10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 11 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2011-04-07
Kuupäev, millal dokument üles laeti
32 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
stimokas
Õppematerjali autor
..............................................................................................................................13 Kokkuvõtte......................................................................................................................................18 Kasutatud kirjandus...................................................................................................................... ..19 Eessõna Loodan referaadi koostamisel koguda infot erinevate muusikariistade kohta ja saada uusi teadmisi. Muusikariistad Muusikariistad tekitavad kindla helikõrguse ja rütmikaga helisid, mida me kokku nimetame muusikaks. Antiikajast peale on inimesed valmistanud mitmesuguseid pille, kasutades seejuures nii mõnigi kord käepäraseid materjale. Nad on teinud muusikat meelelahutuseks, aga ka töötegemise hõlbustamiseks. On erinevat tüüpi muusikariistu ehk pille, mõnel neist on piirkonniti väga oluline tähendus. Pillid edastavad helisid helilainete võnkumisena
kui instrumentaalmuusika. Traditsiooniline jaapani muusika arenes sageli osana sellistest teatriliikidest nagu Noh, Kabkul ja Bunraku. Enne ajaloolist perioodi arenes jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud esmaste Jaapani asunike religioossete harjumustega. See muusika hõlmas nii laulu kui instrumentaalmuusikat. Tolle aja instrumendid olid väga algelised ja jagunesid kolmeks rühmaks: löökpillid (trummid), puhkpillid (flöödid) ja keelpillid (kannel). 5. sajandil avas Jaapan end Aasia kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud panid keisri õukonna aadlikke avastama enda jaoks mitmeid muusikalisi vorme. Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat. Tõepoolest, selline muusika (õpetuste ettelugemine kaasmänguga) võimaldasnoodistamist ja seetõttu arenes see kiiresti edasi templites ja keisri õukonnas.
Traditsiooniline jaapani muusika arenes sageli osana sellistest teatriliikidest nagu Noh, Kabkul ja Bunraku. Enne ajaloolist perioodi arenes jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud esmaste Jaapani asunike religioossete harjumustega. See muusika hõlmas nii laulu kui instrumentaalmuusika. Tolle aja instrumendid olid väga algelised ja jagunesid kolmeks rühmaks: löökpillid (trummid), puhkpillid (flöödid) ja keelpillid (kannel). 5. sajandil avas Jaapan end Aasia kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud panid keisri õukonna aadlikke avastama enda jaoks mitmeid muusikalisi vorme. Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat. Tõepoolest, selline muusika (õpetuste ettelugemine kaasmänguga) võimaldas noodistamist ja seetõttu arenes see kiiresti edasi templites ja keisri õukonnas.
helisalvestusseadmetele on muusika saanud jaapanlaste elu igapäevaseks osaks. Jaapani muusika ajalugu Enne ajaloolist perioodi arenes Jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud esmaste Jaapani asunike religioossete harjumustega. See muusika oli samahästi laul kui ka instrumentaalne muusika. Tolle aja instrumendid olid väga algelised ja jagunesid: löökpillid (trummid), puhkpillid (flöödid) ja keelpillid (kannel). 5. saj. avas Jaapan end Aasia kontinendi kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud panid keisri õukonna aadlikke avastama enda jaoks mitmeid muusikalisi vorme. Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat. Tõepoolest, selline muusika (õpetuste ettelugemine kaasmänguga) võimaldas noodistamist ja seetõttu arenas see kiiresti edasi templites ja keisri õukonnas.
kui sellise institutsioon. Sellele vaatamata tekkis meil arvukalt džässilikku tantsumuusikat mängivaid orkestreid. Töös kirjeldatakse džässi tekkimist ja arengut Eestis kuni 1945. aastani, hõlmates endas nii kogu eelnevalt teadaoleva kui ka uurimise käigus ilmsiks tulnud info ja selle analüüsi käsitletaval ajavahemikul Eestis tegut- senud ja end džässorkestri või -ansamblina määratlenud kollektiivide kohta. Tähelepanu keskmes on eeskätt kollektiivide isikuline ja pilliline koosseis, repertuaar ja stiililised suundumused. Käsitlemist leiab ka oma- näoline, siiani nii rahvamuusika- kui džässiuurijate poolt täiesti tähelepanuta jäänud akulturatsiooninähtus, mida võiks määratleda kui džässilike sugemetega rahva(likku) muusikat. Siinkirjutaja on selle tähistanud terminiga “külajäts”.
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid