saidiga. Seejärel toimub rotatsioon, mille tulemusena muutub aktiivsaidi struktuur ning ADP ja fosfaatrühm moodustavad ATP, eraldub vesi. Edasisel rotatsioonil vabaneb ATP ning aktiivsaidi struktuur taastub, mis võimaldab ADP ning fosfaatrühma seondumist. Roteeruva kompleksi ühe täisringi jooksul sünteesitakse 3 ATP molekuli ning selleks peab 12 H + iooni liikuma läbi ATP süntaasi. ATP sünteesi kiirus on reguleeritud valguse hulgaga, kuna suurem prootongradient võimaldab intensiivsemat rotatsiooni. Reguleerivaks faktoriks on ka NADPH ja ATP koguste suhe – NADPH liia korral suureneb ka ATP süntees, et elektrone ning prootoneid maksimaalselt ära kasutada. 3. SÜSINIKU SIDUMINE NING SÜSINIKUÜHENDITE SÜNTEES Süsiniku omastamine on väga täpselt reguleeritud hästi integreeritud mehhanismide poolt, mis võimaldab fotosünteesi aktiivsust pidevalt vajaduse ning muutuvate tingimustega vastavuses hoida
Teatud inhibiitorite (antibiotsid, värvained) lisamine aitab alla suruda või välistada teiste mikroobide paljunemist. Kui mullast sooitakse eraldada aktinobaktereid (aktinomütseete), siis on soovitatav pärssida hallitusseente kasvu. Selleks lisades söötmele tsükloheksimiidi (antibiots, mis surub alla eukarüootidel valgusünteesi) ja söötme pH reguleeritakse kergelt aluseliseks. Seened eelistavad happelist söödet. Anabolism ja katabolism. ATP ja prootongradient kui kaks alternatiivset energiavormi. Substraatne ja membraanne fosforüülimine. Prootongradiendi teke membraanil. Metabolism = katabolism (energiat andvad reaktsioonid) + anabolism (biosünteesireaktsioonid). Katabolism lagundav ainevahetus. Keerulisematest ainetest tekivad lihtsamad ja vabaneb energia. Anabolism ainevahetuslike protsesside kogum, kus lihtsamatest keemilistest ühenditest sünteesitakse keerulisemad ühendid. Protsessi käigus vajatakse energiat ja ainet
välismembraanis). C-ketas on oluline viburi pöörlemissuuna muutmisel ja viburi seiskamisel. Vibur on jäik ja ta pöörleb nagu propeller, tõugates rakku edasi. Viburi paneb pöörlema sisemiste ketaste pöörlemine, mis antakse telgvarda ja konksu kaudu edasi viburiniidile. G(+) bakteritel on basaalkehas vaid kaks ketast (sisemised), kuna nende paks kest toestab telgvarrast piisavalt tugevasti. Viburi paneb liikuma prootongradient, mille tekkel osalevad prootonkanali valgud Mot valgud. Viburi ühe pöörde jaoks on vaja ca 1000 prootoni liikumist läbi membraani. Seega sõltub viburi pöörlemise kiirus otseselt gradiendi suurusest. Mõnedel bakteritel (merebakter Vibrio) võib basaalkeha kettad pöörlema panna ka Na-gradient. Seega arvatakse, et ketta pöörlemapanek (ioonide liikumise konverteerimine mehhaaniliseks tööks) pole seotud mitte
tsütoplasmamembraani lipiidkihi paksuse muutumise tulemusena muutub AqpZ konformatsioon hüdrofoobsete jõudude abil. Tavaliselt on bakteritel oluliseks probleemiks, kuidas aineid transportida vastu kontsentratsioonigradienti. Selleks kasutatakse aktiivtransporti. Ioontransporterid kasutavad ainete rakku transportimiseks energiat ning tavaliselt saadakse vajalik energia prootongradiendist. See tähendab, aine transportimiseks viiakse koos substraadiga rakku ka H +. Prootongradient taastatakse hingamisahelaga. Näiteks E. coli laktoosi transporter LacY kasutab prootonit laktoosi transportimiseks rakku. ABC-tüüpi (inglise keeles on kasutusel kaks varianti ATP-binging cassette või antigen-binding cassette) transporterid koosnevad mitmest valgust. Näiteks E. coli's on maltoosi jaoks ABC-tüüpi transporter, mis kulutab maltoosi transpordiks ATP energiat. ABC-transporterid koosnevad kolmest osast:
5. 70 S ribosoomid 6. Metaboliensüümide aminohappeline järjestus Arhede ühiseid jooni eukarüootidega: 1. Histoonid 2. Rakuskelett 3. Transkriptsioonifaktorid homoloogsed eukarüootide omadega 4. DNA-seoseline RNA polümeraas kompleksne ja koosneb paljudest subühikutsest Arhede ja bakterite viburite erinevus: 1. Flagelliini valgud on erinevad 2. Arhede vibur kasvab algusest, bakterite oma tipust 3. Arhede viburi paneb pöörlema ATP hüdrolüüs, bakterite oma prootongradient membraanil 4. Arhede vibur on peenem ja meenutab pigem bakterite piile Mikroorganimside liikumisviisid: · Liikumine rakuväliste viburitega vedelas keskkonnas · Libisev liikumine tahkel pinnal o Ilma viburiteta o Pulkbakterid, mükoplasmad, tsüanobakterid o Vajalik bakteritele, kes elavad keskkonnas kus on vähe vett o Vahendavad: Membraanis ja rakupinnal paiknevad valgud
