ka palju huvitavaid värvaineid. Paju Pajud (Salix) eelistavad kasvada veekogude ääres. Pajusid kasutatakse väga palju ilupuudena. Paju on väga laialdaselt kasutuses rahvameditsiinis. Tüüpilised loomad Looduskaitsealal on palju erinevaid loomaliike, imetajatest-limusteni. Vesirott Vesirott (Arricola terrestris) ehk mügri on pisinäriline kes elab soos. Kährikkoer Kährikkoer (Nyctereutes procyonoides) on koerlane, rebase kehaehitusega ja pesukaru näoga. Toiduahelad Põõsas Metskits Ilves Pilliroog Mügri Kärp Rebane Looduskaitsealade tihedus ja nende kaitse Eestis on palju suuri ja ilusaid looduskaitsealasid. Tuntuimad on Viidumäe, Nigula ja Endla. Siin on autor maininud ka Alam-Pedja. Kasutatud kirjandus www.google.ee www.bio.edu.ee www.envir.ee Tänan tähelepanu eest
väidetavalt on levinud Tartu botaanikaaia kaudu · Kasutatakse pargitaimena, sest talub saastunud õhku hästi; on metsistunud, moodustades läbimatuid tihnikuid · Külmakindel, vähenõudlik mullastiku suhtes, valgusnõudlik, paljuneb hästi vegetatiivselt, juurestik hästi arenenud · Vilju kasutatakse toiduainete tööstuses, sisaldab Cvitamiini KÄHRIK Nyctereutes procyonoides · Eestis tabati esimene kährik 1938, teine 1947. 1950 lasti Pikknurmee, Põlula ja Lihula metskonda lahti 86 Kalinini oblastist toodud kährikut, hiljem toodi neid veelgi sisse. · Eestis heidetakse õhukitelt metsadesse marutaudivastast vaktsiini, mis on tublisti suurendanud Eesti kährikute asurkonda · Uuritud kährikutest on 40% nakatunud keeritsusstõppe. mille sattumine inimese organismi lõpeb enamasti inimese surmaga ·
juurde tagasi.(Sea Turtle-world, 2009) 5. Merikilpkonnade ohutegurid Kuna merikilpkonnade eluiga on võrdlemisi pikk, 80-150 aastat, siis ohud, mis neid piiravad nii suure läbivusterritooriumi peale nagu need roomajad oma elu jooksul katvad on peamiselt inimtegevuslik, kuid tuleb tõdeda, et oma osa siin mängib ka loodus. Looduse poolt tekitavad merikilpkonnadele suurt ohtu just kiskjad, näiteks kährikud (Nyctereutes procyonoides), erinevad krabilised, sipelgad. Tuleb tõdeda, et vanuse kasvades väheneb ka merikilpkonnade ohustatus, kui nad on saanud täisealiseks, siis kõikse suurem kiskja on neile hai. Inimeste seatud ohud hõlmavad peamiselt munade korjamist ja liha söömist. Näiteks, pesitsusajal ootavad kütid seni, kuni emane merikilpkonn on munad ära munenud ja siis kütid tapavad nii emaslooma ja võtavad ka munad. (Food and agriculture organization of the united nations, 2009) 6. Kokkuvõte
seda arvatavasti raskete talvede tõttu mil paksu lumevaiba alt hiire püüdmine on praktiliselt võimatu. Jahimeeste hinnang arvukusele on aga positiivne ning ka küttimine on intensiivistunud. Ruutloenduse poolt näidatud arvukuse vähenemine võib olla põhjustatud sellest, et lumerohketel lagedatel aladel on rebastel raske liikuda ning neid polnud lihtsalt näha (Männil et al.2011). Kähriku (Nyctereutes procyonoides) arvukus on olnud pidevas tõusus 2005. aastast saadik ning olenemata kährikute küttimise pidevast suurenemisest on liigu arvukus endiselt tõusmas 8 kuna kütitud isendite hulk ei ületa juurdekasvuvõimet. Tänu paarile raskele talvele võib kährikute juurdekasvu võime olla häiritud ning kevad-talvise küttimisega on kährikute arvukus võimalik ehk kontrolli alla saada (Männil et al.2011). Kopra (Castor fiber) arvukus on viimasel kolmel aastal kergelt langenud kui on siiski
· Eestis ligikaudu 700...1000 isendit · meie metsade ainukene kaslane · kõrgete jalgadega ja ümara peaga · kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid · värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid, kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged · eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades KÄHRIKKOER Nyctereutes procyonoides Gray · jässaka kehaga, lühikeste jalgadega, lühikese koonu ja sabaga rebasesuurune loom · pea külgedel moodustab tal karvastik põskhabeme · üldtoon on tal määrdunud- hallikaspruun · näol on must mask nagu
läheduses maaspesitsevatesse lindudesse kuidagi teisiti (ükskõiksemalt) kui ameerika naarits? Sellele küsimusele leiab hõlpsasti vastuse vastavaid dieediuuringuid võrreldes, kuid euroopa ja ameerika naaritsa üldist bioloogiat võrreldes pole sellise erinevuse oletamine perspektiivne. Pigem tuleks maaspesitsevate lindude käekäigu seisukohast pöörata tähelepanu ühele teisele ja oluliselt rohkem levunumale võõrliigile. Selleks on kährikkoer. Kährikkoer ehk kährik (Nyctereutes procyonoides) toodi Eestisse sisse 1950-ndatel aastatel. Põhjuseks oli Nõukogude Liidu vajadus eksportida rohkem karusnahku. Tänapäeval kährikuid karusnaha pärast enam eriti ei kütita ja nende populatsioon on sealtpeale, kui kadus küttimise majanduslik motiiv ka kasvanud. Kährikkoera arvukuse kasvule aitas kaasa ka käesoleva 6 sajandi algusest alates läbiviidav marutaudivastane vaktsineerimiskampaania. Täna levitavad
harilik siil (Erinaceus siil (Erinaceus) siillased (Erinaceidae) europaeus) veelendlane (Myotis lendlane (Myotis) nahkhiirlased (Vespertilionidae) daubentonii) hunt (hallhunt) (Canis lupus) koer (Canis) koerlased (Canidae) rebane (Vulpes vulpes) rebane (Vulpes) koerlased (Canidae) kährik (Nyctereutes kährikkoer koerlased (Canidae) procyonoides) (Nyctereutes) kärp (Mustela erminea) kärp (Mustela) kärplased (Mustelidae) nirk (Mustela nivalis) kärp (Mustela) kärplased (Mustelidae) mäger (Meles meles) mäger (Meles) kärplased (Mustelidae) karu, pruunkaru (Ursus arctos) karu (Ursus) karulased (Ursidae) harilik saarmas (Lutra lutra) saarmas (Lutra) kärplased (Mustelidae)
Väiksemaid loomi esindavad rebased (Vulpes vulpes), metssead (Sus scrofa), nugised (Martes martes), pruun jänes (Lepus europaeus), valge jänes (Lepus timidus) ning ohustatud liikidest euroopa naarits (Mustela lutreola), lendorav (Pteromys volans), ning mõned unilaste liigid. Reintrodutseeritud liikidest kobras (Castor fiber), punahirv (Eesti on punahirvede levila põhjapoolne piir) ja euroopa naarits. Erandlikud loomaliigid on: kährikkoer (Nyctereutes procyonoides), ja ameerika naarits (Mustela vison), kes on välja tõrjunud euroopa naaritsa. 5. Niitude tüübid kasvutingimuste ja inimmõju alusel. Inimtegevuse mõju niitudele. Inimmõju alusel võib niidud jaotada: · pool-looduslikeks · kultuurniitudeks. Kasvutingimuste alusel jaotatakse niidud 4 suurde rühma: · aru-, · lammi-, · ranniku- ja · soostunud niidud. Niidud püsivad vaid seal, kus toimub pidev niitmine või karjatamine. Kui see aga
