kuna õppemeetod pidas silmas eeskätt maalilisust, siis polnud üleminek pastelli või pintsli kasutamisele enam niivõrd sisuliseks probleemiks, kuivõrd puhttehnilise vilumuse saavutamise küsimus. Laikmaa pidas väga oluliseks, et tehtav töö ei jääks üksnes väikese grupi omaette harrastuseks, vaid et selle tulemused jõuaksid ka laiema avalikkuse ette. Nii korraldaski ta juba 1903.-1904. a. vahetusel Provintsiaalmuuseumi ruumides oma ateljeekooli esimese näituse, kus välja pandud rohkem kui kahesaja töö hulgas olid esitatud ka tema enese uuemad teosed. Näitus äratas tähelepanu ja leidis täit tunnustust ajakirjanduses. Mõlemal järgneval aastal korraldas kunstnik õpilastööde näituse oma ateljees ja korteris, mis leidsid elavat külastamist ning pälvisid taas esiletõstvaid kirjutisi ajalehtedes. Laikmaa ateljeekooliga oli eesti kultuuriellu tulnud tõsiselt arvestatav tegur, mis äratas lootusi
annaabi.ee 