võivad osaleda ka patogeneesis- makroorganismi koloniseerimises. Viburitevastased antikehad inhibeerivad bakterite kasvu ja levikut inimorganismis. Viburi ehitus Valguline viburi niit on konksu abil ühendatud viburi mootori e. basaalkehaga. Basaalkeha koosneb ketastest, mis ümbritsevad telgvarrast. Viburiniit on jäik ja ta pöörleb, nagu propeller, tõugates rakku edasi. Viburi töö - Viburi paneb liikuma peamiselt prootongradient. Mõnedel bakteritel võib basaalkeha kettad pöörlema panna ka Na-gradient. Ketta pöörlemapanek on seotud mingite elektrostaatiliste interaktsioonidega. 48. Viburi basaalkeha ehitus grampositiivsetel ja-negatiivsetel bakteritel. G(-) basaalkeha koosneb 4st kettast. G(+) bakteritel on basaalkehas vaid kaks ketast (sisemised), kuna nende paks kest toestab telgvarrast piisavalt tugevasti. 49. Viburid spiroheetidel. Spiroheetidel on viburid periplasmas
kokkutõmbudes saab bakter edasi liikuda. Bakterivibur - Viburi keskmine pikkus on 10-20 (5-10) m. Viburi diameeter on ca 20 nm. Viburi niit koosneb valgust- flagelliinist. Niidi keskel on kanal. Vibur on jäik ja ta pöörleb nagu propeller, tõugates rakku edasi. Viburi paneb pöörlema sisemiste ketaste pöörlemine, mis antakse telgvarda ja konksu kaudu edasi viburiniidile. Viburi töö - Viburi paneb liikuma prootongradient, mille tekkel osalevad prootonkanali valgud Mot valgud. Viburi ühe pöörde jaoks on vaja ca 1000 prootoni liikumist läbi membraani. Seega sõltub viburi pöörlemise kiirus otseselt gradiendi suurusest. Mõnedel bakteritel (merebakter Vibrio) võib basaalkeha kettad pöörlema panna ka Na-gradient. Seega arvatakse, et ketta pöörlemapanek (ioonide liikumise konverteerimine mehhaaniliseks tööks) pole seotud mitte vesiniksidemete moodustumisega ketta
mitmesuguseid pindu (patogeenid epiteeli jne). Virulentsusfaktorid on mikroorganismi sellised komponendid, mis määravad tema võimet ( virulentsust) põhjustada haigusi, kuid ei ole iseenesest tema elutegevuseks vajalikud. 59. Bakterivibur ja selle töö? Vibur on jäik ja ta pöörleb nagu propeller, tõugates rakku edasi. Viburite paigutus on bakteritel oluline diagnostiline tunnus. Viburid võivad paikneda kas ühel või mõlemal poolusel või ka üle kogu raku. Viburi paneb liikuma prootongradient, mille tekkel osalevad staatori valgud Mot valgud. Mot valkude vahendusel liiguvad prootonid piki gradienti tagasi rakku. Seega sõltub viburi pöörlemise kiirus otseselt prootongradiendi suurusest. 60. Viburi basaalkeha ehitus grampositiivsetel ja-negatiivsetel bakteritel. G(+) bakteritel on basaalkehas vaid kaks ketast (sisemised), kuna nende paks kest toestab telgvarrast piisavalt tugevasti. G(-) bakteritel kinnitub piil välismembraanile
transportsüsteemi abil loodud ioongradiendi arvelt, kasutades näiteks prootonpotentsiaali (mõnikord ka Na +- ioonide potentsiaali). Üheks kõige paremini iseloomustatud süsteemiks on laktoosi transport rakku laktoosi permeaasi LacY abil. Laktoosi sümportimisega kaasneb prootonite läbi membraani pumpamine. 1) Sümport ühe kandja poolt vahendatud kahe substraadi samaaegne transport samas suunas. Prootongradient võimaldab sümportida vastupidiselt laetud ioone või neutraalseid molekule (näiteks laktoosi transportimine rakku laktoosi permeaasi LacY abil). Sümporterid töötavad enamasti H+ gradiendi varal, kuid alkalofiilidel ja atsidofiilidel on kirjeldatud ka Na+ sümportereid. 2) Antiport kahe sarnaselt laetud ühendi samaaegselt vastassuunaline transportimine. Sellesse süsteemi kuulub näiteks Na+ ja H+ ioonide transportimine NhaA ja NhaB abil, mis võimaldab rakkudel
Na+-ioonide potentsiaali). Kirjeldatud on nii uniport, sümport kui ka antiport mehhanisme. Üheks kõige paremini iseloomustatud süsteemiks on laktoosi transport rakku laktoosi permeaasi LacY abil. Laktoosi sümportimisega kaasneb prootonite läbi membraani pumpamine. Eristatakse 3 süsteemi: 1) Sümport ühe kandja poolt vahendatud kahe substraadi samaaegne transport samas suunas. Prootongradient võimaldab sümportida vastupidiselt laetud ioone või neutraalseid molekule (näiteks laktoosi transportimine rakku laktoosi permeaasi LacY abil). Sümporterid töötavad enamasti H + gradiendi varal, kuid alkalofiilidel ja atsidofiilidel on kirjeldatud ka Na+ sümportereid. 2) Antiport kahe sarnaselt laetud ühendi samaaegselt vastassuunaline transportimine. Sellesse süsteemi kuulub näiteks Na+ ja H+ ioonide transportimine NhaA ja NhaB abil, mis võimaldab rakkudel
annaabi.ee 