võimalusel kahepaikseid ja raibet. Sigimine: Jooksuaeg on veebruaris, tiinus kestab ca 2 kuud ning pojad (4-5)sünnivad aprillis. Pesakonda ähvardava ohu puhul tassivad vanaloomad kutsikad teise urgu. Pojad iseseisvuvad sügisel ning suguküpsuse saavutavad nad aastavanuselt. Probleemid: üks suuremaid marutõve edasikandjaid. Lubatud jahiviisid ja aeg: Lubatud peibutus-, varitsemis- ja hiilimisjahina aastaringselt, uru- ja ajujahina ja jahikoertega 1.okt-28.veeb. Kährikkoer (Nyctereutes procyonoides) Selts: kiskjalised Sugukond: koerlased. Välimus: 50-90 cm, kaal 4-10 kg. On väikese tüseda keha ja lühikeste jalgadega loom. Kähriku seljakarv on kollakat ja pruuni kuni mustjaspruuni värvi, kõhupool on kollakaspruun. Karvastik on väga tihe, pealiskarvad pikad ja karedad. Levik: Päriskodu on Ida- ja Kaug- Aasias. Arvukus Eestis: Toitumine: Kõigesööja, selgroogsetest toitub närilistest, kahepaiksetest, kaladest, selgrootutest putukatest ja nende vastsetest, limustest
Toitub väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest - konnad, roomajad, hiired, jäänesed, ondatra, linud, nende monad (pardid, kanalised), putukad, vähesel määral ka marjad ja teraviljad. Aprillis sünnivad peale 55-päevast tiinust 1-3 musta poega, 4-kuuselt iseseisvuvad. Põhiliselt üksikeluviisiga, uruga seotud vaid pesakonnaperioodil. Talvel pole uruga seotud. Vaenlased hunt, ilves, kotkad, pegadele kakud. KÄHRIKKOER (nyctereutes procyonoides) - hallikaspruun kuni mustja seljapoole ja kollakaspruuni kõhupoolega pika karvkattega kiskja, näol pikkadest karvadest põskhabe, Elupaiga suhtes pole nõudlik, elab rikkaliku alusmetsaga leht- ja segametsas, põõsa- ja kõrkjarikkal veekogukaldal. On segatoiduline - kahepaiksed, pisiimetajad , putukad, marjad, viljad, juured, raiped, lindude munad ja linnupojad. Jooksuaeg on tavaliselt kevadesulade ajal veebr-märts
Kõrvuti tavaliste puistulindudega pesitseb siin regulaarselt haruldane ja ohustatud valgeselg-kirjurähn (Dendrocopus leucotos), Eestis hajusalt levinud suurnokk (Coccothraustes coccothraustes) ning väike-kärbsenäpp (Ficedula parva). Samuti on pesitsejana kohatud meile haruldasi pesitsejaid - põhjavinti (Fringilla montifringilla) ning rohe-lehelindu (Phylloscopus trochiloides). Hea õnne korral võib järve ümbruses luusimas näha kährikkoera (Nyctereutes procyonoides) ning kalastamas minki (Mustela vison). Imetajatest võib kohata veel lendoravat (Pteromys volans), metssigu (Sus scofa), põtru (Alces alces), hunte (Canis lupus), karu (Ursus arctos). Taimedest: suur paelsammal (Metzgeria conjugata), pehme koeratubakas (Crepis molli), virgiinia võtmehein (Botrychium virginianum), veel võib leida erinevaid sõnajalgu (Aspidiaceae), harilikku kuutõverohtu (Polygonatum odoratum), lõhnavat varjulille
Canis lupus on suurulukid. Põder, metssiga ja metskits on kõige olulisemad ja populaarsemad jahiulukid Eestis, kuid ka kõikide teiste meie suurulukite asurkondade seisund on piisavalt hea, et lubada nende regulaarset küttimist. Suurkiskjad (hunt, ilves ja pruunkaru) on levinud üle Mandri-Eesti, punahirve tugevad asurkonnad on aga vaid Hiiu- ja Saaremaal. Eesti jahiulukite seas on ka kaks võõrliiki: Ameerika naarits (Neovison vison) ja kährik (Nyctereutes procyonoides). Need liigid on levinud üle kogu Eesti ning koos rebase ja metsseaga on nad ainukesed liigid, keda lubatakse küttida aastaringselt. Ulukikahjustused Suurkiskjate (hunt, ilves ja pruunkaru) tekitatud kahjud kompenseerib riik. Kuna kõiki kolme liiki tohib regulaarselt küttida, on kahjustuste hulk suhteliselt väike. Suurem osa kahjustustest on hundi tekitatud kahjustused lambakasvatusele ja karu kahjustused mesindusele.
annaabi.ee 
