Prosper Merimee "Carmen" (0)

Mis paneb meid teist inimest tahtma ja temaga koos elama? Kuigi   armumine   ja   armastus   pannakse   tihti   ühte   patta,   on
sisuliselt   tegemist   erinevate   faasidega   inimese   tunnetes.
Armumise ajal toimub meie kehas palju sellist mida armastuse
ajal meil ei ole, kas või heaolukemikaali dopamiini tekkimine,
mis   on   sarnane   narkootilise   aine   toimega.   Armumine   kestab
võrreldes   armastusega   suhteliselt   lühikest   aega.   Armastus
seevastu   on   aga   usaldus,   vajadus,   lähedussoov,   austus   ja
hoopis   midagi   muud   kui   armumine.   Armastus   ja   armumine
võivad mõjutavad meie tegemisi ja otsuseid.  Armumine   paneb   meid   tihti   tegema   ka   rumalusi.   Näiteks
Prosper Merimee novellis “Carmen“ hakkas Don Jose armumise
tagajärel   tegelema   kuritegevusega,   jättis   oma   tavapärase
seaduskuuleka   kodaniku   elu,   sõjaväekarjääri   ja   kõik   muu
sinnapaika, järgnes pätitüdrukust Carmenile ning pani seejärel
toime   ühe   kuriteo   teise   järel.   Dopamiini   mõju   teinekord   just
selline     ka   on.   Kindlasti   ei   saa   siin   teha   üldistusi,   tihtipeale
sõltub see ka sellest kui tugev on inimene ja kuivõrd ta suudab
erinevates olukordades kainet mõistust säilitada. Don Jose oli
sisimas liiga nõrk, et kahe jalaga maa peale jääda. Ta  teadis,
et   tegutseb   ja   käitub   valesti,   kuid   ette   võtta   ta   midagi   ei
suutnud.
 
Rääkides armastusest, siis enamasti on armastus kahepoolne,
samas on olemas ka ühepoolne armastus. Aleksander Puškini
novellis “Jevgeni Onegin”, armastas Vladimir Lenski  Olgat ilma
armastust vastu saamata. Nii armastus kui armumine võivad
olla kontrollimatud ja tahtele allumatud. Kaine mõistusega võid
ju aru saada, et mõnda inimesse ei peaks armuma või kedagi ei
peaks armastama, aga päris nii see siiski ei käi. Kuigi näiteks
kõrvaltvaataja   rollis   olnud   Jevgeni   Onegin   püüdis   Vladimirile
tõestada ja selgitada, et Olga ei armasta ja ei hakkagi kunagi
Vladimirit   armastama,   siis   Vladimir   seda   aga   ei   mõistnud.


Südamejõud lihtsalt on mõistusest aegajalt üle ja seda on raske
muuta. Kooseluvalikud   aga   ei   sõltu   alati   armumise   ja   armastuse
olemasolust   nagu   me   tihti   kipume   arvama.   Maailmas   on
erinevaid   kultuure   ja   religioone,   kus   erinevate   perekondade
vahel lepitakse tulevased paarid kokku juba ammu enne seda
kui   lapsed   üldse   aru   saavad,   mis   armastus   ja   armumine
tähendab. 
Samuti lähtuvad inimesed kooselu ja partneri valikul aegajalt
pigem   materiaalsetest   hüvedest,   kui   tunnetest.   Ei   ole
haruldased   juhtumid,   kus   teeseldakse   armastust   selleks,   et
jõuka   inimesega   abielluda   ja   koos   elada.   Ka   orientatsiooni
varjamiseks on inimesed asnud koosellu kellegagi kelle vastu
tegelikult tunded puuduvad. Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid näiteid armumise ja
armastuse kohta. Need kaks tunnet on äärmiselt tugeva jõuga
ning tihti käivad kainest mõistusest üle. Vaatamata sellele ei
lähtu   paljud   meie   otsused   pelgalt   tunnetest   ning   peame
tagama ka mõistuse hääle jõudmise meie tegudesse. See aga
ei anna meile õigust teiste üle otsustada, mis on õige ja mis
vale.   Igaüks   teeb   siiski   oma   otsused   lähtuvalt   oma   parimast
äranägemisest.