Praktikum 4 reaktsioonid elektrolüütide lahustes (0)

Mõtted ja elutõed, mis leidsin teoses " Romeo  ja  Julia "
Wil iam Shakespeare'i teos "Romeo ja Julia" kuulub  kirjandusklassika  hulka just seetõttu, 
et nende noorte näol on tegu suure armastuse käes kannatajatena. Lugu peegeldab 
armastuse väge ja seda, kuidas ol akse nõus minema äärmusteni, et olla koos endale 
kalli  inimesega. Teos on täis häid elutõdesid ning usun, et pole inimest, kes ei suudaks 
end kas või väikesel määral kel egagi või mingi situatsiooniga raamatust samastada. 
Ajad muutuvad ning tänapäeval on üsnagi mõeldamatu, et 14-aastane  neiu  abiel ub, 
kuid   tol   ajal   oli   see   tavaline.   Vanusest   hoolimata   on   tegu   traagilise,   kuid   ilusa 
armastuslooga. "Romeo ja Julia" näol pole tegu pelgalt armastuslooga, vaid see räägib 
ka vihkamisest - kaks pere, kes  pidasid  juba aastaid  vaenu , panid aluse sellele, kuidas 
lugu   lõppes.   Teos   on   ni    tuntuks    saanud   mõneti   just   oma   realistliku   sisu   poolest. 
Realistlikuks   saab   seda     tänapäeval   pidada   küll   mõningate   mõõndustega,   kuid   see 
näitab tõeliselt hästi, kui palju on inimesed nõus armastuse ja suhete nimel ohverdama.
Romeo ja Julia armusid esimesest silmapilgust. See on miski, mis tundub  minule  veidi 
uskumatuna,   kuna   nad   olid   tõesti   noored   ning   "rohelised".   Nad   suudlevad   juba 
esmakohtumisel ja samal õhtul saab Julia teada, et on armunud oma vaenlasesse. Kuna 
armastus   oli   tõesti   suur,   siis   juba   järgmisel   päeval   nad   abiel uvad,   salaja,   kartes 
vanemate arvamust. Juliale oli tegelikult tema isa poolt juba mees välja valitud ning see 
oli teiseks põhjuseks, mis pani neid seda suhet varjama. Rääkimata siis veel faktist, et 
noorpaari pered olid omavahel vaenujalal. Miski paneb mind arvama, et Romeo ja Julia 
armastus   oleks   kestnud   kaua.   See   ei   ole   tavaline   kulg   pea   ees    suhtesse    astutud 
juhtudel,   kuid   usun,   et   neil   oleks   ilus   tulevik   olnud.   Mul e   meeldivad   kõige   rohkem 
raamatud, mis panevad mind mõtlema ning mis on kaasahaaravad. Ma tahan end mõne 
tegelasega samastada ning mõelda, mida mina ise antud  olukordades  teeksin - "Romeo 
ja Julia" vastab kõigile kriteeriumitele. Olen ise ka noor neiu nagu Julia ning naljaga 
pooleks   võib   öelda,   et   abiel umisega   olen   juba   kolm   aastat   hiljaks   jäänud,   kuid   eks 
minagi   loodan  ühel  päeval  endale  oma Romeo  leida.    Inimhing   vajab  armastust  ning 
leian, et selles teoses on armastusest ilusal, kuid karmil viisil  jutustatud .
Teine  läbiv   joon  ning   suur elutõde   sel es  raamatus on  minu  jaoks  vaenu  pidamisest 
tingitud tagajärjed. Raamat lõppes nii Romeo kui Julia surmaga. Kui noorte vanemad ei 
oleks   omavahel   viha   pidanud,   ei   oleks    lool    olnud   ni   traagiline   lõpp.   Julia   surma 
teesklemisel oli tegelikult suur osa ka sel el, et ta ei tahtnud  Prince 'iga abiel uda ning 
"suri" just pulmapäevaks, ent ta ei saanud ka oma  isale  öelda, et oli hoopis Romeoga 
abiellunud ja loota temalt positi vset tagasisidet, kuna Romeo oli Julia isa jaoks mitte 
keegi. Al es siis, kui mõlemad noored on ennast tapnud, mõistavad nende pered, et 
peetud  vihavaen  on mõttetu ning lepivad ära. See iseloomustab minu jaoks ka paljude 
inimeste käitumist tänapäeval. Inimesed mõistavad oma valet käitumist alles siis, kui on 
toimunud  midagi  traagilist . Alles siis, kui oleme midagi kallist kaotanud, mõistame, kui 
oluline see meile oli. Elus tegelikult tähtsaid ning olulisi asju märkame al es siis, kui 
mõttetud asjad on nad meilt ära võtnud. Ei öelda asjata, et elu on karm, aga õiglane.  
Kahelt perelt nende laste võtmine on karm ning oleks tohutult õel öelda, et õiglane, kuid 
pered said ise ka lõpuks aru, kui valesti nad olid käitunud. Li ga tihti mõistame me li ga 
hilja , et oleksime pidanud käituma teisiti.
"Romeo ja Julia" on kindla peale teos, mis on täis häid mõtteid ning elutõdesid. Lool on 
mõte ning tegu on väga au sees oleva raamatuga. Seda kinnitab ka fakt, et teosest on 
tehtud tohutult palju arranžeeringuid - isegi Eestis on seda erinevates teatrites eri  viisidel  
esitatud, ka muusikalina, mis kogus palju populaarsust. Pole ka ime, sest leian, et tuntud 
armastuslugudest  on just antud teos sel ine, mil est on palju õppida.  Lihtne on enda 
kõrval   olevat   inimest    armastada ,   ent   paljud   meist   ei   oleks   ealeski   võimelised    tooma  
sellist ohvrit nagu tõid Romeo ja Julia. Samas pani see raamat mind mõtlema ka sel ele, 
et tihti tasuks ikkagi ka keerulistes olukordades rääkida tõtt. Julia oleks võinud loota, et 
tema lihane vanem aktsepteerib tema valikuid. Kes ei küsi, ei saa vastust, kes ei ava 
oma  suud , ei saa kunagi teada, mis tal e oleks vastatud. Romeo ja Julia armulugu oleks 
võinud lõppeda hoopis teisiti. Kuid lähtudes sel ele, kuidas see siiski lõppes, on minu 
arvates igal inimesel võimalus luua oma nägemus selle loo mõttest. Me võime vaadata 
Romeot ja  Juliat  kui  narre  või kui kannatajaid. Valik jääb igaühe enda teha, kuid mina 
arvan, et neis oli mõlemaid ning raamat pakub mõtteainet kauaks.